Tag Archives: toiduklubi

Eksperiment: kas on võimalik ära elada miinimumiga?

Argielu 10 Replies

Lugesin Naistelehe toimetaja eksperimenti, kus ta proovis nädal aega katta kahe inimese toidulaua 110 euroga, mis on seatud toimetulekupiiriks. Ja kuna oktoober oli niikuinii juba tulemas selline kuu, kus pidin palju säästlikumalt elama kui muidu; ja kuna Lisettega kuidagi tulid rahaasjad jutuks – siis läkski nii, et panime mõlemad endale väljakutse: 2.10-8.10 katta kahe inimese toidulaud 110 euroga, mis lihtsa arvutusena näitab, et päeva kohta on see 15 eurot. Tema elab küll elukaaslasega ja mina teismelisega, aga põhimõtteliselt oleme vist võrreldavas olukorras. Või noh, eks ta kirjutab sellest ise, äkki ei ole ka, minul toidule palju vähem piiranguid kui temal.

Hakkasin postitust kirjutama neljapäeval, et mitte nädala algust ära unustada ja saan kohe etteruttavalt öelda, et juba neljapäeval tean – ei tule ma selle rahaga välja.

Samuti võtsin selle summa vaid toiduasjadeks, mis tegelikult, jah ma tean, ei ole eksperimendi mõttes siis enam toimetulekupiir. Kütus, arved jms läheb muust eelarvest.

Aga alustame algusest.

Esmaspäev

Olin juba ette nii väsinud ja tüdinud (nagu ikka esmaspäeviti), et menüü plaanimisele suurt ei jaksanud energiat panna. Sellises olukorras pöördun ikka vanade lihtsate väljakujunenud asjade juurde: sel korral praetud hakkliha kartulitega. Kartulid olid kodus olemas, Maximast võtsin saiba, hakkliha, salati jaoks kurki ja tomatit, sibulat, mis oli otsa saanud, Milale hommikuks sõõrikuid (don’t judge, meil on hetkel sõõrikuhommikud, et hommikuid kuidagigi meeldivaks teha) ja jogurtijooki. Sooduses oli porru, võtsin selle ka homseks. Kuna mul on väljakujunemas raskekujuline sihvkasõltuvus, siis võtsin ka sihvkasid, mahla ja mangosorbetipalle, mis olid sooduspakkumises.

Kokku oli poearve 17.23€. Kodus oli olemas nipet-näpet: toiduõli, maitseained, hapukoor salati jaoks. Kahjuks avastasin alles seda kirjutama hakates, et mul polnud Maxima tsekid sisse lülitatud, nii et täpsemat infot hetkel ei saa.

Maxima parklas välja tagurdades käis põmakas ja keegi sõitis tagant sisse veel ka. Fantastiline päev.

Üle eelarve: 2.23€.

Teisipäev

Lõunaks sõin eelmise päeva kartulirooga, millele panin juurde ühe purgi musti ube (olid kodus olemas).

Kanapasta päev! Maximast (jälle, tavaliselt mu kodupood Selver) võtsin kanakintsuliha, mis oli odavam kui filee, ühe valge ja ühe punase paprika. Pasta jaoks taimekoort (“Sina oma taimse koorega!” ohkas Mila) ja sulatatud juustu. Võtsime ka ühed roosid (3.99), mis olid allahinnatud, aga tundusid nii õnnetud. Muus osas üsna sarnane värk: jogurtijook, mahl, sihvkad, mangosorbett, külmutatud juusturullid. Kodus oli olemas porru, pasta, juust ja maitseained. Pool kanast jätsin alles järgmise päeva supi jaoks.

Kokku oli poearve 19.81

Üle eelarve 4.81€.

Lisaks läksime õhtul Milaga veel Candypopi, sest mu vaimsele tervisele oli vaja dopamiinilaksu ja kuigi ma pole magusasõber, siis Candypopi värvid ja pöörasus teeb mu korraks õnnelikuks. Jätsin Candypopi eelarvest välja, kuigi eks ta tegelikult toidulaua osas peaks arvesse minema.

Kolmapäev

Lõunaks sõin pastajääke. Õhtusöögiks plaanisin tom kha suppi, seega oli poest (sel korral Rõõmu kaubamaja) vaja võtta kookospiima (2.90), krevette (olid sooduses, 2.99), tom kha pastat (selle võtmine oli viga, olin unustanud, et kodus on terve purk – 2.99), tomat (tegelikult oli seda ka kodus, aga unustasin ja võtsin juurde, sest mul on paanika, et kodus pole tomatit, 1.09). Lisaks banaani (1.51) ja Coca-Colat (4.20).

Kokku poearve 20.92

Üle eelarve 5.92

Neljapäev

Lõunaks ei võtnud suppi kaasa, vaid jätsin selle lapsele lõunaks-õhtuooteks. Niisiis kulutasin töökoha sööklas 4 eurot supile. Kuna ma olen niigi juba üle eelarve ja nädala lõpuni on 110 eurost alles 48 eurot ja 04 senti, pean seda eriti hästi plaanima. Hetkel mõtlen, et teen pajarooga või kapsa-hakklihahautist, mida saab homme ka edukalt edasi süüa.

Poodi jõudes nii tegingi: haarasin kohe kapsa (mis on nii suur, et ma ei kujuta ette, mis ma sellega veel pihta hakkan – 2,31 kilo 1.13 eurot) ja kilo hakkliha (5.38€). Märkasin, et mu lemmiksihvkadel on allahindlus – kaks pakki kahe euro eest (muidu on pakk 1.79€), nii et muidugi võtsin siis kohe kaks pakki. Kuna homme kodukontor ja lapsel ka kodus õppimise päev, siis hommikuks praen muna. Arvasin, et kodus mune pole, võtsin paki (1.60€), koju jõudes selgus, et oli tegelt küll. Ja veel maalt toodud mune! See hakkab mustriks kujunema – poes arvan, et midagi kodus pole, võtan, selgub, et on juba olemas.

Olin suht rõõmus, et suudan täna hoida poearve alla eelarvet, aga siis meenus, et kassiliiva on vaja ja võtsin küll kõige odavama, aga olingi, hopsti, üle eelarve. Kokku 15.93€ (lisaks korvis veel tomatipasta ja tükeldatud tomatid, kuna plaanin pühapäevaks boloneeset).

Hakklihahautis sai vägev, söön seda ka reedel lõunaks.

Üle eelarve 0.93€

Lisaks tellisin õhtul ära kassitoidud ja kuu aja liiva (77.71), mis tuleb kokkuvõttes palju odavam, aga siiski on korralik väljaminek, mis siis, et ühekordne. Lisaks olen sel nädalal ostnud kütust, maksnud arveid ja käinud apteegis – kõik on sellest eelarvest väljas. Nii et ei, ma ei ela toimetulekupiiril, aga ütlen ausalt, et neljapäevaks on see sendisaagimine megalt ajudele hakanud.

Reede

Otsa on saamas oliiviõli ja kuna selle pudel on 10€ ligi vähemalt, siis loodan nädala lõpuni ilma uut ostmata vastu pidada, et mitte eelarvet liiga lõhki ajada. Hommikuks röstsai praetud munaga. Lõunaks hakkliha-kapsahautis ja vahepalaks (mida ma muidu ei söö, aga täna oli isu) kuldrenetid, mille möödunud nädalal Laulasmaa laadalt ostsime.

Lapsele tuleb aga sõbranna nädalavahetuseks külla ja kuidas ma kaks teismelist ära toidan, vot see saab nüüd olema küsimus. Lahendasin selle asja reedel minnes lihtsama vastupanu teed – friikad (1.79) ja kanakoivad (3.59). Lisaks mahla (2.18), näksiks küüslauguleiba (1.55), magusaks võtsin kringlit (9.39), hommikuks müslit (3.59) ja piima (laktoosivaba, 1.29). Hetkeajel rändas korvi ka sushi (7.99), mis osutus sõbranna suureks lemmikuks ja mille nad õhtu eel kahe suupoolega ära mugisid. Laupäevaks võtsin ka borši jaoks ära keedupeedi (0.99).

Kokku 32.36

Üle eelarve 17.36

Laupäev

Lõunaks tegin sooja võileiba (juust oli kodus olemas) (hommikuti ma nädalavahetusel muidu magan, nii et see läks ka hommikusöögi eest). Käisime tormi kiuste siiski poes ka, sest pakk oli ka vaja ära tuua ja otsustasin, et teen borši hakkliha asemel tavalise lihaga (1.99). Hakkliha jääb pühapäevaseks boloneeseks. Lisaks võtsin kartulit (1.45), küüslauku (0.93), leiba (0.79), spagette (0.99) ja iganädalase kohustusliku väljamineku tegin ka – Värska (5.19).

Borši tuli suur potitäis (kuigi kapsast jäi ikka veel järele), sööme seda lõunaks pühapäeval.

Kokku 9.89.

Pühapäev

Ei mingeid väljaminekuid! Lõunaks, nagu öeldud, borš. Õhtusöögiks teen pastat, mille osised on nädala jooksul koju rännanud (spagetid, sibul, küüslauk, tomatipasta ja purustatud tomatid). Õliga pidasin nädala lõpuni vastu, aga nipa-napa, pidin kasutusele võtma varurapsiõli (mis on mul peamiselt selleks olemas, et küünlajääke eemaldada).

Nagu neljapäeval ütlesin, hakkas kogu see kopikaveeretamine ikka korralikult ajudele ja ilmselt selle vastu mässamiseks tuli tahtmine osta magusat, mida ma harilikult pea üldse ei tee. Väga kummaline reaktsioon. Aga kringel oli aus!

Kokku kulus hädavajalikule toidule (ok, kringel ka seal sees) 116.14, mis on siiski vähem üle eelarve, kui kartsin. See-eest oli tegemist kuu esimese nädalaga ja muid väljaminekuid oli ikka palju – paagitäis kütust, kassitoidud, arved (elekter, nett, autoremont, kommunaalid jms), nii et tunnet, et oleks kokku hoidnud, väga ei ole. Kuna oktoober tuleb, nagu öeldud, rahaliselt keerulisem, siis pean oma seda eksperimenti jätkama. Naljakas on ka see, et kui ma muidu ei ole suurem asi impulssostja, siis just sel nädalal tundus neid impulsse palju rohkem olevat kui muidu. Mulle ikka ÜLDSE ei meeldi, kui mulle keegi ütleb, et midagi ei tohi teha või pead tegema teistmoodi. Isegi, kui see ütleja olen mina ise.

Mis on teie kokkuhoiunipid?

Toiduklubi: Ratatouille

Toidujutud 2 Replies

Eelmises postituses mainisin, et tegin eile ratatouille’d. See juhtus muidugi pooljuhuslikult. Olin jõudnud õe juurde, tegin tööd, laekus ema, kes hakkas kohe toimetama. Aga sel korral oli tema toimetamises sihipärasus: ta oli otsustanud, et kui ma juba seal olen, siis võiksin sama hästi ratatouille’d teha, kuna suvikõrvitsaid on rohkem kui oskame ära süüa ja üleüldse. Kui ma juba seal olen.

Ma kohe alguses nagu ei süvenenudki, et muidugi, jaa, teeme, aga mingil hetkel pidin talle siiski teatama, et võetagu proua ema teatavaks, ma ei ole nimelt ju varem seda rooga teinud. See muidugi kedagi ei takistanud, aga ma kahtlustan, et kuskil perekonnalegendides liiguvad lood, justkui ma oleks seda teinud. Sest miks muidu see kõik sellise endastmõistetavusega juhtus (“Kui sa juba siin oled..”).

Vaatasin paar TikToki, sain aru, et kõik teevad seda suht erinevalt, vaatasin mõned retseptid ka, ja sain aru, et teeme siis ikka sellest, mis on.

Vaja läheb:

  • suvikõrvitsat
  • tomatit (ikka enda seda kasvuhoone oma, soovitavalt härjasilmasüdant)
  • sibulat
  • küüslauku
  • basiilikut
  • paprikat
  • tüümiani, rosmariini, pipart-soola
  • oliiviõli

Valmistamine:

Haki või purusta küüslauk ja sibul, pane pannile. Lisa paprikatükid, seejärel tükeldatud tomat. Lase pannil podiseda, kuniks sul on kreemjas tomatikaste. Maitsesta vähekese suhkru, soola-pipra ja tüümiani-rosmariiniga.

Vahepeal viiluta suvikõrvits ja mõned natuke tahkemad tomatid. Kui tomatikaste valmis, vala see ahjunõusse ja hakka laduma. Meil läks kordamööda suvikõrvits-tomat-sibul-paprika, lõpuks panime suht kuidas juhtus.

Enne ahjupanekut veel nopi peale basiilikulehti ja nirista üle oliiviõliga. Ahju keerasin 200 kraadi peale ja seal oli ta mingi… ma ausalt täpselt ei tea, umbes nii kaua, kui võtab ühe kontserdi jaoks pressiteate kirjutamine ja sisekorraeeskirjade üle vaatamine ja siis vahepeal kliendile helistamine ja veelkord kõigi asjade üle käimine. Alla tunni ehk.

Naudi röstitud baugette’i või, kui oled normaalne eestlane, siis hariliku röstsaiaga. Meie muidugi grillisime lihakraami ka juurde ja sai oli mingi gruusiapärane, aga no ühesõnaga, saate aru küll. Naudi, kuidas soovid!

teezen

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Olen mina kuulnud siin hiljaaegu sellist juttu, et maailmas eksisteerib selline asi nagu teeseen. Kutsutakse ka kombuchaks. Et nagu… mingi seen, mis kasvab sul kuskil ja siis sa jood seda vedelikku, milles ta elab, ja no ühesõnaga, see kõik tundus nii jabur ja eso ja öko, et ma olin suht kindel, et ma ei viitsi iial isegi end paremini kurssi viia sellega, et milleks ta hea on.

Kuni juhtus nii, et ma mingil põhjusel vist jutu käigus mainisin, et olen asjast kuulnud (panin vist parasjagu teeseenejoogi retsepte üles) ja kolleeg Agaate teatas, et tal on see asi kodus täitsa olemas ja üks olevat isegi üle.

No kui kuskil on mõni kodutu seenepoiss, siis tuleb talle kodu anda, mõtlesin, ja võtsin pakutu vastu. Pakutu saabus minu juurde veidral kujul, kilekotis ja üleüldse oli tegemist väga kahtlase avantüüriga. Samas meenutas veida korda, kui hästi popiks muutus ise kodus leivaküpsetamine ja ma sebisin kuskilt juuretist ja tegin paar laari leiba, sest keegi oli öelnud, et see on jube keeruline ja mul oli vaja muidugi omal nahal järele proovida. Selgus, et oskan väga hästi leiba küpsetada ja rohkem ei viitsinud jännata asjaga.

Igaljuhul, villisin seene purki, aga siis tulid jubekiired kaks töönädalat ja kui mul oli üle pika aja üks vaba päev, meenus seenepoiss mulle ja otsustasin vaadata, kas ta veel elab. Elas-elas, kenasti elas. Villisin joogi pudelitesse, panin uue hakkama ja guugeldasin end hulluks, et teada saada, mis selle teeseenejoogiga edasi teha.


Sain teada, et alustuseks võiks seda juua pool klaasikest päevas.

Jõin pool klaasikest. Megaveider jook! Appi! See üldse ei maitse tegelt mulle, aga niipea, kui olen ära joonud, tahan veel. Või nagu, ma ei suuda seda seletada. Et see pole asi, mida jooks maitse pärast, aga niipea kui on kurgust alla läinud, hakkab nii hea. (Ja sel pole mu teada kraadi sees.) (Või opioide.) (Või puhast heroiini.)

Muidugi juhtus nii, et “pool klaasikest päevas” muutus nädalavahetuse käigus ja ma jõin esimese liitri ladnalt ära.

Täna hommikul ärkasin ma kell 4 üles ja mõtlesin: “Oh, tahaks teeseeneklõmakat.” Ja ajasingi end voodist püsti ja käisin jooki manustamas.

SAATE ARU JAH. MA TÕUSIN VABATAHTLIKULT KELL NELI VOODIST ÜLES, ET JUUA… SEENEJOOKI?!  WHAT IS THIS MAGIC?!

Aga täiesti hämmastav on see, et kui ma veel reedel kuulutasin kõigile, et surm on silme ees ja tõenäoliselt ma kevadet ikka ei näe, siis täna ma tunnen end nii hästi, et ei tea, mida ära teeks. Või noh, tean küll, mida ära teen: blogin… teeseenest.

Okei, ma saan aru küll, et tõenäoliselt aitas mõõnaperioodi möödumisele kaasa ka see, et olen nüüd umbes nädalakese tarbinud topeltkoguse D-vitamiini ja üleüldse, arvestades mu tavalist ajukeemiat, siis oligi juba aeg, et mõõn läbi saaks, aga ma ühtlasi süüdistan ka teeseent, sest ma pean kuidagi õigustama seda, et ma seda joon ja see mulle nii väga meeldib.

Teeseenest saab lähemalt (ja vähememotsionaalsemalt) lugeda näiteks siit. Või siit.

Vabandage, ma lähen nüüd ja vaatan Agaate laua alla, ega tal juhuslikult teeseenepruuli kaasas pole. Ärge Agaatele öelge. (Küll ta ise aru saab, kui mind näljase näoga oma laua ümber roomamas näeb.)

Toiduklubi: läätse-kikerhernesupp suitsuvorstiga

Toidujutud 1 Reply

Kuulge kutid, jummala mõnna supi sain! Mis siis, et originaalretseptist asendasin umbes pooled asjad, aga ikkagi!

Läätse-kikerhernesupp suitsuvorstiga

Vaja läheb:

  • latt suitsuvorsti
  • kaks tervet küüslauguküünt
  • kaks keskmist sibulat, hakitud
  • kolm hakitud kuivatatud tomatit
  • kaks keskmist porgandit, hakitud poolikuteks seibideks
  • üks pirakas porru, valge osa viilutatud seibideks
  • purk läätsi
  • suurem purk (800g) kikerherneid
  • klaas valget veini

Valmistamine:

Haki suitsuvorst, prae potipõhjas oliiviõliga koos krõbedaks. Lisa hakitud köögiviljad, sega, lase umbes kümme minutit valmida. Seejärel lisa nõrutatud läätsed ja kikerherned, sega, lase kuumaks. Vala juurde valge vein (retseptis öeldi, et peaks hakkama särisema, aga mul küll ei hakanud). Maitsesta purustatud musta pipra ja loorberiga, vala juurde kuum vesi (mul läks umbes 1,5 liitrit) ja lase keema tõusta. Seejärel alanda kuumust, pane potikaan poolenisti peale ja lase 50 minutit kuni tund valmida.

Ning kui sul on pärast 15kilomeetrist kevadist rattasõitu ja pesus käimist kodus ootamatult külm hakanud, soojendab see sind ideaalselt üles. Pöörfi!

toiduklubi: veiselihahautis

Toidujutud 2 Replies

Kas teil on vahepeal niimoodi, et hakkate viimastest asjadest kapis süüa tegema, olles üsna veendunud, et kui hästi läheb, siis kõlbab see ehk süüa, aga tõenäoliselt tuleb välja mingi kahtlane ollus? No mul täna nii läks ja tulemuseks oli hoopis mingi maagiline hautis, mis on nii hullult hea, et foodgasm saab uue tähenduse.

Et ma ei ära unustaks, milline köögigeenius ma olla võin, panen üle saja aasta ühe retsepti kirja.

Veiselihahautis

Vaja läheb: veiseliha stroogonovi, kolm sibulat, üks porgand, erinevat tomatimöga – toimatipastat, purustatud tomateid; pool porrut, purk läätsi, rohelist sibulat ja peterselli, tšillikaun või kolm

Valmistamine: kõigepealt pruunistasin ma pannil veiseliharibad koos sibula ja porgandisektoritega. No nii parajalt. Samal ajal valmistasin ahjupotti ette: porru, läätsed, tomatimögin, hakitud maitseroheline, hakitud tšilli, pool puljongikuubikut.

Siis segasin juurde lihasegu pannilt, panin silma järgi vett ka, et ikka oleks ahjus neil teha seal omavahel midagi. Maitsestasin tšilli-laimi maitseainega ja wasabi-seesami maitseainega. Ahjaa, sojakastet panin ja seesamiõli ja habanero kastet ka (sest mul oli ainult üks õnnetu tšilli ja nii ei saa ju).

Umbes tunni ja veerandi pärast (200 kraadi juures) lõhnas köök nagu … Chinatown? Ma ei tea, ma tõesti ei tea, mis maailmaköögilõhnale see lõhn vastab, aga no jube hea, eks. Juurde riivisin kõva Eesti juustu (seda uut Saaremaa Ekstrat, mm) ja nüüd ägisen ja mõtlen, et elu noh, elu koosneb pisiasjadest. Näiteks õnnestunud ahjupajast.

Toiduklubi: Grillõhtule järgnev kodune seljanka

Toidujutud 1 Reply

Ma olen korra kunagi siin juba oma koduse seljanka retsepti jaganud, aga tuli tuju seda uuesti teha. Nimelt olime maal maapaos, kuna Punane Nool läks JÄLLE katki, seega tähendas see suuremat hulka grillimist ning järgmisel päeval kapist vastu vaatavaid grill-liha jääke. Ja mis on parim, mida grillijääkidest teha? Muidugi seljanksi! Sel korral tuli eriti õige “pohmasupp”, parajalt hapu ja soolane, et isegi Lemmik kiitis, et esimest korda ei pidanud ta söögile soola lisama. (Nimelt ma ju ei kasuta söökides lisasoola pea kunagi.) Ja kuna ma tegin pilti ka, siis tuleb seljankaretsept kordusele.

seljanka

 

Vaja läheb: grillijääke (mul oli šašlõkki, grill-liha teravas punases marinaadis, lambasooles vorstikesi ja kanafileešašlõkki), neli sibulat, neli hapukurki, väike purk tomatipastat, puljongit, soola-pipart, loorberit, serveerimiseks hapukoort ja maitserohelist

Valmistamine: hauta potipõhjas hakitud sibul kuldseks. Seejärel lisa hakitud hapukurk ja tomatipasta (panin terve purgi ära, sest et.). Siis tuleb otsa puljong ja lihalõigud, kenasti muidugi ampsusuuruseks viilutatud. Ja siis lase supil mõnusalt podiseda. Kui ma poleks oliive ära unustanud poest võtta, oleksin neid ka juurde pannud. Aga väga hea oli muidu ka. Ahjaa, Lemmiku nõudmisel valasin hapukurgivee ka supi hulka.

Ja valmis ta saigi, imehää oli, kasvuhoonest tomatite vahelt võtsin tilli ja põllult Milaga koos rohelist sibulat, et häädus veel parem saaks.

Ning nüüd vabandage mind, ma lähen teen üks breakdown of the närv igast asjade pärast (vt ka purunevad siduritrossid, üksinda auto käimalükkamine ja siis sissehüppamine, haige rongiliiklus, haige rongiliiklus vol 2, reedene juureravi, pankrot, esitlus-esitlus-esitlus, ahjaa, ja esitlus!!!).

Toiduklubi: Kanafilee peekoniga

Toidujutud Leave a reply

kanafilee_peekonigaVahel tuleb mul jälle tuju võtta mõni kokaraamat ja üle pika aja taas midagi uut katsetada. ERITI hästi töötas see siis, kui tegelikult pidi õppima – küll siis oli aega ja tahtmist ninapidi kokaraamatus hoopis istuda…

Selle retsepti leidsin Nigella retseptikogust, kuid, nagu ikka, pidin seda natuke kohandama. Näiteks ütles ta, et kana tuleks mõlemalt poolt praadida vaid paar minutit, aga mul ei läinud paari minutiga veel valgekski. Nii et lasin tunde järgi, kuni sai ilus pruun. Köök oli muidugi peekonikärsakat täis:)

Aga roog tuli imehea ja tohutult kõhtutäitev, nii et me kõik ägisesime ja toitu jäi ülegi kõvasti. Kõrvale keetsin rohelisi ube soolaga (või noh, viskasin mõneks minutiks keevasse vette) ja riivisin pääle parmesani. Mm, kui mõnna sai!

Vaja läheb: neli kanafileed, pakk viilutatud (toor)suitsupeekonit, sahmakas valget veini

Valmistamine: pane peekon koos õliga pannile ja prae läbi, seejärel tõsta kõrvale ja mässi fooliumisse. Siis pane peekonirasva sisse kanafileetükid, soovi korral maitsesta soola-pipraga (mina vist panin ainult natuke sidrunipipart). Kui ühelt poolt pruun, pööra ümber ja pruunista fileed ka teiselt poolt. Seejärel tõsta taldrikutele valmis ning viska uuesti pannile tükeldatud peekon, äsa juurde valget veini ja lase korra mulisema tõusta.

Seejärel vala kaste kanale, paku kõrvale rohelisi või türgi ube parmesaniga ja naudiskle!

Toiduklubi: Preili Triinu hurmav siga

Külalispostitus, Toidujutud 2 Replies

hurmavsiga

Ükspäev jagas Preili Triin oma ahjuliha retsepti, mis panevat iga mehe mõnust mõmisema. Tegin selle tema õpetuse järgi valmis, selle vahega, et kasutasin vahukoore asemel kohvikoort. Siga oli vist miskine selline, kus ikka pekki ja kamarat ka küljes. Nii et traditsioonilise retsepti asemel tuleb siit hoopis Preili Triinu kirjeldus, kuidas see hurmav siga valmis saab.

“Siga sai niimoodi imelihtsalt valmis – sibul ja küüslauk pannile, siis seeneviilud juurde ja peale seda potti.

Siis pruunistasin viilud seast ja need ka potti selle eelneva peale, siis naeratades potsikutäis Nopri vahukoort peale ja hauduma. Ja kui valmis mõnekümne mintsa pärast, siis mees mõmiseb arusaamatuid asju, sest talle nii maitseb. Eriti meelalt nurruv isane ülejäänud õhtul ja ööl on garanteeritud!”

Kinnitan Preili Triinu sõnu:)

Toiduklubi: kõige lihtsam kanakarri

Argielu 4 Replies

Ruumi sattus ühel nädalal vaimustusse karrist (ehk curry, eks), ja tegi seda mitu päeva järjest igal õhtul ja iga kord oli elamine täis seda mõnnat lõhna. Lõpuks otsustasin, et aitab! Proovin ka!

Karri-retsepte on netis tuhandeid, seda tehakse kookospiimaga, aga ka purustatud tomatitega, aga ma tahtsin kookost. Lisaks on see imeline roog seetõttu, et võid sinna sisse panna kõik asjad, mis pähe tuleb. Siuke klassikaline jääkide hävitamise toit.
kõige lihtsam kanakarri

Kanacurry bataadi ja kirsstomatitega

Vaja läheb: kaks karpi kirsstomateid (u 250-300 g), kuus kanarinda, purk kookospiima, pool maguskartulit ehk bataati, koriandrit, karripastat või -pulbrit, kanapuljongit, 1 suur sibul, ingverijupike, kurkumit, vürtsikuseastmele vastavalt tšillikaunu (ja jäta seemned, kui eriti teravat elamust otsid!)

Valmistamine: kuumuta potipõhjas õli, lisa sinna hakitud tšillihelbed või tükeldatud tšillikaun(ad), sibul ja ingver, juurde karripasta või -pulber. Mõne minuti pärast lisa kanarinnad ja tükeldatud bataat, vala üle kookospiimaga ja nii palju puljongiga, et kanad ilusasti-kenasti segus istuksid ja kaetud oleks. Lase keema tõusta ja siis hauta üks 20 minutit. Lisa terved tomatid umbes poole peal, siis kontrolli ka maitset ja tipsuta juurde kurkumit.

Enne serveerimist rebi peale värsket koriandrit. Ahjaa, mina serveerisin riisinuudlitega, aga võib ka riisiga. Või nuudlitega. Või suvaasjaga, mille järele isu on.

Mmmm!

Toiduklubi: suvikõrvitsapasta tagliatelle’dega

Argielu, Toidujutud 1 Reply

“Oh, lõpuks ometi keegi võtab suvikõrvitsat ka!” hüüatas rõõmus müüja Nõmme turul, kui eile pasta jaoks materjali läksin otsima.
“Jah? Inimestele ei meeldigi?” imestasin.
“Mhmh,” teatas Mila kärust.
“Ei-ei, eile läksid väga hästi kaubaks, täna tulid just uued ja värsked ja kuidagi pole üldse võetud,” seletas müüjatar ja aitas mul kaks rohelisekoorelist juntsut välja valida.
“Noh, mina igaljuhul otsisin eile juba retsepti välja!” ütlesin uhkelt.

Tõsi see on, valisingi juba mõni päev tagasi selle retsepti välja, pärit ühest mu lemmik-toidublogist Palachinka.

Nagu ikka, läks mõni asi teistmoodi, minu versioon sai selline.

Suvikõrvitsapasta tagliatelle’dega

Vaja läheb: kaks pisemad suvikõrvitsat (need rohelise koorega), tagliatelle’sid, kaks küüslauguküünt, umbes 250 ml kohvikoort, kuivatatud oreganot, värsket basiilikut, musta pipart, oliiviõli

Valmistamine: pane pasta keema. Poolita tsukiini ristipidiselt ning siis viiluta peenikesteks ribadeks. Tee sama teisega ja prae ribasid oliiviõlis. Purusta küüslauk, maitsesta musta pipra, värske basiiliku ja kuivatatud oreganoga. Kui pasta keenud (al dente ikka), kurna, jäta potipõhja natuke keeduvett. Tõsta kõrvitsapann tulelt ja sega hulka kohvikoor. Seejärel sega kaste pastaga potis kokku ja tõsta korraks veel kuumale pliidiplaadile.

Kui segu mõnusalt kreemijas, vala kõik Tupperware’sse ning mine Naabrinaise juurde õhtustama.