1. Miks ei tehta käekotte, kust on võimalik midagi seest üles leida? Päriselt nagu. Mul on umbes kümme käekotti ja ükski neist pole selline, millest on võimalik midagi leida, ükskõik kui hästi asjad sinna alguses ära paigutada.
2. Miks nõutakse kõigilt töödelt “head stressitaluvust”? Kas see on mingi uus skill, mida peaks omandama? Kuidas sa aru saad, et oled “hea stressitaluvusega”? Sellest, et sa võid teha silmi pilgutamata kuu aega järjest kõik nädalavahetused tööd? Või sellest, et sa suudad toimetaja karjumise ajal ikka veel lugu kirjutada? Mis on see müstiline “hea stressitaluvus”? Ja kuidas peaks seda kompenseerima “rahuldav tööleping”?
10 thoughts on “kaks küsimust suurele ringile”
Ma ei saa üldse aru, miks inimesed üksteise peale karjuvad? ja seda eriti tööl.
Noh, eks vähemalt selles ühes meie ühises endises tegelikult ju sellist karjumist polnud. Oli vaid üks väga verbaalselt võimekas spordiajakirjanik… Ja üleüldine avatud ruumi sumin, millest vahepeal end raske välja lülitada.
Aga üldiselt arvan ma, et see ei ole päris õige – julgustada inimesi stressis töötama. Palju paremaid tulemusi annab siiski rahuldust pakkuv töö, mitte võimekus pidevalt stressisituatsioonis hakkama saada.
Minu arvates see müstiline “hea stressitaluvus” ongi see, kui sa suudad mitte karjuma hakata siis, kui keegi sinu läheduses või sinu peale karjub.
Selle esimese küsimuse üle olen isegi juurelnud ja pole vastust veel leidnud.
täitsa juhtumisi sattusin sellise töötaluvussketši otsa kohe pärast tänast blogilugemist
Stressitaluvusest sai üsna ühemõttelise libastuse läbi töötaluvus.
Krooniline – aia! Väga hull, väga hull. Ja võibolla peakski edaspidi kõik töökuulutustesse panema kohe sõna “töötaluvus”. No et kui ikka iga õhtu vingud, et ei viitsi hommikul tööle minna, siis oled välja langenud.
Minu meelest on teise inimese peale karjumine verbaalne püksikusemine!
Karjuma hakatakse tavaliselt siis, kui kõneleja kardab, et normaalne kõne ei avalda mõju. Selline kartus tekib tihtipeale siis, kui kõneleja ise mõistab, et ta jutt on jama või ebaõiglane. Väga tihti tekib hirm siis, kui kõneleja tunnetab vaimset alaväärtust kuulaja ees, kellest ta formaalselt siiski kõrgemal seisab. Kartlikemal isenditel vallandab hirm kuulaja ees vaimsed põielihased ja ta hakkabki karjuma ehk laseb ennast täis…
Tegelikult, kui aus olla, siis (nimesid nimetamata, näpuga näitamata) on minu kogemus, et toimetajad on piem passiivagressiivsed. Ja need, kes karjuvad või su üle lolli nalja teevad, neid justkui ei võtagi nii tõsiselt.
Kõige paremad toimetajad on ikka need, kes ei karju peaaegu kunagi ja võtavad asja rahulikult ja külma kõhuga.
Kunagi arvas üks meesterahvas, et naiste käekottidel peaks lukk olema põhja all, sest kadumaläinud asi on alati kuskil koti põhjas 😉
Hah, päris hea 😀