Sildiarhiiv: tenerife

tenerife, vol seis

Eile läksime Marcoga esimest korda tülli. No mis sa saada tahad, kui ühes väikses The Bunkris on koos kuumavereline itaalia mees (kes elab kuumaverelises spaanias) ja kuumavereline eesti tüdruk (kelle kohta tema venelannast kursaõde ikka imestab, et “sina küll eesti verd ei saa olla!”).

Ma ei mäletagi, kust vaidlus alguse sai, aga see oli seotud antidepressantidega (mida ma ei võta) ja tujustabilisaatoritega (mida ma võtan). See on muidugi imetlusväärne, kuidas kaks inimest, kes teineteise keelt ei mõista, sellistel teemadel arutleda suudavad.

Igal juhul, Marco argumendiks oli umbes midagi sellist: kõik haigused on peas kinni ja psühhiaatrid tahavad ainult sinu pealt erinevate rohtude välja kirjutamisega teenida. Mina läksin seda kuuldes täiega leili, et mis mõttes!
“Kas sa arvad, et ma ei tea, mis tunne on depressioonis istuda, käed ümber põlvede ja päevade kaupa ainult edasi-tagasi kõikuda, suutmata midagi teha?!” täristasin ma eesti keeles. Marco täristas itaalia keeles vastu.
“Ahah, või et sa arvad, et kuna sa oled minust maailmas 20 aastat kauem elanud, tead sa kõike?!”
Marco täristab midagi jälle vastu, millest ma loen välja, et on suur vahe, kas olla 26 või kohe-46 (Marcol tuleb muide kohe sünnipäev, mida me suure fiestaga tähistada plaanime. Ja penne all’arrabbiataga, sest kooki ma teha ju ei oska ja ei saa ka).
“Ai Marco, ai conyo!” ja ma täristan edasi eestikeelset sõimu teemal mina-tean-ja-sina-ei-tea.
“I’m not speaking with you anymore!” põrutan lõpuks ja jään trotslikult vait, vihaselt sigaretti (Corona Menthol, 1.20 pakk; ainuke mentoolisuits, mida siin näinud olen) kimudes.

Aga Marco ei saa aru, et ma temaga enam ei räägi; ta seisab terrassi äärel ja seletab edasi. Varsti ma enam ei suuda ja hakkan vastu seletama, ja õige pea me juba lepimegi ära, veiniklaase kokku kõlistades: “Salute!”

Sellised kuumad lood siis. Praegu aga Marco magab ja oigab, sest ka tema magas eile väljas ja sai vist tuult, sest päev otsa olen ma ainult kuulanud, kuidas tal valutab hammas ja tulitab puusaliiges.
“Jajah, on suur vahe, kas olla 26 või kohe-46,” irvitasin ma enne ja Marco naeris vastu.

tenerife, vol cinco

Päevad on siin seni üsna ühesugused olnud. Ma ärkan kuumusse, tuiutan natuke aega roidunult mööda elamist ringi, unistan kohvist, aga tean juba ette, et kui alla külasse jouan, on liiga palav, et kohvi juua. Siis veangi oma kondid kokku, pesen hambad ja ronin järsust kivitrepist alla.

Tee peal imetlen seda suurt mäge, mille sees me elame ja üritan ära arvata, mis taimed need koik siin kasvavad. Uurin sisalikke ja näiteks täna nägin valgesabalisi jänkusid tee pealt eest jooksmas.

Kui külaäärde jouan, teen peatuse väikses kioskis. Nüüd ma juba oskan öelda: una agua con gas, por favor. Vesi maksab 0.65 eurot ja rannani on viis minutit. Tee viib mööda kivist mereäärt, kus on end noored sisse seadnud ja mäslevatesse laintesse peakat hüppavad.

Rannas on juba kümned tuttavad ees, koik need lugematud tüübid, kes päevi nii mööda saadavad, et passivad rannas ja käivad enamus ajast Marcole närvidele, sest nagu pikapäevarühmale (Eestis on nendeks poe juures passivad jotsid, erinevad siinsetest ainult päevitusastme poolest) kohane, on nad koik maailma koige targemad. Ja kisa baarileti ääres on taevani.

Läbi ola-tamise ja viisakuste vahetamise jouan Internacionali, kus jätkuvalt koik kallistada ja musitada tahavad. Marco on tööl, annab mulle olut voi vett, kuni ma end psühholoogiliselt rannas vedelemiseks ette valmistan. See on jätkuvalt minu jaoks probleem, sest ma tunnen end seal latikana vedeledes ülikasutuna. Aga siin pole ju ka suurt sittagi muud teha, päeval on ringijauramiseks liiga palav.

Annan oma asjad Marco kätte ja teen sisseharjunud rannaprotseduure: säuh! vette, siis pool tundi liival passimist, siis jälle vette jne.

Umbes kaks tundi enne Marco tööpäeva loppu lähen ma baari, sätin end pukile ja hakkan kirjutama, samal ajal poole korvaga keelt püüdes ja elu jälgides. Ja kella seitsme paiku algab sulgemisprotseduur, mis votab minu, pohjamaalase jaoks uskumatult kaua aega. Koigiga peab seletama ja vaidlema, kuni me lopuks minema saame, poes ja/voi restos käime ja koju vantsime.

Kohalikku toitu ma väga pole proovida saanud, aga need paar korda on olnud super. Näiteks sain ma eile siin nii head jäneseliha, et pidin ära surema! Maitseainetega liialdatud poldud, pigista aga sidrunit peale ja lase hea maitsta.

Täna teeme ise kodus süüa, mina oma tuntud headuses tomati-sibula salatit ja Marco praeb liha, just praegu säriseb see mul siin selja taga. Ma olen kindel, et see on super.

/

Olmeliselt on siin asjad lihtsalt lahendatud. Pissil käin punkri taga, au naturel nagu öeldakse. On küll natuke imelik, kui hommikul tuleb paljas pepu suurte merel seilavate tankurite poole suunata (ma täna motlesin, et ei tea, kas nad näevad nii kaugele), aga täitsa harjutav. Ja pesemine, lisaks rannaduššidele, käib viieliitristest veetünnidest voi all kaevu ääres.

Üleüldiselt: olen rahul. Oma elu siin ette ei kujutaks: loodus on minu jaoks vooras ja igav, ilm liiga ühesugune, aga niimoodi puhkuseks on hää küll. Ja see üksindus siin on hea, Jüri Tuulik ütles kusagil, et igasuguseks loomeprotsessiks on mingisugune üksindus vajalik.

tenerife vol cuatro: hispaania kodusõda

Eile õnnestus mul olla tunnistajaks hispaania kodusõjale. Alexist ma juba rääkisin: alkohoolikust baariomanik. Tema lugu on natuke keeruline: lapsena kaotas oma isa ja kui ema uue mehe võttis, ignoreeris ta meest täielikult, vahetamata aastaid tollega sõnagi. Ema poputas pojakest, palju võimalik, ning nüüd on nende suhe okkaline. Niipalju, kui ma siin olnud olen, kaklevad Alexi ja Antonia kogu aeg, aga eile läks asi päris üle käte. Keset hispaaniakeelset kisa üritasin kirjutada ja tüli ignoreerida. Tegime Marcoga teineteisele nägusid, tema laiutas natuke vabandavalt minu poole käsi. Ja mingil hetkel lendas kolaki! baaripukk üle mu pea. Alexi tormas välja ja mina tõstsin värisevate kätega laudu püsti.

Hiljem istus Alexi leti taga ja Antonia kammis ta juukseid ja tegi talle patsi. Hispaania armastus.

õhtul aga läksime väiksesse sööklalaadsesse pubisse istuma. See oli täis hispaania vanamehi, mina ainus naine ruumis. Seda, mis mängu ajal toimus, ei ole võimalik sõnadega edasi anda. Ja kui tuli see värav, tõusis kisa taevani, umbes 70aastased vanamehed kiskusid endal särki üle pea ja mõned isegi viskasid end põrandale pikali. See oli vaimustav! Espana, campeones del mundo! Väljas hakati laskma rakette ja sees kõlisesid viskiklaasid.

Kui kodupoole sättima hakkasime, hõikasin ma trepil istuvale vanapaarile võidujoovastuses: “Ola! Espana!!!”, ja nemad hõikusid mulle sama vastu. Tänavanurgal mängisid lapsed, vuvuzelad hambus. Un, dos, tres! Ja me jooksime nendega poeni võidu. Autod signaalitasid hullpööra. Alexi oli käinud eile saare lõunaosas ja rääkis, et rahvas oli end alasti kiskunud ja mööda tänavaid jooksnud.

Kui terrassil veini jõime, hakkasid eri saare otstes ilutulestikud. Autod tuututasid veel varahommikuni.

Täna magasin väljas. Kohalikud kurdavad, et hirmus kuum on, aga ausalt öelda on minu meelest päeval täitsa talutav, sest mere ääres on tuul ja saab OOKEANIS käia. Aga The Bunker on öösiti väga palav, see on nii kavalalt mäe sisse ehitatud, et tuult seal pole.

Varsti pannakse mul telefon kinni, sest raha arve maksmiseks mul muidugi polnud. Nii et siis blogin taas, kui koju jõuan. Ja te siis helistage mulle vahepeal ikka ka:)

Espana!!!

tenerife, vol tres

“Kas sa mojitot jood?” küsib Alexi, baariomanik, kes ilmselgelt armastab oma tööd (loe: tasuta alkoholi). Terve päev, mis ma teda näinud olen, on ta purjus, hakates aina enam koikuma.
“Ee, ikka joon,” kohman vastuseks.
“No tule, lähme siis, votame ühed dringid.”
“Lähme kuhu?”
“Siiasamma, järgmisesse baari mu soprade juurde.”

Ma ei oska midagi öelda. Vaatan ootavalt Marcole otsa, kuid tal on kiire ja ma ei oska ta pogusast pilgust midagi välja lugeda. Ah, sitta kah, motlen. Üks drink ees voi taga. Ega see ikka saa hullem olla kui üks drink laupäevaohtuses Zavoodis.

Liipan koos Alexiga korvalbaari. Ennist onnestus mul ikkagi plätu rannaliivas sumbates ära lohkuda ning nüüd olen ta kuidagi kipakalt kinni sidunud. Küla vahel voib käia ka paljajalu, aga The Bunkrisse joudmine on ohtul raskendatud, viib ju tee üle kiviklibu.

Korvalbaar on hoopis teistsugune kui Antonia ja Alexi Internacional, kus ka Marco ajutiselt töötab. Kui Inter on kodune ja monus, koos piipu pahvivate pruuni naha ja hobehallide juustega vanameestega, siis koht, kuhu Alexi mu viib, on lärmakas, tümakas paugub ja laudade ääres naeravad laia suuga purjus inimesed. Baarman on ilus, meenutab üht mu vana tuttavat voi mu kujutluspilti sellest, milline Potsataja välja voiks näha. Tal on üks kuldhammas, mis ola-tamise ajal vahvalt välgub. (Ei, ma ei usu, et Potsul kuldhammas on, aga sellised silmad voivad tal vabalt olla.)

Alexi ajab natuke veidrat juttu, kelgib, kuidas tal on igal ohtul erinev naine ning näppides oma telefoni arutab, et ei tea, kas peaks täna helistama Columbianale voi Estrellale. Ta meeldib mulle aina vähem. Joon kiiresti oma drinki, et saaks ära minna, kuid selle kümne minuti jooksul kuulen tonni klatshi: kuidas sellel mehel on ilgest bitchist naine ja tol ka. Uh. Pogenen esimesel voimalusel, jättes Alexi tema joogiga ja telefoniga täis naiste numbreid kahekesi.

Hiljem, kui Marco lopetab ja me supermercado poole hakkame sättima, loeb ta mulle sonad peale.
“Kuidas sa siis aru ei saa, sa oled esimest päeva siin and you don’t control the situation yet.”
“No mis mottes, ma ju küsisin sult, et kas on okei. Pilguga.”
“Mi dios, baby, sa ei tunne teda, Alexi on alcoholic, iga päev joob un vodka, dos vodkas, tres vodkas. You are my resbonsibilite, i want you to be okay.”
“Si, si, I’m sorry.”
“Don’t be sorry, baby, but you have to control the situation.”

Hiljem istume terrassil, kust avaneb imeline vaade mägedele ja lahesopis asuvale Santa Cruz de Tenerifele, pealinnale, mis tuledesäras vilgub. See koht on toesti super ja The Bunker täitsa elatav, kuigi sinna ronimine on paras katsumus ja öösel, kui tuult üldse ei ole, tuleb oues magada. Täna öösel ma veel oues ei maganud, Marco küll. Ma eelistasin jääda voodisse, kus seintel jooksevad sisalikud, keda meie kiisu Mitshu hoolsalt püüab.

Oleme aga vaevalt joudnud veini lahti korkida (seekord maksis 0.85euri), kui treppi mööda kolistab end üles Lorenzo, kohalik vanamees, keda ennist ka rannas nägin. Marco hakkab jälle kätega vehkima ja mi dios, hispaania keeles vadistama.
“Mira, mira! Alkoholi jaoks sul raha on, aga öömaja jaoks mitte!” saan aru. Ülejäänud jutt jääb segaseks, aga ta teeb mulle pärast kokkuvotte ühest onnetust alkohoolikuelust, mille peategelane on kaotanud sideme reaalsusega. Seda nägin ka mina enne, kui Lorenzo rannas ühe koha peal seisis, maniakaalselt naeris ja tuvidega rääkis. Tund. Aega. Järjest.

Aga kuna punkri teises toas (mitte minu omas) ruumi on, siis ei hakka Marco Lorenzot ära ajama, pealegi on viimane juba nii segi, et järsust kivitrepist alla ronimine voib loppeda kurvalt.

Kui Lorenzo lopuks magama saab, istume me veel tükk aega terrassil, joome odavveini ja kuulame raadiost hispaania rütme.
“Tule! Baby, tantsime!”

Ja me tantsimegi, minul pea kohal vooramaa tähed ja soe lounamaaöö mässib mind endasse. Imeline.

tenerife, vol dos

Sisalikud krobistavad kuivetunud rohus ja jooksevad mu eest lipsti! ja lipsti! läbi. The Bunker asub fantastilise koha peal: vaade on kaugele ookeanile, mägedele ja sadamale. Natuke on palav, meie kohalik kass Mitshu lootsutab viludas.

Mul on oma toakene, lihtne, aga nunnu. Vett on täpselt niipalju, kui me kaevu juurest tassida viitsime. Elektrit – niipalju, kui on päike patareid täitnud.

Joudsin randa, higi tilkumas. Liiv on nii paganama kuum, et ei kannata varbaid vastu panna. Plätad on nende päevade jooksul siin ülikiirelt lagunenud, ma loodan, et nad päris katki ei lähe. Aga rand on superilus: selline, nagu ma lootsin juba Egiptuses näha, aga ei näinud. Marco ütleb selle kohta el paradisio, ja ma noustun temaga.

Vesi on nii kibesoolane, et silmist jooksevad pisarad. Ja esimest korda elus juhtus minuga see, et higi jooksis silma. Ui, küll oli kibe!

Marco on huvitav kuju. Ebamäärases vanuses, mustade poolpikkade juustega ja päikesepruuni nahaga. Üliintensiivne, ekspressiivne, emotsionaalne. Hipi, nagu ta ise ütleb. Natuke meenutab välimuselt K boyfriendi. Ta ei räägi väga inglist, ega mina väga spaaniat, aga meil on lobus ja me saame hakkama. Ma juba olen kohtunud paljude Marco sopradega, Manolod ja Giorgid on koik juba peas üheks massiks segunenud.

Aga praeguseks… Koik. Kehv on telefoniga trükkida, olgu ta qwertyga voi mitte. Istun rannabaaris sooja tuule käes, joon olut ja tunnen end hästi. Vagabundina.

This is Africa! Ja homme, oo, homme! Nagu ma vaikselt lootsin, saabki mu unelm toeks: vaadata, kuidas Hispaania tuleb maailmameistriks, ja seda linnaväljakul koos sadade hispaanlastega.

Tenerife, vol uno

Neljapäev, 8. juuli

Lennujaamad on ehitatud inimete karjatamiseks: väravad, aiad ja piirded juhivad inimesi, kes sihikindlate kariloomadena liiguvad sinna, kuhu lennjaamatöötajad meid juhtida tahavad. Avantüristide Terje kirjutas hiljuti, et Riia lennujaam on üks veider koht, täis tibisid ja osse. Nii see tõepoolest on. Ma vaatasin ja imestasin ja ei saanud aru, kuidas inimesed niimoodi reisida saavad. Tibid täismeigiga, kontsakingadega (ja ma muidugi mõtlen siin fuck me kontsi), maailma kõige ebapraktilisemad rõivad seljas. Mina istusin seal nagu koll oma äärmiselt mugava rohekaspruuni kleidikese ja retuusidega, õlul maailmaraske seljakott. Aelesin mugavalt pinkidel, kui vaja, ja vaatasin imestusega, kuidas tibid istuvad, seljad sirgu, telefonid käes ja toksivad kunstküüntega sõnumeid saata. Aga eks reisijad on igat tüüpi. Kelle jaoks on lendamine vaid paar tundi kestev commute, kelle jaoks ligi 30 tundi kestev seiklus, mis peamiselt seisneb ootamises ja ootamises ja ootamises ja ootamises…

Aga olgu reisimine kui väsitav tahes, olgu ma kas või nii kurnatud, et pisarad vägisi silma tükivad, kui mõtlen, et ei saa kolm nädalat kaissu, siis on alati kaks momenti, mil mul suu kõrvuni kisub: õhku tõusmine ja maandumine. Õhku tõusmine on lihtsalt NIIVÕRD ÄGE TUNNE, et seda ei saa millegagi võrrelda. Ja maandumine on alati fantastiline, see, kuidas maa hirmuäratava kiirusega läheneb, lennuk veel viimased kahtlased jõnksutused teeb ning siis: mütsaki! ja me oleme kohal.

Tenerife on seni olnud suurepärane. Ma naeratan kogu aeg, ja inimesed – uskumatu küll – NAERATAVAD VASTU! Inimesed on olnud übersõbralikud ja toredad, ilm on palav, aga talutav, päike kiiskab, tänavad on armsalt kitsad ning täis inimesi, kes ilmselgelt naudivad elu täiel rinnal.

Nüüd lähen ma aga supermercadot otsima, et saaks lõpuks, üle päeva midagi süüa.

/

Õhtu. Siin on lihtsalt vaimustav. Tänavad on kitsad ja kivised, pruunid seinad kõrguvad peade kohal ning kivisillutised kaovad kaugusse, eemal taustaks paistmas mäed. Ma lugesin kaardilt välja, et siinne kõrgeim tipp on üle 3100 meetri. Läheks seda hea meelega vallutama, aga mul vist pole õigeid jalanõusid – ja, eelarve juures 7 eurot päevas, on saabaste ostmine out of question.

Aga sellegipoolest on siin imeline. Leidsin hotelli üles (olles küsinud turismiinfos töötavad armsa noormehe käest, kuhu minna), registreerisin end sisse ja higi tilkudes sulgusin mõneks ajaks oma tuppa. Aknast avaneb imeline vaade – kitsas, aga imeline. Siin on mingi torn, mille kohta ma kindlasti küsin, et mis ja miks ja miks selline kuppel. Ja all, tänavat ääristamas, on kummalised puud, mille oksad ulatuvad ühest tänavaäärest teise ja siit ülevalt viiendalt korruselt vaadates on tunne, et kui siit alla hüpata, siis need oksad peavad mind kinni.

Ja mu akna taga mängib sümfooniaorkester! Ei, ma ei mõtle selle all ainult seda sümfooniat, mida on päev otsa tekitanud liiklevad rõõmsad inimesed, koristaja, kes palmilehega (!) prügi kokku pühkis, sahkat!, sahkat!, ega ka seda puurimist, mis kuskilt senini kostab; või neid kumedaid kellalööke, mille alguspunkti ma lähen homme otsima. EI, ma mõtlen selle all PÄRIS SÜMFOONIAORKESTRIT. Ma ei tea täpselt, kus nad mängivad, aga minu aknasse on iga heli suurepäraselt kuulda, ja kuulda on ka aplausid. Muide, alles hiljuti mängisid nad Star Warsi meloodiat, just siis, kui ma Musseriga Eestis rääkisin. Sisemine nohik, üleväsinud ja silmad krõllis küll, viiksus rõõmust ja hõiskas telefoni: „Star Wars! Kas sa kuuled!“

Oh, mis ma seletan, nad mängivad seda senini! Sisemine nohik minus nüüd häbeneb, kuna ma ei teadnudki, et see nii pikk on, see muusika… (ärge parem kommenteerige..) Aga ei, see on super.

Samal ajal olen ma toidu kõrvale (palju puuvilju, eriti neid väikseid ja hoopis teise maitsega banaane, mõned croissantid ja juust ja sink ja ÜHEEUROSED VEINID) vaadanud oma sarju ja olnud nende eest tänulik. Sest telekas on hispaaniakeelne (mida ma ometigi veel ei oska, kuigi juba mitu kuud tagasi õppimist alustasin… ja viiendast peatükist kaugemale ei jõudnud) ja teate, kui seal Riia lennujaamas poleks mul neid sarju olnud, mida seitse tundi vaadata, oleks ma tõenäoliselt surnud. Surnud, I say!

Aga praegu on kõik hästi. Mul pole küll internetti (aga küll ma selle homme leian), ja mul saavad kohe sarjad läbi, aga see kõik on ebaoluline, sest mul on korgitser ja veinid ja puuviljad (seda ma nimetan hispaania-dieediks ja ma kavatsen seda kolm nädalat järgida) ja üleväsimus ja kohe, kui rohud mõjuma hakkavad, lähen ma magama.

Et homme seda imelist linna ja OOKEANI lähemalt uurida.

Jah, lapsed. Ma olen OOKEANI ÄÄRES. Ma näen elus esimest korda OOKEANI.

Kuigi, kui nüüd aus olla (lubage, et te kellelegi sellest ei räägi), ei erine OOKEAN tavalisest merest peaaegu üldse. Kui ehk selle poolest, et lained on tugevamad, vesi soolasem ja silmapiir veelgi kaugemal.

Love you all from Tenerife!