Praegune desktop näeb välja selline:

Varem olen oma desktope või desktopipilte näidanud siin, siin, siin ja siin. Maikuu omaga võrreldes on desktop saanud oluliselt puhtamaks, ma kasutan nüüd desktopile kleebitavaid post-ite, kuhu ma tööülesanded üles kirjutan ning nii kadus ka vajadus poolikuid ja töös olevaid faile desktopil hoida. Mõned kaustad on seal aga jätkuvalt, eriti need, millega ma ei oska midagi suurt peale hakata.

Ja eksortsismi-lindistus on senini kuulamata. Sest, noh, õudne on.

Mis tuletab meelde, et ma vaatasin vahepeal õudukaid ka. Käisime Sikiga Saag VI vaatamas – see polnud niiväga õudne, kuivõrd lihtsalt räme (ja all in all igav, sest nii palju oli kordust ja tagasivaateid, et nagu teemaarendust ja midagi uut filmis polnud). Siis vaatasin veel 2007. aasta versiooni “Paranormal Activity” filmist, mis ei olnud just üleliia originaalne, aga pani paar korda kriiskama küll. R-i jaoks oli näiteks tegu üsna igava filmiga ja umbes pool tundi pärast algust läks ta telekat vaatama (“No kaua ma jõuan vahtida mingite tüüpide koduvideot!”). Samal õhtul vaatasime veel koos ära ka filmi “[REC]”, mis oli – spoiler! – tavaline zombifilm kokkuvõtteks ja kuigi ma ikkagi vahepeal nägu peitsin ja vaadata ei julgenud, ei olnud see siiski päriselt minu teetass. Mulle ei meeldi väga veri ja koletised. See tähendab, ma võin neid vaadata, aga nad ei paku mulle suurt midagi. Õige õudukas peab tekitama aga pinevust ja närvikõdi ja kui üldse mulle miski meeldib, siis kummitused. Igas asendis, iga kujuga, aga kummitused. That’s the real spooky stuff! Võib-olla on see nii, kuna mul on lihtsam uskuda (ja ma usungi) kummituste olemasolusse kui zombide. Või siis lihtsalt on kõik see “Criminal Mindsi” vaatamine ajule hakanud ja veri, soolikad ja muu säärane ei paku mingit närvikõdi.

Desktopi pildi autor on aga David Domozych, selle leidsin siit ja pildil on ainurakne vetikas nimega Penium, keda (mida?) on töödeldud, vist, mingi mürgiga. Mu teadusingliskeel pole just kõige parem. Aga ta on ilus. Ja nummi. Vetika kohta.