Kuna ma pean minema homme noortele inimestele blogimisest rääkima, siis ma otsin ideid… Ja mõtlesin, et küsin teie käest. Kui teil oleks anda algajale noorele blogipidajale nõuanne, siis mis see oleks?
Ma ise mõtlesin, et soovitan neil mitte kunagi kirjutada blogisse (või internetti üleüldiselt) midagi, mida nad ei taha, et nende ema loeks… Aga B. arvab, et viimane asi, mis 9.-12. klassi õpilast huvitab, on vanemad ja vanemate arvamus, nii et ma ei teagi nüüd.
23 thoughts on “aidake mind (jälle)”
Mina räägiksin enesekaitsest, blogimiseetikast ja vastutusest oma sõnade ees. Millest tohib ja millest ei tohiks blogis kui avalikus kohas kirjutada. Noored on selles mõttes sageli väga südimatud, arvavad, et “oh, keegi ju minu blogiaadressi ei tea, ma kirjutan iseendale”, aga kui blogi on avalik, siis on see avalik.
Aitäh! Keep the thoughts coming. Ma kindlasti räägin blogieetikast ja oma sõnade eest vastutamisest. Ja kindlasti räägin neile, kuidas mu vana keemiaõpetaja kunagi mu blogi luges – see peaks nad korralikult ära hirmutama:D Tegelikult, jutt jumala tõsi. Ära kirjuta midagi, mida sa ei taha ise kolme aasta pärast lugeda (olen selle vastu ise eksinud – aga ma olen palju vigu teinud ja kõik omal nahal järgi proovinud). Keegi ei ole öelnud, et blogi EI VÕI olla enda mahalaadimiseks, kuid tee seda vastutustundlikult, nii, et seejuures kaasinimesed haiget ei saa. Lisaks, selge see, et me kõik arvame, et meie arvamus on kõige olulisem… Kuid kas see, et sa arvad, et A või B on m-id ja mongolid, on ikka piisavalt oluline mõte, mis välja öelda?
Jah, blogige headest asjadest! Õppige nägema positiivsemalt asju!
Pluss, mulle meeldis idee pildialbumitest-blogidest.
vastupidi! tuleb kirjutada just neid asju mis sa ei taha et ema loeks, aga sedasi et kui ta siiski loeb, siis kohe söögilauast välja ei lõigata.
gümnaasiuminoortele võid parem öelda, et ärgu kirjutagu neid asju mis sa ei taha ise 3 aasta pärast lugeda.
kirjutagu seiklusi, mis illustreerivad mõtteid, mitte päevakava point blank. Ja seikluste kirja panemisel võiks mõelda kogu postituse ülesehitusele. sissejuhatus, sisu, puänt. Puänt on oluline. Ma olen kuulnud et oma mõtete väljaütlemine/kirjutamine on teraapia ja hea, aga tihti sellised uinamuina “ärkasin üles, olin kurb, läksin kooli” noorte blogid on ikka maru igavad.
Mina olen enda jaoks asja niimoodi lahti mõelnud: ma ei pane netti seda, mida ma ei räägiks juhuslikule meeldivale reisikaaslasele. Võrdluses on aga üks “aga” – iga haisva jopskiga bussis küll südant puistama ei hakka, internetti aga saavad kõik kasutada…
Mina oleks rahul olnud, kui keegi oleks öelnud, et otsustama peab ka seda, kas blogid ainult endale või teistele ka. Ja kui teistele ka, siis peab seda tegema mingi teatud sagedusega, mitte nii nagu mina, kellel tulevad mitmekuused pausid sisse. Ennast ajab küll närvi, kui loed mingit blogi ja sinna pikka aega midagi ei ilmu.
(jah, mina olen üks nendest:( )
Mina soovitaks blogida headest asjadest. Sellistest, mida sa tahad lugeda ja meenutada ka mitme aasta pärast. No et võtad igal esmaspäeval mõtelda “kas sel nädalavahetusel juhtus midagi tõeliselt olulist?” Ja kui juhtus ja kui see oluline oli hea, siis paned kirja. Kui oli halb, siis ei pane. Lisaks blogimisele paneb selline läbimõtlemine ka oma elus rohkem positiivset nägema.
Kui tahtmine ka igapäevases pahnast kirjutada (“hommikul sõin riisiputru, ja A ütles mata tunnis B-le sitasti”), siis võiks selle pahna olulisest kuidagi eraldada. Kas eraldi blogid, või tagimine, või…
ja – rohkem pilte! noored hoiavad oma pildialbumid (1000 pilti teemal “A ja B mata tunnis”) ja blogid miskipärast lahus, aga ei peaks ju.
Kindlasti on oluline rääkida ohutusest. Kas või näiteks, kuidas üht või teist eraelulist seika on võimalik tõlgendada, moonutada ja sinu vastu kasutada. (Kas või näiteks ma ise internetis tegutsedes väga harva mõtlen ette kauem kui aasta – lihtsalt ei ole sellist tunnet, et sealt edasi midagi veel elus ees ootab; reaalsuses aga jääb (võib jääda) kõik internetisolnu veel palju palju kauemaks olemas olema.)
Sealjuures peab kindlasti, KINDLASTI silmas pidama ka seda, mida sa TEISTEST INIMESTEST võtad kirjutada…
Mis aga veel blogimisse puutub: minu meelest võiks täiesti julgustada fiktiivset blogimist. See tähendab: blogimine ei pea tähendama avalikku päevikupidamist. Blogimine võib tähendada veebi-ilukirjandust. Aga sealjuures on samuti ääretult oluline mingi põhiline tegevuseetika. Ilma selleta ei tohiks üldse internetile ligineda ka! Vastasel juhul on tulemuseks teada-tuntud häbiblogijad. Blogimine ei ole mitte eesmärk iseenesest, vaid mingi tegevuse, ühiskondliku aktiivsuse, mõtlemise väljund. Vähemasti nii see võiks olla. Sõnaga: blogi võiks avada siis, kui on tunne, et tahad millestki kirjutada, midagi kirjutada, midagi öelda. Et on mingi idee. See eeldaks ka seda, et mingid põhilised reeglid iseendale on paika pandud.
Minu arust ongi kõige olulisem just see, et inimesed teadvustaksid oma vastutust nii iseenda kui ka teiste ees; see, kas blogi on huvitav või igav lugeda, on teisejärguline küsimus: kõige huvitavamad on teadagi need, kus kellelgi tõmmatakse nahk üle kõrvade, aga see on jälk tendents. Ühesõnaga: kirjuta kas või oma tiigerliiliatest, aga ära tee teistele liiga.
(See muidugi ei tähenda, et mingit arvamust avaldada ei tohiks või et kellegi kohta halvasti ei võiks öelda. Vastupidi – aga siis peab selle eest ka vastutama, ning üleüldse võiks lähtuda kõigepealt iseendast, vaadata, kas sul on õigus üht või teist asja kellegi kohta arvata.)
Aga see on vist blogimise suhtes liig utoopiline, kui ajakirjanduski viimasel ajal elementaarsest õiglusest kinni ei oska pidada…
Mina tahaks lihtsalt seda, et blogimisest saaks väljund, aga mitte ettekääne “keegi mulle selle eest ei maksa, sõnavabadus lubab mul kõike öelda ja kõike teha; tegelane A, kellele ma viitasin, ei olnud üldse mitte tegelane A, vaid lihtsalt juhuslikult sattus olema sama nimega tegelane A.”
Avaliku blogi puhul tasub noortele südamele panna, et kui blogi on leitav inimese pärisnime googeldades, siis tulevikus võivad potentsiaalsed tööandjad selle leida. Või suvaline koolikaaslane, sõber, sugulane…
Ja igasugu piltide lisamisel tuleks arvestada sellega, kas (a) teised pildil figureerivad inimesed soovivad oma pilti netiavarustesse riputada ja (b) inimene tahab, et tulevased tööandjad ja -kaaslased neid näeksid.
Ning teistest inimestest kirjutades võiks ka enne üle küsida, kas neile üldse meeldib, et neist kirjutatakse ja kas nad tahavad, et mingi konkreetne pisiasi avalikult maailmale lugemiseks pannakse. “Minu blogi, kirjutan mida tahan” juures peaks arvestama just seda, et MINU blogi ja MINU elu. Sinu sõbranna/sugulase/tuttava elu ei ole SINU elu ja ei peaks seega ilma inimese loata sinu blogisse jõudma. (Kõrvalt nähtud olukord, kus mul kaks sõbrannat läksid sellepärast jäädavalt tülli, et üks kirjutas enda blogisse teise elu kohta asju, mida teine spetsiaalselt palus mitte kellelegi rääkida. Ja inimene ei saanudki aru, et oleks midagi valesti teinud ega võtnud teksti ka palumise peale maha.)
Jah, Mutt. Just hiljuti komistasin sarnase probleemi otsa Tikri blogis, kus ta kirjutas oma sõpru tabanud kõhulahtisustõvest. Mind üllatas see ebameeldivalt ja pani nina kirtsutama ning ütlesin selle ka kommentaarides välja, et minu meelest pole väga ilus teise inimese tervisehädadest kirjutada. Tikker arvas, et see on okei, küsis oma sõpradelt üle, ning ka nemad olid avaldatuga nõus. Muidugi, kui nad on nõus, siis olgu peale, aga mina läheks kellegi teise blogist oma tervisehädade kohta lugedes endast küll välja. Tervis on koht, kus läheb minu jaoks piir, olgu tegu nii hea sõbraga kui tahes, pole tema asi kirjutada, mida ma peldikus teen.
Aga ma saan aru, et inimestel on erinevad piiritunnetused selles osas. Ja kes ma üldse olen, et vigiseda, minu nime guugeldades tuleb esimese asjana välja, et ma olen üks kõva hoor ja lõdva püksikummiga tšikk. “Usaldusväärsed allikad” väidavad:D
Minu jaoks on mõnikord hämmastust tekitanud see, kuidas negatiivne emotsioon võib jääda palju kauemaks õhku rippuma, kui see üles kirjutada. Ehkki enda jaoks justkui laed emotsiooni väljakirjutades maha, siis võib ka mitme päeva pärast keegi tulla ja öelda: “Oh sa vaesekene, küll sul läks nüüd halvasti. Sul on vist närvid nüüd täitsa läbi, jah?” Kuigi endal asi ammu meelest läinud ja palju uut selle ajaga juhtunud. Blogis aga ripub bitchimine ikka viimase postitusena üleval ning jätab mulje nagu teema veel kehtiks.
Ise olen lähtunud põhimõttest – teistest inimestest mitte midagi kirja panna, mida isiklikult talle öelda ei julgeks ja endast mitte kirja panna seda, mida seltskonnas rääkida ei tahaks.
Hea meel on tagantjärgi lugeda iseenda põnevatest tegemistest ja kasutada oma blogi elu kroonikana. Inimese mälu kord on nii piiratud, et kõik vahvad asjad meelde ei jää. Püüan kirjutada nii, et endal poleks aasta pärast igav lugeda ja info miskit emotsionaalset annaks.
Piltide puhul tuleks südamele panna ka autoriõiguste teemat. Mulle küll eriti ei meeldiks, kui ma teen mingi hunniku (ilusaid) pilte, jagan neid ka oma sõpradega (veebialbumi kaudu nt) ja siis üks sõber võtab ja riputab need oma blogisse üles. Ja mind ei lepita see, kui see sõber viitaks mulle kui autorile. Teiste tehtud piltide puhul tuleb küsida üle, kas autor lubab neid kuhugi üles riputada.
Aga piltide autoriõiguste teema on üldse paljudele udune, olen ka ise minevikus selle vastu patustanud. Kerge on ju google otsingust pilt võtta ja blogisse riputada – inimestel kipub olema loogika, et kui pilt on internetist leitav, siis järelikult võib seda kasutada.
Olen kah seda meelt, et pärisnimede puhul tuleb olla tekstiga ülimalt ettevaatlik. Mitte, et ma paaniliselt kardaks, et keegi ära tunneb. Fotosid ju pealegi kasutan. Eesti on väike ning püsilugejal pole ilmselt raske isikutuvastamist ette võtta, kui see neid millegipärast huvitab.
Ning lisaks: blogis õelutsemine, kunagistest sõpradest-kallimatest inetuste rääkimine võib ju olla “müüv”. Aga… mul on endal küll tunne, et mõne kõik-müügiks-blogijaga ei tahaks küll isiklikumaid suhteid omada.
Mingis suvises meemis võrdlesin blogimist peep-shouwga. Endale tundub küll, et näitan nii palju kui ise tahan ja mulle meeldib, aga tekst tervikuna võib sisaldada ikkagi rohkem, kui ma enda arvates sinna sisse kirjutanud olen. Nii et eks see üks ekshibitsionistlik hobi ole.
Mina ütleks, et ära kirjuta blogisse seda, mida sa ei soovi järgmisel päeval kollasest ajalehest lugeda.
Teisest küljest on aga blogi minu arvates hea koht, kus (anonüümselt) saab katsetada, millise ühiskondliku vastukaja sinu mõtted saavad, ehk siis, et oma arvamuse avaldamine on tegelikult tore asi (ning ega see vanemategi reaktsioon nii hull ei ole, kui tundub).
Ma olen viimasel ajal mõelnud, et see kaitstud postituste asi on väga keeruline… Võtad endale inimesed lugejaks, siis jälle kustutad ära, kui enam nii hästi läbi ei saa. Kirjutad justkui ainult endale, aga osad inimesed ju ikka veel loevad …
Ühesõnaga – n-ö peaaegu endale kirjutamine internetis võib ka suhteliselt keeruline teema olla.
😀 Oleksin tahtnud kuulama tulla seda ettekannet, aga pean siis parajasti üht teist üritust korraldama. Sa mingit kokkuvõtet oma kõnest üles ei taha riputada?
Hei, teooria, ma uurin, kas keegi äkki filmib seda. Ma natuke kirjutasin mõtteid üles, aga üldiselt mõtlesin improviseerida:)
Endale kirjutamine ON keeruline teema. Ma arvan, et endale saab kirjutada ainult ühel moel – oma arvutisse doc-failidena või paberkaustikusse, mille peidad kuhugi mujale kui madratsi alla (sest vend leiab selle sealt ikka üles; või uudishimulik ja kontrollifriik ema).
ilmselt tuleks vihjata ka võimalusele, et saab sama kasutaja alt teha mitu blogi – ühe lukus, endale ja sõpradele, teise avalikkusele.
teiseks on võimalik teha ka teemablogisid – mis ei pea olema raskelt maailmapoliitilised ja filosoofilised avalikku huvi kandvad, ent mis tutvustavad mingi kindla valdkonna kogemusi, mida on hea jagada.
ja teismelistele võib siiski päris kõvasti korda minna märkus “ärge kirjutage avalikku blogisse seda, mida te ei taha oma emale rääkida”. Hea on, kui see ära mainitakse.
mul üks blogiv sõbranna läks töövestlusele, kus intervjueerija asus üldtuntud küsimuste a la mis on su tugevused asemel küsima, miks sul orkutis sellised pildid on ning miks sa blogisse sellist ja sellist postitust kirjutasid?
mina leian, et blogima peab piisavalt anonüümselt, et suvalised inimesed ei viiks kokku mu blogi ja muud avalikku infot. ka orkuti hoian ma nii infovaese kui võimalik. internetis võib liiga väikese pingutusega saada liiga palju infot isiku kohta. never ei tea, kes su vastu huvi tunnevad ja kuidas see ükskord näppe kõrvetab.
edu ettekandega!
Tõsi. Ka minu ülemused on mu blogi lugenud, aga õnneks olen ma katsunud oma piire pidada. Näiteks on minu jaoks ka piiriks tööst rääkimine. Okei, vahepeal ikka vingud, et pikk päev või midagi sarnast, kuid kontorisisesed erimeelsused ja klatšijutud ei kuulu kohe kindlasti blogis kirjutamiseks.
Ettekanne läks hästi, tundus, et nad isegi kuulasid ja vahepeal lausa naersid. Eks ma teen kokkuvõtte peagi.
Daki ettekanne oli täna toimunud kirjandus päeval kindlasti parim.Tema ettekanne oli väga huvitav ja tundus, et sellega on palju vaeva nähtud. Aga kui ta selle tõesti improviseeris suuremalt jaolt siis kiitus. Esitluse muutis köitvaks ka tema vaba oleks ja suhtlusviis.
Aitäh! Noh, eks mul olid mingid punktid ette kirja pandud, mida ma rääkida tahan, aga improvisatsiooni oli ka päris palju. Tore, et meeldis!
ma ütleks, et gümnaasiumiõpilased on äranüt üllatu, aga täitsa täiskasvanu poole kippuvad, oma vanemaid respekteerivad, mõistusega elukad, kelle jaoks vanemad kohe kindlasti tähtsat rolli ja tihti ka lugejaskonda mängivad. ma ei pruugiks sulle pakkuda blogi järgi rohkem, kui gümnaasiumiea. ja muidugi mitte sinu pihta halvas, vaid omavanuste pihta heas mõttes. millegipärast jäi mulje, et tiinekad, kellel issandakõigest peale oma maailmaviha väljaelamise, ükskõik. see jääb äkki pigem sinna 14-15 aastaste kanti? enda ümber vaadates vähemalt küll.
lihtsalt mõte, mis mul pähe tuli sellest sissekandest, sorri 🙂
Noh, kui ma blogima hakkasin, käisin ülikooli teisel kursusel ja senimaani on piinlik oma varaseid sissekandeid lugeda. Nii et see ei näita midagi, ma loen näiteks Fletchu blogi suurima heameelega ja kui teada sain, et ta alles 9ndas klassis käib (käis, tollal, kui teada sain)… No üllatusin kõvasti, sest on inimesi, kes on temast 10 aastat vanemad ja kirjutavad lapsemalt-lapsikumalt. Ma ei ütle sugugi, et gümnaasiumiõpilased oleks kamp peata tiinekaid, kellel puudub eetikakoodeks – ma lihtsalt arvasin, et on hea, kui keegi, kes on kõik pasa ise läbi teinud, neid hoiatada võtab. On asju, mille peale sa lihtsalt EI TULE, enne, kui ise läbi teed. Või keegi hoiatab.