Kui me olime väiksed, mängisime me väga palju kaarte, malet ja kabet. Siis veel ei olnud poppe lauamänge nagu Monopol (tegelikult oli, aga meil polnud raha osta; ma isegi mäletan, et üritasin kunagi ise Monopoli valmis meisterdada), Alias või Eestimaa mäng. Oli hoopis vana hea Tsirkus ja doomino.
Maal veetsime me sageli õhtuid köögilaua taga viit lehte, potkitnoid või tuhandet tagudes, seltsiks vanaema ja isa, vahepeal ka tädi. Oi need olid toredad ajad, kuigi nüüd ma vist enam ei mäletagi, kuidas pott või viis lehte käis. Ma tean, et potis oli kuus lehte käes, viies lehes, noh, viis lehte. Aga rohkem ei mäleta. Tuhandet aga oskan praegugi ning viimati mängisime seda vist aastavahetusel Tšehhis. See on siis möödunud aastavahetusel. Ammu.
Eile mängisime kanastat, mida ma ka kunagi oskasin. Õppisin selle selgeks maal vanu Ronkasid lugedes. Ronk oli miski sajandialguse või sajandilõpu ajakiri, mis oli vist poolenisti isegi vanas kirjas. Igal juhul olid meil need maal olemas ja ma suure huviga lugesin sajanditagust ajakirja. Aga kanasta on tore mäng, natuke nagu vanamuttidele mõeldud – või siis on selle eelarvamuse mulle pähe istutanud “Golden Girls” või mõni muu telesari.
Malet mängisime me ka linnavanavanematega, ning vahepeal mängisime ema ja kasuisaga bridži. Emaga pole ma vist küll kunagi malet mänginud, kuid bridži õpetas ta mulle küll vähemalt kaks korda selgeks. Nüüdseks olen ma jälle ära unustanud, muidugi.
Üldse on kurb, et kaardimängimist viimasel ajal nii väheks on jäänud. Plaanime küll pikemat aega all-nighter´it, et mängiks öö läbi kaarte, kuid sinna see mõte on jäänudki. Mõned aastad tagasi oli tavaline, et korteripidudel mängiti Aliast või Eestimaa mängu, kuid mida vähem korteripidusid, seda vähem ka lauamänge.
Hah, praegu meenus, et leiutasin kunagi isegi ühe kaardimängu, kui ma ei eksi, siis oli selle nimi Neli Kuningat. Aga muidugi, kes seda enam mäletab, kuidas see müstiline mäng käis.
Praegu kannan kaardipakki kotis kaasas, nii igaks juhuks. Vahepeal kandsin ka, kuid see oli siis, kui ma järjekordselt suitsetamist maha jätsin ja keegi soovitas kaardid soetada. Et kui isu peale tuleb, siis hoopis suitsetamise asemel pasjanssi laduda.
Ühesõnaga, tahaks kaarte mängida!
6 thoughts on “trump”
Ahhaa, praegu hakkasin meenutama ja tuli meelde, kuidas potkitnoi käis. Eesmärk oli kaartidest lahti saada ning kui teine ei saanud tappa (trump tõmmati ka enne mängu algust välja), siis ta pidi üles võtma. Ja korraga sai anda tapmiseks ühe lehe või kaks ühesugust (vist).
Minu lastel on see isemeistewrdatud Monopol siiani alles 🙂
Neid kaardimänge olen ma ka neile õpetanud, potiknoi on liiga lihtne, linnade põletamist mängiti palju, marjaasi suutsid nad korduvalt ära unustada.
tuhandet mängisid mu vanemad ja onu pidevalt, selle juurde said kõik maailmaasjad läbi arutatud 😛
Jajah, linnade põletamine oli veel ka! Nüüd viimasel ajal on saanud valetamist mängida, millegipärast seda lapsena eriti ei mänginud.
Mina olen ka ise Monopoli teinud. Ja vend, kes siis just avastas it-asjanduse kahtlasi võlusid, kujundas mulle rahad, trükkides need välja krabiseval faksipaberil. See oli ikka eriti kõva sõna tollal. Vend ise kunagi eriti ammu oli teinud ühe analoogse automängu, autopiltidega. Leidsin mõlemad veel hiljuti maakodust üles ka, rahad vist on küll jalutama läinud. Veider on, et päris Monopol ei köida mind üldse.
Alias ja Eesti mäng on küll toredad, aga esimest on kõige huvitavam siis mängida, kui kõik partnerid on võrdsed ja teise puhul hakkavad küsimused liiga kiiresti korduma.
Paljusid kaardimänge ma üldse ei oska, näiteks tuhandet. On püütud õpetada. Ei ole õppust võtnud. Pokkerit ma ka vist kunagi selgeks ei saa, ma arvan, seal on miskit minu tähelepanelikkusega, mul pole seda :). Küll aga õpetas elukaaslane mulle kaks toredat kaardimängu selgeks, mida siiani mängime, kahekesi saab kenasti. Häda on ainult, et talle meeldib üks, mulle teine. Aegade lõpuni meeldib mulle kaardimängudest kõige rohkem ilmselt Bismarck, aga seda jälle kahekesi ei saa mängida. Olen elu jooksul suutnud ühe põneva kaardimängu ka ära unustada, täielikult, meeles on ainult, et huvitav oli.
Ja korra elus ma olen ka näinud, kuidas kaardimäng leiutati, oli ka midagi kuningatega pistmist, aga ma olen ainult selle mängu leiutajaid näinud seda mängimas.
Aga muidugi, seltskondlikke mänge võiks rohkem mängida.
Jah! Bismarck ka, seda mängisime ka emmega ja kasuisaga. Mis mängud need on, mis te kahekesi mängite? (uh, kõlab pornolt:)
gin’i annab katekesi taguda