Sildiarhiiv: remontika

vannitoast

Niisiis, nagu teada, ostsime me korteri, kus ei olnud vannituba, küll aga miskine ahjutagune ruum, kuhu selle ehitada saaks. Siin kirjutasin ma sellest, kuidas võiks vannitoa-asja lahendada. Vahepeal on arengud jõudnud niikaugele, et esiteks on meil hullult äge töömees, kelle nimi on Ott ja keda ma julgelt siseviimistlustööde jaoks soovitan, kui kellelgi vaja peaks minema. Lisaks sellele valab Ott igapäevaselt mu tühja peakolusse igasugust tarkust juurde, nii et nüüd olen ma kursis nii sellega, et uksepiidad pole mitte piidad vaid lengid, kui sellega, et vuugitäiteid on mingi miljon sada tuhat erinevat tooni. Inimene õpib, kuni elab.

Alguses nägi see ahjutagune ruum välja selline:

Õnneks see korstnajala tagune ruum (slepe all) on täpselt 170 pikk ja kõige kitsam koht vist oli 60 cm. Nii et leidsime ideaalse vanni, mis sinna täpselt ära mahub. Õigemini. LOODETAVASTI mahub. Veel ju ei tea.

Siis sai seinast kistud hunnikute viisi pappi ja tapeeti ja nokitud pisikesi naelu. Põranda võtsime ka üles ja suure üllatusena tuli ahju eest välja keldriluuk. Mind you – kelder ISE lõppeb enne ära, nii et kuhu see luuk viia võis, on täielik müstika. Võibolla peitsid seal end metsavennad või pani keegi sinna varanduse. Igaljuhul, täis sai see kõik valatud. Seda tegi juba siis Ott.

Vahepeal “ei pidanud” ma veel sünnipäeva Nõmmel, mis tähendas muidugi seda, et ikkagi oli pidu ja olid külalised. Samal ajal oli see kankaots riidega täis topitud ja korter haises perioodiliselt sita järele. Perioodid kattusid selle ajaga, kui koridorivetsu kasutati.

Põrand sai valatud ja nüüd jäi üle veel A.-l ülejäänud toruotsad ära tuua ja boileri jaoks korstnajala ja slepe taha torud tuua. Aga nagu öeldakse, kõik on lust ja lillepidu, kuni keegi elektrilöögi saab ja katuselt alla sajab. Umbes-täpselt nii oligi, et A. oli juba siia teel, tegi veel ühe peatuse ja lõpetas haiglas, jalg ribadeks. Aga vähemalt hing jäi sisse.

Kurioossel kombel oli just paar päeva varem Ott rääkinud mulle mingist oma tuttavast torumehest ja tema verisest tööõnnetusest, nii et hakkas tunduma, justkui pole torumees-olemine eriti turvaline amet neil päevil.

Siis tegin paar kõnet, Ott tegi rohkem kui paar. Mina leidsin mingi venna, kes käis laupäeva hommikul asja vaatamas, silus habet ja hakkas rääkima summadest suurusjärgus 400 eurot, ise lisades: “No kui ma oleks seda paar päeva varem teadnud, saaks kohe töö ette võtta…”

Noh, eks meile tuli see ka ootamatult, eriti ootamatult tuli see ilmselt A.-le, aga no eks järgmine kord katsub õnnetused pikema plaaniga ette võtta.

Lõpuks leidis Ott ühe oma sõbra, kes pikema jututa kaks-kolm korda väiksema summa eest töö ära tegi. Esmaspäeval.

Niisiis, jõudis kätte õnnis hetk hakata korstnajalga ja ahju puhastama. Ahi oli aegade jooksul kaetud kolme-nelja kauni hallikasvalge värvi alla, korstnajalg oli lihtsalt üle krohvitud. Aga tänapäeval on ju moodu värk, et peab ikka olema rustikaalne ja renoveeritud ja mis kõik jutud. Ühesõnaga, võtsin relaka ja veetsin selle seltsis palju sulneid tunde.

Olgu öeldud, et abiks oli isa ja et relakaga on SITAKS LAHE mässata. Kui ainult seda tolmu ei oleks nii palju, siis võiksin ma vabalt hakata pakkuma vanade pottahjude puhastamise teenust. Köögis on vaja veel pliit ka ilusaks saada ja ideaalis ka ahju toapoolne ots, aga lihtsalt need harjad kuluvad nii ruttu ja üsna kähku läheb olemine selliseks, et enam ei näe. Hingata ei saa niikuinii eriti.

Korstnajala krohvist puhtaks toksimine mulle väga ei meeldinud, see oli selline ERITI NÜRI ettevõtmine. Umbes nagu pöialpoisid, kes kirkaga kaevandustes toksimas käisid. Neid ootasid ees teemantid, meid lihtsalt tellised. Muudkui toksisid ja toksisid…

…ja toksisid ja toksisid, nagu mingi loll. Mina targu vältisin toksimise tööd, sest see oli iiiigaaaaaav. Mulle istuvad ikka rohkem mürisevad ja undavad riistad.

Aga lõpuks sai see asi ka kõik tehtud. Siis oli aeg minna ostma plaate. OO ÕUDU.

Ma olin veendunud, et plaatide ostmine on üks lahedamaid asju vannitoa juures, aga kus sa sellega. Valik on kesine, et mitte öelda kehv, et mitte öelda sitt. Õigemini, näidistena on igast kauneid süsteeme loodud, aga KES KURAT ütleks mulle, et kui mul on vaja 15 ruutu seinaplaati, siis mitu ruutu sellest oleks porte, mitu mingi kaunistusruut, mitu “tavaline”, mitu teist sorti kaunistusruut? Ja oleks siis, et meil oleks ühtlaselt neli seina, eks. Ei, meil on üks suur, üks keskmine ja üks väike jupp seina. Slepe jookseb keskelt üle ja ülejäänud seinad on kas korsten või ahi.

Seega jäi üle vaid võtta ühesugust plaati ja unistus triibulisest vannitoast kuhugi ajusoppi ära lükata.

See-eest põrandaplaadiga oli lihtsam, leidsime väga cooli mätserdatud-ilmelise tumeda plaadi. Nimelt oli mul ideé fix, et kui ma ei saa üleni tumedat vannituba, siis vähemalt põrand peab tume olema. No ma lihtsalt ei kannata, et vannituba peab olema valge ja kiiskav! Vannituba peab olema mõnus ja hämar, et saaks vannis tsillida ja lõõgastuda ja et iga kord vannist väljudes pekid sind surnuks ei ehmataks. Selge, et peegli ette on vaja eredamat valgust, sest habet peab ka ikka ajama vahepeal (pekid JA habe, see oleks ikka liig mis liig) (ma hakkasin just mõtlema, kas on juhus, et sõnad “habe” ja “häbe” on nii sarnased kirjapildilt kui, khm, funktsionaalsuselt?). Aga nii üldiselt võiks vannituba olla hämar ja tšill.

Kõik aga hääletasid tumedate seinte vastu, rääkides midagi kitsukesest ruumist. Minu meelest on ruumi muidugi väga laialt. Mis siis, et ahju peab kütma poti peal istudes. Või umbes nii…

ENIHUU.

Leidsime plaadid, vedasime ära. Helistab Ott.

“Kuule, kas sa mingit näidist ka nägid, kui neid põrandaplaate võtsid?”
“Ee… jaa, mingi oli küll…” Peas juba tormlesid kujutluspildid sellest, kuidas tegu on mingi täiesti sobimatu plaadiga ja kõik need eurod lendavad vastu taevast ja kuidas kõik on pekkis ja Ott viskab kirka lauale ja lahkub “poolte kokkuleppel” minu juurest töölt.
“Kas need peavad olema mingi mustriga või…?”
“Hmm… Jah, mingi… Ee…”

ISSAND JUMAL KUI PALJU MA PEAN MÕTLEMA IGAST ASJADELE VANNITUBA EHITADES!!! Keegi oleks võinud mind hoiatada!

Tegelikult muidugi selgus, et plaadid on ookoo, kui ma ei kujutle, et neist mingi muster peab tulema. Veits lainelise äärega, aga ongi cool noh. (Ott on üsna rahul meie jaoks töötamisega, sest ma olen pea alati kõigega nõus, mis ta välja pakub.)

Täna pidin oma ajunatukest vaevama veel selliste KOHUTAVALT OLULISTE küsimustega nagu vuugivahede värvus ja lõpuks, pärast pikki arutelusid, sain ma aru, et ma olin ikkagi “valinud” need värvid, mis Ott välja pakkus.

No tõsiselt, ma olin päris kindel, et vuugivahesid on umbes… ee… tumedaid ja heledaid. Ja et kas neil on mingi tõeline sisuline vahe? Seda ma küll ei osanud arvata.

Plaatidest ja kaunilt valitud vuugivahedest saab pilti tõenäoliselt homme. Siis saab lõpuks loodetavasti ostetud ka vannitoa uks ja… Issake… dare I say it… märtsikuu jooksul saab äkki isegi juba sisse kolida…?

Ah, kindlasti selgub, et kogu meie santehnika ei mahugi üldse ära sinna kuupi. Ja tuleb näiteks vannil saba maha lõigata või boileril külg maha riivida. Noh, küll saab.

Issandmulonvarstiomavannitubamaeisuudasedauskudavuhuuuuuu!

remontika 1: laua lugu

Meie Nõmme-kodusse oli jäetud paar ägedat mööblitükki. Ägedat selles mõttes, et neist saavad ägedad asjad, kui välja mõelda, mi värvi nad võiks värvida ja natuke vaeva näha. Okei, nad on niisama ka ägedad, aga viimasel ajal on mind tabanud DIY-palavik, seega tahan ma kõike ISE teha. Kõik mööblitükid, mis mulle aastatega kogunenud on, värisevad hetkel hirmust, sest nad juba teavad, et mul on kavas nad kõik üle teha. Ägedaks.

Esimesena võtsin ette laua. See oli mattunud koleda valge värvikihi alla, selle all oli veel üks kollane värvikiht. Haises nagu vanakurat. Kolm päeva nokerdasin ja sain iga kord värvihaisudest peavalu, aga puhtaks ma ta sain.

Kõigepealt muidugi tuli välja, et kaabits, mis ma ostnud olin, on totaalne kräpp. Plastikust jura, mille käepide ära hakkas tulema ja mida ma siis iga nühke järel tagasi pidin kruttima. Kui oli endale korralikud kaabitsad muretsenud, lendas töö suisa rõõmuga.

Algselt oli mul plaanis värv maha võtta ja uuesti valgeks värvida, ning siis peitsiga kulutatud ilme anda. Aga kui ma olin kõik värvi maha saanud, mõtlesin, et proovin, mis nägu peitsiga jääb. Ja jäi megaägedat nägu! See ilus tume puit, mis värvi alt välja tuli, sai peitsiga, kuidas nüüd öeldagi, komplimendi. Üleüldse, miks mitte keegi mulle varem pole öelnud, kuivõrd COOL asi on PEITS?! Peits on absoluutselt mu lemmik… aine hetkel. Peitsisõltlane. Äkki peaks tugigrupi looma? Anonüümsed Peitsisõltlased.

Nii et nüüd on mul kaunis tume puitlaud, mida ma isegi üle ei raatsi lakkida. Võibolla kunagi tahan midagi muuta, siis hakka jälle seda lakki maha kratsima. Kirjutuslauaks ideaalne! Pealegi tuli välja, et sellel on sahtlikoht ja järgmine projekt ongi sahtel ehitada. Täiesti superluks. Ema kinkis sünnipäevaks kirjutuslaua tooli ka, millele me homme järele läheme ja mis saab ka totaalse make-overi.

Nii hullult cool on asju ise teha! Täna näiteks võtsin kaks tundi relakaga ahjult värvi maha. Ma pole elus vist nii tolmune olnud. Homme jälle!

Kas ma olen juba öelnud, et ma olen oma kodust totaalses vaimustuses?

Pilt sai olude sunnil tehtud kunstipärane, aga kunagi teen kindlasti parema pildi ka. Koos tooliga, näiteks!