Maamees sõidab linna asju ajama, aga õhtuks kisub kere heledaks ja kõht tühjaks. Astub siis restorani sisse, vaatab menüüd, kratsib natuke kukalt ja tellib siis ühe “Viini šnitseli”.
“Millised kartulid juurde lähevad?” pärib tülpinud müüja.
Maamees vaatab talle üllatunud näoga otsa, kratsib jälle kukalt ja küsib siis: “Ah… soo… Või et lausa ise saab valida?”
“No ikka saab ise valida,” kinnitab müüja.
“Ahsoo… No kui ise valida saab, siis ma võtaks “Jõgeva kollast”!”
dakiblogi
selle tšiki blogi, kes samastab end pardiga
5 thoughts on “üks anekdoot ka”
Kas see oli ikka anekdoot? Ei juhtunud päriselt? Keegi tõmbas mul jälle naha üle kõrvade?
Ei, minu teada juhtus see ikka päriselt, aga in my mind on see juba anekdoodiks muutunud.
Ehk siis juhtus Rootsi laeval, nagu ma aru sain (vist) ja rääkis A. ema. A kurat see kogu nende perekond on krutskeid täis… Ei, vist ikka oli päriselt:D
Päriselus on see tõepoolest palju naljakam. Üks mu endine kolleeg küsis Betooni 9 sööklas antsu kui uuriti, et mis kardokit. Sööklatädil läks omajagu aega, et asi läbihammustada, aga kui lõpuks pihta sai, oli päris kuri.
Ja minu tädi töökaaslasega Mäo baaris juhtunud tõsilugu:
“Üks karbonaad palun.”
“Millega?”
“Lihaga.”
Tere. Ants on ju veel amfetamiini hyydnimi aga see ei ole ka vist naljakas.