Sildiarhiiv: toiduklubi

teezen

Olen mina kuulnud siin hiljaaegu sellist juttu, et maailmas eksisteerib selline asi nagu teeseen. Kutsutakse ka kombuchaks. Et nagu… mingi seen, mis kasvab sul kuskil ja siis sa jood seda vedelikku, milles ta elab, ja no ühesõnaga, see kõik tundus nii jabur ja eso ja öko, et ma olin suht kindel, et ma ei viitsi iial isegi end paremini kurssi viia sellega, et milleks ta hea on.

Kuni juhtus nii, et ma mingil põhjusel vist jutu käigus mainisin, et olen asjast kuulnud (panin vist parasjagu teeseenejoogi retsepte üles) ja kolleeg Agaate teatas, et tal on see asi kodus täitsa olemas ja üks olevat isegi üle.

No kui kuskil on mõni kodutu seenepoiss, siis tuleb talle kodu anda, mõtlesin, ja võtsin pakutu vastu. Pakutu saabus minu juurde veidral kujul, kilekotis ja üleüldse oli tegemist väga kahtlase avantüüriga. Samas meenutas veida korda, kui hästi popiks muutus ise kodus leivaküpsetamine ja ma sebisin kuskilt juuretist ja tegin paar laari leiba, sest keegi oli öelnud, et see on jube keeruline ja mul oli vaja muidugi omal nahal järele proovida. Selgus, et oskan väga hästi leiba küpsetada ja rohkem ei viitsinud jännata asjaga.

Igaljuhul, villisin seene purki, aga siis tulid jubekiired kaks töönädalat ja kui mul oli üle pika aja üks vaba päev, meenus seenepoiss mulle ja otsustasin vaadata, kas ta veel elab. Elas-elas, kenasti elas. Villisin joogi pudelitesse, panin uue hakkama ja guugeldasin end hulluks, et teada saada, mis selle teeseenejoogiga edasi teha.


Sain teada, et alustuseks võiks seda juua pool klaasikest päevas.

Jõin pool klaasikest. Megaveider jook! Appi! See üldse ei maitse tegelt mulle, aga niipea, kui olen ära joonud, tahan veel. Või nagu, ma ei suuda seda seletada. Et see pole asi, mida jooks maitse pärast, aga niipea kui on kurgust alla läinud, hakkab nii hea. (Ja sel pole mu teada kraadi sees.) (Või opioide.) (Või puhast heroiini.)

Muidugi juhtus nii, et “pool klaasikest päevas” muutus nädalavahetuse käigus ja ma jõin esimese liitri ladnalt ära.

Täna hommikul ärkasin ma kell 4 üles ja mõtlesin: “Oh, tahaks teeseeneklõmakat.” Ja ajasingi end voodist püsti ja käisin jooki manustamas.

SAATE ARU JAH. MA TÕUSIN VABATAHTLIKULT KELL NELI VOODIST ÜLES, ET JUUA… SEENEJOOKI?!  WHAT IS THIS MAGIC?!

Aga täiesti hämmastav on see, et kui ma veel reedel kuulutasin kõigile, et surm on silme ees ja tõenäoliselt ma kevadet ikka ei näe, siis täna ma tunnen end nii hästi, et ei tea, mida ära teeks. Või noh, tean küll, mida ära teen: blogin… teeseenest.

Okei, ma saan aru küll, et tõenäoliselt aitas mõõnaperioodi möödumisele kaasa ka see, et olen nüüd umbes nädalakese tarbinud topeltkoguse D-vitamiini ja üleüldse, arvestades mu tavalist ajukeemiat, siis oligi juba aeg, et mõõn läbi saaks, aga ma ühtlasi süüdistan ka teeseent, sest ma pean kuidagi õigustama seda, et ma seda joon ja see mulle nii väga meeldib.

Teeseenest saab lähemalt (ja vähememotsionaalsemalt) lugeda näiteks siit. Või siit.

Vabandage, ma lähen nüüd ja vaatan Agaate laua alla, ega tal juhuslikult teeseenepruuli kaasas pole. Ärge Agaatele öelge. (Küll ta ise aru saab, kui mind näljase näoga oma laua ümber roomamas näeb.)

Toiduklubi: läätse-kikerhernesupp suitsuvorstiga

Kuulge kutid, jummala mõnna supi sain! Mis siis, et originaalretseptist asendasin umbes pooled asjad, aga ikkagi!

Läätse-kikerhernesupp suitsuvorstiga

Vaja läheb:

  • latt suitsuvorsti
  • kaks tervet küüslauguküünt
  • kaks keskmist sibulat, hakitud
  • kolm hakitud kuivatatud tomatit
  • kaks keskmist porgandit, hakitud poolikuteks seibideks
  • üks pirakas porru, valge osa viilutatud seibideks
  • purk läätsi
  • suurem purk (800g) kikerherneid
  • klaas valget veini

Valmistamine:

Haki suitsuvorst, prae potipõhjas oliiviõliga koos krõbedaks. Lisa hakitud köögiviljad, sega, lase umbes kümme minutit valmida. Seejärel lisa nõrutatud läätsed ja kikerherned, sega, lase kuumaks. Vala juurde valge vein (retseptis öeldi, et peaks hakkama särisema, aga mul küll ei hakanud). Maitsesta purustatud musta pipra ja loorberiga, vala juurde kuum vesi (mul läks umbes 1,5 liitrit) ja lase keema tõusta. Seejärel alanda kuumust, pane potikaan poolenisti peale ja lase 50 minutit kuni tund valmida.

Ning kui sul on pärast 15kilomeetrist kevadist rattasõitu ja pesus käimist kodus ootamatult külm hakanud, soojendab see sind ideaalselt üles. Pöörfi!

toiduklubi: veiselihahautis

Kas teil on vahepeal niimoodi, et hakkate viimastest asjadest kapis süüa tegema, olles üsna veendunud, et kui hästi läheb, siis kõlbab see ehk süüa, aga tõenäoliselt tuleb välja mingi kahtlane ollus? No mul täna nii läks ja tulemuseks oli hoopis mingi maagiline hautis, mis on nii hullult hea, et foodgasm saab uue tähenduse.

Et ma ei ära unustaks, milline köögigeenius ma olla võin, panen üle saja aasta ühe retsepti kirja.

Veiselihahautis

Vaja läheb: veiseliha stroogonovi, kolm sibulat, üks porgand, erinevat tomatimöga – toimatipastat, purustatud tomateid; pool porrut, purk läätsi, rohelist sibulat ja peterselli, tšillikaun või kolm

Valmistamine: kõigepealt pruunistasin ma pannil veiseliharibad koos sibula ja porgandisektoritega. No nii parajalt. Samal ajal valmistasin ahjupotti ette: porru, läätsed, tomatimögin, hakitud maitseroheline, hakitud tšilli, pool puljongikuubikut.

Siis segasin juurde lihasegu pannilt, panin silma järgi vett ka, et ikka oleks ahjus neil teha seal omavahel midagi. Maitsestasin tšilli-laimi maitseainega ja wasabi-seesami maitseainega. Ahjaa, sojakastet panin ja seesamiõli ja habanero kastet ka (sest mul oli ainult üks õnnetu tšilli ja nii ei saa ju).

Umbes tunni ja veerandi pärast (200 kraadi juures) lõhnas köök nagu … Chinatown? Ma ei tea, ma tõesti ei tea, mis maailmaköögilõhnale see lõhn vastab, aga no jube hea, eks. Juurde riivisin kõva Eesti juustu (seda uut Saaremaa Ekstrat, mm) ja nüüd ägisen ja mõtlen, et elu noh, elu koosneb pisiasjadest. Näiteks õnnestunud ahjupajast.

Toiduklubi: Grillõhtule järgnev kodune seljanka

Ma olen korra kunagi siin juba oma koduse seljanka retsepti jaganud, aga tuli tuju seda uuesti teha. Nimelt olime maal maapaos, kuna Punane Nool läks JÄLLE katki, seega tähendas see suuremat hulka grillimist ning järgmisel päeval kapist vastu vaatavaid grill-liha jääke. Ja mis on parim, mida grillijääkidest teha? Muidugi seljanksi! Sel korral tuli eriti õige “pohmasupp”, parajalt hapu ja soolane, et isegi Lemmik kiitis, et esimest korda ei pidanud ta söögile soola lisama. (Nimelt ma ju ei kasuta söökides lisasoola pea kunagi.) Ja kuna ma tegin pilti ka, siis tuleb seljankaretsept kordusele.

seljanka

 

Vaja läheb: grillijääke (mul oli šašlõkki, grill-liha teravas punases marinaadis, lambasooles vorstikesi ja kanafileešašlõkki), neli sibulat, neli hapukurki, väike purk tomatipastat, puljongit, soola-pipart, loorberit, serveerimiseks hapukoort ja maitserohelist

Valmistamine: hauta potipõhjas hakitud sibul kuldseks. Seejärel lisa hakitud hapukurk ja tomatipasta (panin terve purgi ära, sest et.). Siis tuleb otsa puljong ja lihalõigud, kenasti muidugi ampsusuuruseks viilutatud. Ja siis lase supil mõnusalt podiseda. Kui ma poleks oliive ära unustanud poest võtta, oleksin neid ka juurde pannud. Aga väga hea oli muidu ka. Ahjaa, Lemmiku nõudmisel valasin hapukurgivee ka supi hulka.

Ja valmis ta saigi, imehää oli, kasvuhoonest tomatite vahelt võtsin tilli ja põllult Milaga koos rohelist sibulat, et häädus veel parem saaks.

Ning nüüd vabandage mind, ma lähen teen üks breakdown of the närv igast asjade pärast (vt ka purunevad siduritrossid, üksinda auto käimalükkamine ja siis sissehüppamine, haige rongiliiklus, haige rongiliiklus vol 2, reedene juureravi, pankrot, esitlus-esitlus-esitlus, ahjaa, ja esitlus!!!).

Toiduklubi: Kanafilee peekoniga

kanafilee_peekonigaVahel tuleb mul jälle tuju võtta mõni kokaraamat ja üle pika aja taas midagi uut katsetada. ERITI hästi töötas see siis, kui tegelikult pidi õppima – küll siis oli aega ja tahtmist ninapidi kokaraamatus hoopis istuda…

Selle retsepti leidsin Nigella retseptikogust, kuid, nagu ikka, pidin seda natuke kohandama. Näiteks ütles ta, et kana tuleks mõlemalt poolt praadida vaid paar minutit, aga mul ei läinud paari minutiga veel valgekski. Nii et lasin tunde järgi, kuni sai ilus pruun. Köök oli muidugi peekonikärsakat täis:)

Aga roog tuli imehea ja tohutult kõhtutäitev, nii et me kõik ägisesime ja toitu jäi ülegi kõvasti. Kõrvale keetsin rohelisi ube soolaga (või noh, viskasin mõneks minutiks keevasse vette) ja riivisin pääle parmesani. Mm, kui mõnna sai!

Vaja läheb: neli kanafileed, pakk viilutatud (toor)suitsupeekonit, sahmakas valget veini

Valmistamine: pane peekon koos õliga pannile ja prae läbi, seejärel tõsta kõrvale ja mässi fooliumisse. Siis pane peekonirasva sisse kanafileetükid, soovi korral maitsesta soola-pipraga (mina vist panin ainult natuke sidrunipipart). Kui ühelt poolt pruun, pööra ümber ja pruunista fileed ka teiselt poolt. Seejärel tõsta taldrikutele valmis ning viska uuesti pannile tükeldatud peekon, äsa juurde valget veini ja lase korra mulisema tõusta.

Seejärel vala kaste kanale, paku kõrvale rohelisi või türgi ube parmesaniga ja naudiskle!

Toiduklubi: Preili Triinu hurmav siga

hurmavsiga

Ükspäev jagas Preili Triin oma ahjuliha retsepti, mis panevat iga mehe mõnust mõmisema. Tegin selle tema õpetuse järgi valmis, selle vahega, et kasutasin vahukoore asemel kohvikoort. Siga oli vist miskine selline, kus ikka pekki ja kamarat ka küljes. Nii et traditsioonilise retsepti asemel tuleb siit hoopis Preili Triinu kirjeldus, kuidas see hurmav siga valmis saab.

“Siga sai niimoodi imelihtsalt valmis – sibul ja küüslauk pannile, siis seeneviilud juurde ja peale seda potti.

Siis pruunistasin viilud seast ja need ka potti selle eelneva peale, siis naeratades potsikutäis Nopri vahukoort peale ja hauduma. Ja kui valmis mõnekümne mintsa pärast, siis mees mõmiseb arusaamatuid asju, sest talle nii maitseb. Eriti meelalt nurruv isane ülejäänud õhtul ja ööl on garanteeritud!”

Kinnitan Preili Triinu sõnu:)

Toiduklubi: kõige lihtsam kanakarri

Ruumi sattus ühel nädalal vaimustusse karrist (ehk curry, eks), ja tegi seda mitu päeva järjest igal õhtul ja iga kord oli elamine täis seda mõnnat lõhna. Lõpuks otsustasin, et aitab! Proovin ka!

Karri-retsepte on netis tuhandeid, seda tehakse kookospiimaga, aga ka purustatud tomatitega, aga ma tahtsin kookost. Lisaks on see imeline roog seetõttu, et võid sinna sisse panna kõik asjad, mis pähe tuleb. Siuke klassikaline jääkide hävitamise toit.
kõige lihtsam kanakarri

Kanacurry bataadi ja kirsstomatitega

Vaja läheb: kaks karpi kirsstomateid (u 250-300 g), kuus kanarinda, purk kookospiima, pool maguskartulit ehk bataati, koriandrit, karripastat või -pulbrit, kanapuljongit, 1 suur sibul, ingverijupike, kurkumit, vürtsikuseastmele vastavalt tšillikaunu (ja jäta seemned, kui eriti teravat elamust otsid!)

Valmistamine: kuumuta potipõhjas õli, lisa sinna hakitud tšillihelbed või tükeldatud tšillikaun(ad), sibul ja ingver, juurde karripasta või -pulber. Mõne minuti pärast lisa kanarinnad ja tükeldatud bataat, vala üle kookospiimaga ja nii palju puljongiga, et kanad ilusasti-kenasti segus istuksid ja kaetud oleks. Lase keema tõusta ja siis hauta üks 20 minutit. Lisa terved tomatid umbes poole peal, siis kontrolli ka maitset ja tipsuta juurde kurkumit.

Enne serveerimist rebi peale värsket koriandrit. Ahjaa, mina serveerisin riisinuudlitega, aga võib ka riisiga. Või nuudlitega. Või suvaasjaga, mille järele isu on.

Mmmm!

Toiduklubi: suvikõrvitsapasta tagliatelle’dega

“Oh, lõpuks ometi keegi võtab suvikõrvitsat ka!” hüüatas rõõmus müüja Nõmme turul, kui eile pasta jaoks materjali läksin otsima.
“Jah? Inimestele ei meeldigi?” imestasin.
“Mhmh,” teatas Mila kärust.
“Ei-ei, eile läksid väga hästi kaubaks, täna tulid just uued ja värsked ja kuidagi pole üldse võetud,” seletas müüjatar ja aitas mul kaks rohelisekoorelist juntsut välja valida.
“Noh, mina igaljuhul otsisin eile juba retsepti välja!” ütlesin uhkelt.

Tõsi see on, valisingi juba mõni päev tagasi selle retsepti välja, pärit ühest mu lemmik-toidublogist Palachinka.

Nagu ikka, läks mõni asi teistmoodi, minu versioon sai selline.

Suvikõrvitsapasta tagliatelle’dega

Vaja läheb: kaks pisemad suvikõrvitsat (need rohelise koorega), tagliatelle’sid, kaks küüslauguküünt, umbes 250 ml kohvikoort, kuivatatud oreganot, värsket basiilikut, musta pipart, oliiviõli

Valmistamine: pane pasta keema. Poolita tsukiini ristipidiselt ning siis viiluta peenikesteks ribadeks. Tee sama teisega ja prae ribasid oliiviõlis. Purusta küüslauk, maitsesta musta pipra, värske basiiliku ja kuivatatud oreganoga. Kui pasta keenud (al dente ikka), kurna, jäta potipõhja natuke keeduvett. Tõsta kõrvitsapann tulelt ja sega hulka kohvikoor. Seejärel sega kaste pastaga potis kokku ja tõsta korraks veel kuumale pliidiplaadile.

Kui segu mõnusalt kreemijas, vala kõik Tupperware’sse ning mine Naabrinaise juurde õhtustama.

Lõuna ehk kuidas mehed on alati kõiges süüdi

image

Eelmine nädal oli äärmiselt produktiivne: seksisin unes prints Williamiga, käisin emadepäeva puhul spas, grillisin, pesin kolmandik aknaid, panin tolmuimeja (kogemata) põlema (st ta ise läks), lugesin hunnikute viisi tudengite töid ja kandideerisin umbes miljonisse kohta tööle.

See nädal tõotab tulla veelgi produktiivsem. Esmaspäev juba algas paljutõotavalt. Nimelt ostsin paar päeva tagasi turult baklažaani. Pole seda vist isegi kunagi teinud ise, söönud aga küll.

Nojah, aga mis edasi? Küsisin sõbralt, mis pommuga pihta hakata (sellelt samalt, kes Mehesõna taga on) (ps! küsige talt veel midagi, varsti tuleb uus postitus!) (Aga ärge baklažaani kohta midagi parem küsige, sest…) …mille peale ta teatas: “Fuck if I know.”

A see-eest teadis ta, kes vormeli võitis. ASI SEEGI.

Guugeldasin veits, sain teada, et baklažaan tuleks enne soolaga üle piserdada ja siis rohke õli sees ära praadida. Teisele pannile panin sibulad, magusa paprika ja kirsstomatid, ahju chorizo-vorstid ja kujutlesin juba ette, kui suurepärane lõunasöök meil täna olema saab.

Spoilerina võib öelda, et pommu ja kõik muu maitsesid absoluutselt fantastiliselt, aga selle peale kulus pool pudelit õli, lisaks oli kogu korter tossu täis ja minu meelest on selle eest ainuisiklikult vastutav Härra Vormel. Teda päästis ainult see, et kogu kupatus tuli tõesti meeliülendav.

Mehed, ma ütlen.

Hiljem. Meenus, et kõige olulisem seik eelmisest nädalast oli hoopis see, et kohtusin Nõmme Kiisumarketis puhtehtsa maoga! Mingi mees oli tal ka kaasas. Kahju, et pilti ei taibanud teha.

Toiduklubi: vürtsikad kanaburgerid

Viimasel ajal on kuidagi palju kooskokkamist juhtunud inimestega. Ja kui ma ütlen “palju”, siis ma mõtlen, et umbes paar-kolm korda. AGA IKKAGI.

Niisiis tuli ükspäev Andra külla, olles päev otsa toitunud ainult melonist, ja nõudis midagi meeliülendavat. Ma pakkusin Tom Kha suppi ja kanaburkse. Retsepti leidsin Epicuriouse äppi kasutades loengust koju sõites. Kiidan. Äppi ja burkse ka.

Vürtsikad kanaburgerid

Vaja läheb: 800 g (kaks pakki) kanahakkliha, tšillit, kaks punast sibulat, lahjat hapukoort, kurki, tomatit, neli küüslauguküünt, soola-pipart, jääsalatit, kukleid või ciabattat või rukkipalakesi

Valmistamine: sega kausis hakkliha hakitud tšillikaunade (mina jätsin seemned ka, sest ma nii hardcore), purustatud küüslaugu, pipra ja peeneks hakitud sibulaga (ühest piisab esialgu). Mätsi segust burgerid, lao ahjuplaadile ja küpseta umbes 220 kraadi juures, no, julgelt pool tundi. Valmis saavad enne, aga kui tahad, et oleksid ilusad pruunid ka, siis peab nats kannatama.

Samal ajal sega hapukoorekaste – pipar-sool, peenikeseks hakitud kurk, tomat ja teine sibul. Sega.

Siis oota.

Kui burgerid valmis, võta kuklikesed (ma olen teinud nii rukkipalade kui ciabatta-kuklitega) – võid need enne ka ahjus kergelt soojaks lasta. Määri üks pool hapukoorekastmega, lajata peale burger. Kui tomatit jäi üle, võid sellegi viilutada ja otsa laduda. Siis jääsalat ja teine kuklipool ja mmmmmm…