Toiduklubi: Acquacotta
Lugesin Tom Rachmani «Imperfektsioniste» ja seal tegi üks tegelane suppi nimega Acquacotta di Talamone, ära olid märgitud ka kõik koostisosad. Guugeldades seda täpset retsepti ei leidnud, leidsin sellise versiooni ja sellise variandi ning kujundasin nende põhjal oma maitsele ja olemasolevatele vahenditele sobiva roa. Nii megahää tuli, olin lausa üllatunud, sest ma tavaliselt ei usu toitudesse, kuhu eriti maitseaineid sisse ei lähe.
Acquacotta
Vaja läheb: 4 punast sibulat, 2 x 400 ml purustatud tomateid, 1 porgand, 2 sellerivart, porru valge osa, 1 paprika, vastavalt sööjate arvule mune, parmesani või mõnd teist mõnusat itaalia juustu (mul läks üks terve kolmnurkne pakk ära, mis ta on, 200 grammi äkki?), vastavalt sööjate arvule röstitud saiba
Valmistamine: Haki sibulad, porgand ja muud juurikad ning viska vähese oliiviõliga potti tulele. Hauta-prae neid omas mahlas ja õlis, kuni nad on mõnusalt pehmed. Seejärel lisa tomatid ja maitse järgi vett, no kuskil liiter äkki. Lisa natuke soola ja lase keema tõusta. Kuni supp tulel podiseb, sega kausis munad ja riivitud juust ning jaga saadud segu kaussidesse. Kõige otsa tulebki nüüd kuum supp, mis ühtlasi muna-juustusegu valmis kuumutab. Röstitud saiakuubikud kõigele otsa ja lase hea maitsta!
No tõsiselt, ma olin nii üllatunud, et tavaline juurikasupp nii huvitavalt maitsta võib. Pealegi oli vaja kõik need munad ära teha, mida isa kanad mulle isa kaudu saadavad, nii et kõik mängis hästi välja. Bon appetit!
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: ahjukartulid röstitud sibulaga
Kunagi pärast Jüri Pino «Sakuska» raamatu lugemist hakkasin ma lõpuks päriselt proovima ahjukartulite tegemist selgeks saada. Proovisin ja proovisin, proovisin teha küpsetuskotis (feilisin), proovisin niisama. Lõpuks sain käppa. Vist. Suuremat kogust pole teinud veel ja aeg käib peamiselt tunde järgi. Aga ikkagi! Maitsvad! Krõbedad! Ja ei olegi väga tuumateadus.
Ahjukartulid röstitud sibulaga
Vaja läheb: kartuleid vastavalt sööjate arvule, meil kahepeale 6 suuremat, oliiviõli, tilli, soola, pipart, paar küünt küüslauku, röstitud sibulat (müüakse neid valmiskujul, neid niisamagi hea krõbistada), ahju läheb ka vaja
Valmistamine: Koori kartulid, lõika sektoriteks või paksemateks viiludeks. Lao ahjupannile. Sega kausikeses kokku purustatud küüslauk, pipar, hakitud till ja oliiviõli. Pintselda kartulid õliseguga üle, ketra soola peale. See on vist ainus roog, kuhu ma julgelt soola panen, ilma kuidagi ei kära väga. Pane ahi 200 kraadi juurde ja lükka kartulid ahju. Mõned ütlevad, et tark on kartul KUUMA ahju panna, aga ma pole suurt vahet näinud.
Umbes poole tunni pärast puista peale röstitud sibulahelbed. Lase veel üks pool tundi ahjus olla. Kontrolli vahepeal hambatikuga ja silmaga, kui seest pehmed ja pealt krõbedad, ongi valmis.
Serveeri värske salatiga. Liha võib ka kõrvale pakkuda muidugi, aga need on ilmagi head.
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: sametine kõrvitsasupp
Abikaasa õde tõi meile ükspäev jupi kõrvitsat. Mingi osa püreestasin sellest ära ja söötsin pahaaimamatule Milale sisse, teise osa tegin supiks. Abikaasa sõi, nagu tavaliselt, pika hambaga, aga minu meelest sai täitsa hea. Täiesti klassikaline retsept, selle erinevaid variatsioone olen näinud kõrvitsasupi kategooriates sadu. Siin siis minu oma.
Vaja läheb: umbes kilo kõrvitsat, 1 sibul, 2 porgandit, 3 kartulit, 3 küünt küüslauku, kanapuljongit (ma kasutasin fondi), tops Merevaiku, väike pakk kohvikoort
Valmistamine: haki köögiviljad kuubikuteks. Klaasista potipõhjas oliiviõlis sibul, küüslauk ja porgand, siis lisa kartul ja kõrvits ning kata juurikad puljongiga. Lase keema tõusta ning alanda kuumust, kuni segu jääb mõnusalt podisema. Kui köögiviljad pehmed (no üks pool tundi läheb kindlasti, vahepeal tuleb segada ka), püreeri saumiksriga ja lisa sulatatud juust, kohvikoor ja maitseained – sool, pipar ja riivitud muskaatpähkel. Lase supil uuesti keema tõusta ning serveeri koos röstitud saiba või ciabattaga.
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: kikerhernehautis chorizoga
Ostsin ükspäev kikerherneid. Ei tea isegi, miks. Tundusid armsad vist. Eile mõtlesin neid lisada soojale kanasalatile (millest kujunes lõpuks kanavokk), viskasin entusiastlikult pool pakki keema ja alles siis hakkasin uurima, et mis paki peal kirjas on. Eesti keeles polnud valmistamisest sõnagi, kõik asjalik tekst oli rootsi keeles. Guugeldasin siis niisama ringi ja avastasin selle, mida loogiline mõistus juba enne oleks pidanud ütlema – et kikerhernes on HERNES, mis tähendab, et teda tuleb leotada.
Ohkasin, võtsin paja tulelt ja jätsin kikerherned ööseks likku.
Õhtul lugesin veel Anne&Stiili, seal mainiti ühes kohas kikerhernerooga chorizoga, väike guugeldamine ja oligi retsept tänaseks olemas. Põhinesin sellel, aga muutsin seda ikka omajagu. Ja kikerherne nimetus inglise keeles – chick pea - on lihtsalt ÜLIARMAS. Niisiis, lubage esitleda, minu esimene kikerherneroog!
Vaja läheb: umbes 250 g kikerherneid, kaks suuremat sibulat, üks küüslauk (väiksem), kaks porgandit, pool latti chorizot (seda, mida Prismas müüakse), oliiviõli, paprikamaitseainet, piprasegu, purk purustatud tomateid, tomatipastat
Valmistamine: pane kikerherned ööseks likku, süüa tegema asudes loputa nad läbi ja noki välja need, mis ei paista okeid. Pane hernes veega keema ja lase tal üks poolteist tundi podiseda rahulikult. Vahepeal käi segamas ja lisa vajadusel vett. Mul õnnestus kogu vesi ära keeta. Koori sibulad, porgandid ja küüslauk, haki. Mina tegin pigem väiksemad kui suuremad jupid.
Pane paksupõhjalisse kastrulisse (mul truu malmpann) oliiviõli, sibul ja küüslauk, prae, kuni sibul kuldne. Lisa juurde porgand, sega, lase praaduda (ha! praaduda!). Viiluta chorizo, lisa pannile. Sega. Kurna kikerherned ning lisa üks viie minuti pärast roale, vala juurde purustatud tomatid ja sega. Maitsesta (tulise) paprikapulbriga, pipraseguga. Mina soola ei lisanud üldse, vorstis soola küll. Aga ma ei lisa peaaegu kunagi soola.
Nüüd vaata, mis nägu asi on. Tunde järgi lisa tomatipastat, no mul läks üks 100 ml. Siis vaata uuesti, mis nägu on. Nägu peaks olema selline, et teda annab ikka hautada veel. Lisa nii palju vett, et pool tundi hautamist välja veaks, mul läks umbes kaks klaasi. Siis lase keema tõusta ja keera kuumus keskmise või madala peale, et ta rahulikult podiseda saaks. Umbes 30-45 minuti pärast (oleneb, kaua sul kannatust on:) peaks roog valmis olema.
Sisuliselt küll selline toit, mille tegemiseks pead vahepeal pliidi ääres passima nagu mingi loll. Heas mõttes loll, loomulikult. Mõnus vihmase õhtu soojendav toit.
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: pasta kirsstomatite, pesto ja rukolaga
Nagu teada, olen ma pidevalt maailma lihtsaimate ja maitsvaimate spagettide otsinguil. Umbes nagu ma alati maailma parima šokolaadikoogi otsinguil olen. Igal juhul katsetan ma suurima heameelega erinevaid spagettide ja maitsvate asjade kombinatsioone ja mida vähem ma ise seejuures lõikuma, segama, hakkima, keerama ja muidu vaeva pean nägema, seda parem. See roog on hüvastijätt suvega, ühendab endas lihtsuse, kerguse ja selged suvised maitsed.
Vaja läheb: sööjate arvu järgi spagette, punast või rohelist pestot, paarsada grammi kirsstomateid, peotäis rukolat, värskelt jahvatatud pipart, parmesani juustu
Valmistamine: pane spagetid keema. Nüüd mine ja tegele kuskil millegi meeldivaga. Kui spagetid al dente, kurna need, viruta mõnuga hulka pool purki (või terve, kuidas isu on) pestot, rebi hulka rukolat ning lõigu juurde kirsstomatid. Sega sealsamas potis kõik segamini, jahvata peale mõni keerd pipart ja riputa üle parmesaniga. Tehtud.
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: Nigellast inspireeritud hakklihapada
Vahepeal, nagu teada, on pliidi juures passimine (NAGU MINGI LOLL) eriti tüütu. Oli üks neid päevi. Samas oli kõht häääästi tühi, olemine häääästi kurb ja sirvisin Nigella kokaraamatut, et häid ideid saada. Tegelikult olen sarnast pajarooga ennegi teinud, aga konkreetselt tõukas mind seekord Nigella oma raguuga. Pooli juppe ma tema retseptist ei kasutanud, näiteks šerrit, aga lisasin see-eest koriandrit ja sain väga huvitava maitsekoosluse. Pimedate ja vihmaste õhtute söök!
Vaja läheb: pool kilo veisehakkliha, 150 grammi peekonit, 1 sibul, 4 küünt küüslauku, 400 g purustatud tomateid, peotäis rohelisi (kiir)läätsi, klaasitäis vett, maitsestamiseks küüslaugupipart, värsket koriandrit, soovi korral keeda juurde riisi
Valmistamine: haki peekon tükkideks ja viska pannile. Originaalretseptis oli pancetta, mis, ma sain aru, ongi itaalia peekon. Või midagi. Haki küüslauk ja sibul, lisa sobival hetkel pannile koos hakklihaga. Prae ja maitsesta pipraga, seejärel viska hulka purustatud tomatid, vesi ja läätsed. Sega ja jäta kaane alla keskmisele kuumusele mõneks ajaks podisema. No üks 20 minuti pärast on valmis. Enne serveerimist lisasin värsket koriandrit, väga huvitava maitse andis.
Abikaasa sõi keedetud riisiga, mina riisi väga ei armasta, panin puhtalt. ISSAND KUI HEA.
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: Täidetud suvikõrvits
Käisin ükspäev Naabrinaise sünnipäeval. Õigemini, ma käisin ENNE, kui sünnipäev hakkas, sest Mila polnud eriti koopereerumisaldis ja ma loobusin plaanist õhtusel ajal ilma lapseta pidutseda. Hiljem ma mõistsin, et Mila ilmselt tahtis ise kah sünnipäevale tulla ja talle lihtsalt ei meeldinud plaan, et ta sellest ilma jääb.
Enihuu. Ettevalmistused olid täies hoos ja ma vaatasin, kuidas Naabrinaine süüa teeb, samal ajal talle oma rasket elu kurtes. Millegipärast mind alati nii hämmastab, et Naabrinaine kokkab. Ma ei tea, miks. See on kuidagi… hämmastav. Ausalt, ma pole kunagi arvanud, et karjäärinaised EI PEAKS kokkama või et, ma ei tea, Naabrinaisel on näiteks kokkamiseks sobimatud käed, aga sellegipoolest ma alati hämmastun.
Naabrinaise ema (hm, Naabriema?) oli toonud talle hunniku hiigelkabatšokke ja Naabrinaine andis lahkelt ühe mulle kaasa. See oli ausalt hiiglaslik! Suurem kui titt! Poolest teen lapsele suvikõrvitsapüreed ja panen sügavasse õiget aega ootama, teisest poolest tegin aga täidetud suvikõrvitsaid (millest Abikaasa ainult täidise ära sõi ja ma veendusin järjekordselt, et pole mõtet mehi minu meest midagi uut ja huvitavat ja, õugaad, tervislikku sööma meelitada).
Vaja läheb: suvikõrvitsat vastavalt sööjate arvule (mul oli siis pool ühest hiiglaslikust, sain neli lootsikut), 200 g veisehakkliha, 1 punane sibul, neli küünt küüslauku, küüslaugu- ja sidrunipipart, riivitud juustu, maitseks värskeid ürte
Valmistamine: lõika suvikõrvitsast parajad lootsikud ja kraabi sisu välja, no nii, et alles jäänud seinad ikka kannaks. Sisu pane kõrvale, pärast saad seda täidises kasutada. Prae pannil hakkliha koos sibula ja küüslauguga, maitsesta, kuidas soovid. Mul eriti värskeid ürte polnud, aga ma kujutan ette, et basiilik ja petersell võiksid anda huvitava koosluse. Viska juurde ka natuke suvikõrvitsast jäänud sisu, haki see enne ära.
Vahepeal pane ahi 220 kraadi juurde sooja. Täida suvikõrvitsalootsikud täidisega, üsna messy job, aga saab hakkama. Ahjaa, kui lootsikud ei taha püsti püsida, siis võid neid põhja alt kandilisemaks nüsida. Torka 20 minutiks ahju, siis võta korraks välja, raputa üle riivjuustuga ja pane uuesti ahju, kuni juust on sulanud ja kuldne.
Serveeri näiteks värske keedukartuliga ja tomatisalatiga.
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: Mac’n'cheese ehk makaronid juustuga
Juhtus nii, et eriti midagi kodus süüa polnud. Juhtus ka nii, et Naabrinaine läks Tartu ja tal jäi üle piima. Lisaks oli juhtunud nii, et Abikaasa tõi eile juustu. Siis guugeldasin ja avastasin, et eestikeelses veebis polegi eriti makaronid juustuga ehk klassikaline mac’n'cheese väga kajastust saanud ja nii juhtuski, et DEKADENTS! Juust! Makaronid! Kilokalorid!
Vaja läheb: umbes pool pakki ehk 250 g meelepärast pastat (mul olid fussilid), 2 klaasi (umbes 400 ml) piima, magusat sinepit, soola-pipart, 150 g riivitud juustu, 4 spl võid, 4 spl jahu, natuke veel võid praadimiseks, riivsaia
Valmistamine: keeda pasta, kurna. Pane pannile või, kui see sulanud, lisa jahu. Sega. Purtsata juurde sinepit, lisa maitse järgi soola-pipart. Lisa aegamisi juurde piim, pidevalt segades. Segama peab seda nüüd ikka korralikult, mina võtsin isegi vändaga mikseri appi (ma tõesti ei tea, kuidas seda nimetatakse… mul ei tule isegi selle vändavaba asjanduse nimi meelde… emaaju… noh, see, millega asju vahtu klopitakse). Sega ja sega, kuni segu on mõnusalt paks. Seejärel lisa hulka riivitud juust, sega veel. Nüüd – mina kasutasin kohe pannina sellist, mida võib ka ahju panna – ehk malmpanni. Kui sul sellist pole, siis pead sa selles faasis võtma ahjunõu, selle võiga määrima ning kokku segama pasta ja piima-juustusegu ning kõik vormi valama. Panni peal pruunistasin veel riivjuustu ja katsin.
Küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-25 minutit, kuni pealt kuldne ja roog mulksub.
Ahjah, kuna mul oli ka liiga palju tomatit, siis panin ma enne ahju ka hakitud tomati hulka, aga klassikaline roog on ikka ilma tomatita.
Söö ja tunne, kuidas iga suutäis su puusadel maandub, seal tuttavaid rasvanägusid näeb ja pokkerit asub mängima.
Sarnasel teemal...
Jüri Pino «Sakuska»
Abikaasale kingiti sünnipäevaks Jüri Pino raamat «Sakuska» ja mingil hetkel lugesin ma selle läbi. Jah, just, lugesin läbi! Kas kunagi varem on saanud retsepti(dega)raamatut lugeda? Ma ei tea, mina küll ei viitsi kokaraamatuid LUGEDA. Ma vaatan pilte ja koostisaineid, märgin ära põnevad retseptid, mida kunagi võiks teha ja nii ongi. Siis läheb raamat riiulisse oma aega ootama.
Muidugi, «Sakuska» pole ka retseptiraamat, kuigi see suures osas koosneb retseptidest. Või õigemini, need pole ju ka retseptid, tegelikult, vaid toidutegemisjuhised. No et umbes: «Kuidas sa pelmeene teed, Jüri?» ja siis Jüri räägib sulle. Et kuidas tema teeb.
Kogu raamatul on siuke mõnus fiiling juures, et nagu istukski Pinoga köögis, tema vaaritab ja samal ajal räägite elust-ilmast. Viinavõtust ja muudest asjadest. Ei, väga äge.
Tohutult inspireeriv raamat, tõesõna! Esiteks tuli muidugi õudne tahtmine viina võtta. No niimoodi kultuurselt ja mõnusalt, nagu Jüri seda propageerib. Teiseks tuli tahtmine süüa teha. Mõningaid retsepte proovisin juba enne kah, näiteks sain ma LÕPUKS ahjukartulite tegemise selgeks (kuigi mitte päris Pino juhatuse järgi, aga temalt julgustust saades). Ja eile komandeerisime tite Naabrinaise korterisse magama ja kutsusime sõbrad külla ja võtsimegi viina. Või noh, õlut ja veini ja mojitot, natuke viina kah. Peamiselt siiski oli minu jaoks suur rõõm sakuska-lauda teha. Pino raamatust proovisin siis frikadellisalatit (salat! frikadellidest!), paneeritud lillkapsast, täidetud mune. Julgelt soovitan kõike, kuigi munad nägid minu käes üsna õnnetud välja. Muidugi oli laual ka heeringas, see kujunes täielikuks hitiks. Huvitav, et ma varem eriti pole taibanud heeringat lauale panna…
Ühesõnaga, väga insipreeriv raamat. Ja, mis peamine, kõik asjad on lihtsalt ja muhedalt ära seletatud, nii et sobib ideaalselt toidutegemisega alustamiseks. No kui sa pole eriti varem midagi teinud ise ja nüüd tahaks proovida. Nojah, võiks norida ka – et kust mina tean, mida tema peab silmas sõnadega «kuum ahi». Tegin kultuurikala ükspäev ja kuna ma küpsetamistes pole eriti osav, siis tükk aega põdesin, et kas see «kuum ahi» sai nüüd piisavalt kuum või ei. Kala sai küll valmis, AGA IKKAGI. Mul on vaja teada, kas 250 või 180!
Muidu on aga tegu täpselt õige kingitusega Abikaasale. Nüüd tuleb mul vaid suunata Abikaasa leebelt köögi suunas, anda talle «Sakuska» kätte ja öelda, et tehku omletti ja – voila! – veerand tundi hiljem ongi omlett laual. Imeline!
Sarnasel teemal...
Toiduklubi: Soe kartulisalat vorstiga
«Tead, ma ostsin Nipiraamatu ükspäev,» rääkis Naabrinaine.»
«Jaa, mina ostsin ka.»
«Selle, millel Kati Murutar kaanel on?»
«Jah, sellesama.»
«Mhmh… Tead, ma lugesin, mis ta rääkis ja… veendusin, et ma ÜLDSE ikka ei mõista seda naist.»
«Hmm…»
«Aga see piparmündiga kartulisalat oli väga hea! Proovi kindlasti!»
Proovisin. Oli küll hea. Aga kuna meie peres harva tunnistatakse toite, kus puudub liha, siis tegin väikese modifikatsiooni. (PS. Sorry about the photos, ma avastan Photoshoppi viimasel ajal…)
Vaja läheb: keedetud kartuleid, niipalju kui sööjaid on (mina nt söön alati 3 kartulit, Abikaasa 4), 2-3 sibulat, 3 spl sinepiseemneid, 10 cm jupp pepperoni vorsti, pool sidrunit (pealepigistamiseks), peotäis mojito lille ehk piparmünti, rohelist sibulat
Valmistamine: Aja oliiviõline pann kuumaks, lisa juurde suuremateks sektoriteks lõigatud keedukartul. Lase natuke pruunistuda, viska juurde rõngasteks lõigutud sibul. Retsept käsib küll lasta pruunistuda, aga mul ei õnnestu kunagi kartulit või sibulat eriti pruuniks saada. Tundub, et neil on kaks faasi: toores ja kõrbenud. Mingil sobival ajahetkel lisa pepperoni.
Noh, igaljuhul enne «kõrbenud» faasi pigista juurde poole sidruni mahl ning lisa sinepiseemned. Siis viska juurde hakitud piparmünt ning maitsesta (erinevate pipardega näiteks). Serveerimisel lisa hakitud roheline sibul.
Miks seda Nipiraamatus salatiks nimetati, ei oska ma öelda. Rohkem nagu panniroog. But rose with any other name…
