Millest ma pidingi kirjutama… Jah, et haige on olla. See vist ikka käib käsikäes suurte negatiivsete emotsioonidega… Et kui lased midagi enda sisse ja kulutad oma närve selle peale, siis võibki kuskilt füüsiliselt järele anda.

Samas võib mõjuda ka see, kui terve õhtu otsa kahe 38kraadise palavikuga haige inimese  vahel sarju vahtida ja möla ajada. Vabalt võib mõjuda ka see.

Tänu sellele, et ärkasin 37kraadise poolpalavikuga, ei julgenud minna ka sinna muusikalivõttele, milleks eile tantsukava õppimas käisin. Ja mille isegi selgeks sain, olgugi, et alguses jäi mulje, et see üks-kaks-ja-käed-ja-keerutus on liiga keeruline.

Ning nüüd ma mõtlen, et kui saaks, võiks mõnda rühmatrenni minna äkki. Teha midagi tantsulisemat. Aga noh, praegu pole vahendeid selliste lõbude jaoks. Aga mis siin ikka kurta, nii kui kurta julged, saad kohe piki päid ja jalgu;)

Tegelikult on jätkuvalt kõik hästi. Ma ei ole vist seda öelnud, aga ma armastan oma praegust kooselu ja koos elu. Ma tõesti ei arvanud, et kellegagi elu jagamine võib olla nii tore ja täis pisikesi rõõme ja heaolemisi.

/

Siis vahepeal tabas mind atsetoonirünnak. Kõik kohad olid pealepressivat atsetoonihaisu täis ja ma ei suutnud aru saada, kust see lõhn tuleb. Läbi seina naabritelt?

Naabritega seoses. Rääkisin ükspäev naabrinaisega ja ta ütles, et selle õlletopsi, mis tekkis pärast Presidendi Vastuvõttu ootamatult mu ukse taha öösel, olla sinna sokutanud neljanda korruse naabrid. Millega ma nemad veel välja vihastanud olen, ei mõista – oleme olnud väga korralikud ja musternaabrid, eriti võrreldes teise korruse omadega, kes konstantselt niisama läbustavad või siis üle päeva, kui külalisi pole, niisama naist peksavad ja kisavad.

/

Nii, mis ma veel tahtsin kirjutada… Et imeline on väljas, muidugi. Seda teate te kõik. Kuulan Paul Van Dyk’i ja mõtlen, et suvi tuleb varsti. Kolme nädala pärast on juba kevad! Aga ikkagi, on olnud selline talv, et ei oskagi rohkem tänulikum olla. Liiga ilus on pidevalt, selline tunne, nagu oleks tegu viimase ideaalse talvega ja rohkem me lund ei näe. Iialgi. (Mis kusjuures pole võimatu, eks, arvestades kõike.)

Pea valutab ja nohu on teinud kõik silmanägemise uduseks. Kuigi midagi suurt ja tõsist nagu viga pole, eriti võrreldes näiteks Birxu või Nadjaga. Lihtsalt paha on olla, siuke veits uims ja läpsu.

Uuel nädalal uue hooga, eks ta ole. Mõtlesin, et panen endale paika mingi kindla päevaplaani, mida võiks järgida, a la jooga hommikul ja siis kirjutamine ja siis õhtusöök ja muud lõbud. Aga… Ma täpselt ei tea, mida hetkel endaga pihta hakata.

See tunne läheb ära jälle, tean. Peale pressivad rutiinsed päevad, teed üht-teist ja kolmandatki ja ootamatult avastad, et… Ongi juba Aeg.