Sildiarhiiv: m&n

armumistest

Vahel ma vaatan USA telesarju ja nutan.

Okei, olgem ausad, minu nutmisharjumuste juures ma nutan ikka päris tihti. Nutmine on megaiisi. See tuleb peaaegu sekundiga kui ma näen mõnd armast last (kui parasjagu mu laps on kuskil eemal), mõnd nukrat hüljatud looma või armastust ükskõik mis kujul. No ühesõnaga, pole saladus, et ma ole übernutja. Sest jumala eest, ma olen inimene, kes on nutnud South Parki jõuluosa peale. SEST KES EI NUTA JÕULUOSA PEALE?! Südametud inimesed, thats who.

Igal juhul, täna vaatasin sarja ja mõtlesin, et küll on noor armastus ilus.

Ja sain ühtlasti aru, et ma pole seda iial kogenud.

Oh, muidugi oli mul Esimene Armastus, kelle järele ma õhkasin neli aastat, seejärel me käisime lõpuks kaks kuud ja suudlesime ühe korra ja lõpuks ma deitisin ta sõbraga, kes oli just sõjaväest tulnud. (Ja selle sõbra sõbranna, kes tollal tundus meganoor, on üks mu lemmikumaid #naistejuttude tšikke. Ühtlasi õppisin ükskord tagurdama, anti mosse ja põld ja tagurdasin nagu vana mees, meganaiss.)

No igaljuhul, ma ei saa iialgi teadma, mida tähendab noorpõlvearmastus. Ma nii väga tahaks teada, mis tunne see on. Noorena ju tunned rohkem ja teravamalt, kõik emotsioonid söövad end sinust läbi. Aga praegu… Noh, praegu oled rõõmus, kui Belgia baaris baarmän naeratab ja hiljem viimase rongiga koju sõites tuttavat näed. Et nagu noh, #lifegoals.

Nii väga tahaks, et tuleks meelde See Tunne. See, mis oli siis, kui olid veel varateismeline, kui maailm tundus täis võimalusi ja armuda võis igaveseks.

Aha, see on ka oluline.

Kui armuda võis nii, et kõik oli võimalik. Olete te ka märganud, et kui praegu armuda, siis nii sageli See Pole Võimalik?

Jube tüütu.

Ja aia ka.

vaikimistest, vallalistest ja 2006. aasta postitustest

Ma igaks juhuks teen kähku ühe postituse otsa, sest niikuinii keegi ei märganud, et postitus, mille just avaldasin, on tegelikult aastast 2006 (ja kannab ka 2006. aasta kuupäevatääge).

Miks ma üldse vana postituse välja otsisin – sest meil tuli #naistejuttudes jutuks, et noh, kurat, mismoodi siis see vastassooga suhtlemine vallalistel naistel (või üldse inimestel) peaks käima. Ja ma otsisin Marta õhutusel vana postituse välja ja selgub, et ei olnud sittagi teistmoodi kümme aastat tagasi.

Mis on iseenesest täiesti masendav.

Ma käisin sünnipäeval vaatamas Luisa Omielani stand upi “Am I Right Ladies” ja tal oli üks väga hea bit selle kohta, et miks naised saikod on. “Well, we weren’t psychos BEFORE WE SLEPT WITH YOU!” Ja etendas väga elava stseeni sellest, mis saab, kui sa jooksed kokku kutiga, kellega sa just möödunud ööl voodis lõpetasid.

“Hei, kuidas läheb?” küsid sa.
“Ööõõõõõ… Ma pean minema…” põgeneb ta ära.

Siis üritad sa asja võtta megatšillilt, rahu, rahu, ei ole hullu, ega sa ei tahtnudki ju mingit suhet arutada.

Ja siis sulle meenub, et ta peenis oli just hiljaaegu su vagiinas ja KES KURAT KÄITUB NII pärast seda, mis, sul on raske nüüd tere öelda mulle vä?!

And then you go full on psycho bitch.

Kui läheb hästi, friigid sa auti ainult oma peas ja võibolla kriiskad mõnele sõbrale, kui loll sa ikka oled ja võibolla röögid natuke autoroolis teel koju (sest alternatiiv oleks pea vastu rooli tagumine, aga see olla ohtlik, räägitakse), siis istud köögipõrandal, vahid lage, siis jooksed kaks tiiru ümber maja, kimud vihaselt mõned suitsud, tõmbad sügavalt hinge ja astud oma peast välja. And no one’s the wiser, friikaut möödas, saab rahulikult eluga edasi minna.

Kui läheb halvasti, siis sa friigid auti muidugi nii, et kutt saab sellest teada, näiteks saadad kahtlase sisuga sõnumeid (mille saatmissagedus on sul matemaatilise täpsusega välja arvutatud, tõenäoliselt pidasid sa aru NASA ja Huostoniga, arvutasid Kuu seisu ja Marsi trajektoori, et kõik oleks TÄIUSLIK ja MITMEKIHILINE ja KAS SA IKKA NÄED, ET EELMISE SÕNUMI SAATSIN KELL 22:22, kas sa NÄED sümboolikat?!), võibolla igaks juhuks stalkid ta välja Facebookist, Linkdinist, Orkutist, Google Plusist ja Genist (et näha, ega te jumala eest sugulased pole, sest igaks juhuks sa ikka mõtled, kui ilusad lapsed teil tulla võiks) (sest – gaad, ega sa mingi esimeses nooruses daam enam pole, lastega tuleb ju kiirustada!!!) – ja üldse noh, teed endast kõik, et sust jääks võimalikult loll mulje, sest sa lihtsalt ei mäleta enam, kuidas acting cool käis või kuidas üldse muidu inimesed omavahel suhtlesid? Kes peaks kelle välja kutsuma? Mitme päeva pärast on okei see ettepanek teha? AGA MIS SIIS, KUI TA EI ÜTLEB?!

No ja siis loomulikult saavad kõik su hirmud teoks – kutt ütleb ei või siis kui ta isegi alguses ei mõelnud ei öelda, magad sa oma akna maha ja ta unustab selle mõne nädala jooksul, kui oosõm ja fabuloosne sa olid ja/või leiab uue huviobjekti ja siis sa ei suuda end ära needa. WHO THE FUCK TOLD YOU TO ACT TOO COOL?!

Niisiis olen ma praeguseks jõudnud järeldustele, et kõige ohutum on ilmselgelt vältida igasugust inimkontakti, sest igasuguste suhteteemadega on täiesti võimatu hakkama saada, ükskõik, kui kaua sa inimest tunned. Igatpidi on mingi jura kuubis, kas pole? Sa arvad, et adekvaatsed täiskasvanud inimesed suudavad otse välja öelda, mis nad mõtlevad? Sa arvad valesti, haha! Isegi, kui SINA seda teed, ei tähenda, et sulle selle eest keegi aitäh ütleb (saad ilmselt lihtsalt mingi imeliku sildi külge, sest no mis naine sa oled, kes kutti ise välja kutsub – veel hullem, kui seda mitu korda teed!) ja ammugi ei pruugi see tähendada, et sinu otseütlemistele nii väga otse vastatakse.

Tegelt on tšill, normaalsed inimesed ikka vastavad ka. Aga see muidugi ei tähenda, et üleüldine olukord deitimismaastikul palju parem tunduks. Ikka mingid veidrad mängud ja tagaselgaarmumised ja kalendrid, mida on võimatu sünkroniseerida, sest kõigil on juba nii palju pagasit ja elu, et leida see üks õnnelik hetk, mil uuesti kokku saada, no, selleks peaks jälle NASAga ühendust võtma ja ausalt öeldes on nad hetkel hõivatud mulle õigete smsi-intervallide väljaarvutamisega.

Nii et kui sa oled 30+ ja vallaline, siis palju õnne, su elu ei erine oluliselt sellest, mis oli siis, kui sa olid 20+ ja vallaline.

Ahhaa, ühe olulise asja poolest see siiski erineb. Ma kopin siia ühe kommentaari, mille jätsin P. postituse alla aastal 2006.

…kui ma peaks kunagi jälle vallaliseelu elama, siis ma teeks teistmoodi. Elaks iseendale, tehes asju nii, et ma olen ise õnnelik. Neid saab ka üksi teha. Ei pea otsima pseudolähedusi.

Sest nüüd, kümme aastat hiljem olen ma õigupoolest ikkagi palju paremas kohas ja natuke targem, et osata täislaksuga nautida kõiki neid plusse, mida elu mulle on ette söötnud. Vallaline olemine ei tundu üldse mingi kohutav koorem, see on lihtsalt üks suhtestaatus, mis hetkel on. Elu on õnnelik ja hea ju sellest hoolimata, tegemist on kõriauguni (vt ka kalendrite sünkroniseerimine) ja see, et seks öeldakse üks tore asi olevat, noh, selles hakkab pärast mõnda aega tugevalt kahtlema ja mõne kuu möödudes tundub see lihtsalt mingi veider higiste kehade omavaheline põkkumine, mida ei taipagi enam nii väga igatseda, eksju, am I right, ladies.

tunnetest

Dropbox tutvustas hiljaaegu uut funktsiooni, umbes nagu on Facebooki flashback. Ta nimelt saadab postkasti sulle teate, et oi näe, kas tahad näha, mis pilte sa tegid x aastat tagasi tänasel päeval? Mõni päev tagasi teatas ta mulle seda jälle ja saatis selle pildi.

Österreich

Ja siis mulle meenus. Hooga tuli tagasi see suvi mõni aasta tagasi, kui ma armusin Kesk-Euroopasse. Kui me sõitsime mööda Doonaud, siin-seal Austria külakeste ja linnakeste vahel ja kuidas ma olin nii lõpp armunud, et ma mõtlesin, et vot nüüd, nüüd on käes kas maailma lõpp või maailma algus.

Nagu suurte tunnetega ikka, selgus hiljem, et ei olnud kumbki käes.

Õigemini… Tähendab…

Sellepärast ma hakkasin mõtlema tunnetele. Ma vedelesin täna – no mida muud teeb üks inimene, kes on lubanud puhkuse viimasel nädalal koristada – ja mõtlesin, et mu tunnetega on ikka segased lood. Mul on alati neid liiga palju. Ma olen, kurat, 31, ja ma ei suuda ikka TUNDA normaalselt. Ikka pean ma tundma liiga palju ja liiga tugevalt.

Eile ma püüdsin ühele tuttavale seletada, et mul on see viga, et kui ma lugusid teen, siis ma lähen alati liiga hingega sisse. Investeerin rohkem kui vaja oleks, vist. Armun ära, või siis vaimustun. Ma ausalt usun, et ma teen seetõttu paremaid lugusid, aga ma usun ka, et see on põhjus, miks ma kiirema leegiga läbi põlen. Miks on nii, et kaks nädalat ma tuiskan ja naeran ja koplimenteerin ja säran – ja siis kaks järgmist nädalat suudan olla ainult keras, teha miinimumi (kuigi enda suhtes siiski nõudlikult, alati süümepiinadega, kui ma ei suuda vaimustuda ja teen kohusetundest). Ja siis jälle kaks nädalat…

See suvi oli maagiline, mõtlen ma nüüd. Ma olin enne seda olnud pikalt nii katki, nii katki. Ma olin kaotanud igasuguse lootuse, kuigi inimesed mu kõrval, kes mind üritasid läbi elupasa vedada, kinnitasid mulle, et kui ma end kokku võtan, saab kõik korda. Aga ma ei uskunud, sest ma ei olnud ikka veel aru saanud, mis oli mu eluga juhtunud. Aga siis tuli O. ja järsku tundus, et maailm ei olegi lõppenud. Et ma võin olla kohe-kohe 30, lapsega, miljon korda lahutatud, sassis elu ja liiga paljude tunnetega, aga et õigel hetkel õige inimese jaoks ei tähenda see midagi. See pole takistus, armumine võib ikka tulla.

Me veetsime kaks kaunist nädalat, mu süda natuke murdus, tema oma vist ka, aga – ma tundsin, et ma elan jälle. Mööda seda jõge seilates, ISSAND kus ma elasin.

Ja mu armuafäär Kesk-Euroopaga on jätkunud sellest ajast saadik.

Vahepeal geograafilised kohad – khm, mis vahepeal! alati ju! – ületavad inimesed ja tunded ning jäävad tagasi kutsuma, sest sa oled neis kohtades olnud õnnelik. Võib-olla ka valusalt õnnetu, aga siiski, geograafiline koht sellest ei hooli. Tema võtab sind ikka vastu, ning süstib sinusse jälle seda kummalist nostalgiaga segatud rõõmutunnet, lootust, kergust, teadmist, et sa oled elus, sind on vaja, sa oled täiuslik sellisena nagu sa oled.

Nii ma lebasin täna veel Mila kõrval ja mõtlesin tunnetele. Ta keksles täna kööki mahlajäätise järele, mida me eile hoolikalt valmistasime, ma vaatasin teda, naeratasin tahtmatult ja küsisin: “Mila, kuidas sa koguaeg nii õnnelik oled?”

“Vahepeal olen, vahepeal olen vähem,” vastas ta mulle kenitledes.

Ja ma sain aru – nagu paljudel varasematelgi kordadel – et jah, just. Elutõed noh.

Vahepeal oled rohkem õnnelik, vahepeal vähem. Ja nii ju ongi.

täna 8 aastat tagasi

DSC00635

Täna kaheksa aastat tagasi oli üks mu elu õnnelikumaid päevi, üks mu elu kurvemaid päevi – aga kindlasti üks mu elu intensiivsemaid päevi, seda kohe kindlasti. Paljud inimesed said haiget, sealhulgas mina. Ma ei tea, kas ma iial olen valmis kõigest, mis juhtus, rääkima – ja kas peaksingi? Pealegi ei tea ma enam ammu, mis oli päriselt, mis oli see, mis me arvasime, et juhtus, mis juhtus päriselt.

Tõde on vähemalt see, et oli ilus ja valus ja kõike oli palju ja kõik oli vahva ja tore ja, noh, intensiivne.

Ma olen täna palju sellele päevale mõelnud, mitte tahtlikult, meenus kuidagi. Ja peale tööasjade pole mul niikuinii kellegagi väga rääkida neil päevil, ega väga muudele asjadele mõelda. Saik ütles täna, et oluline on: ela tuleviku nimel. Vaata ettepoole, ära vaata tahapoole.

Ja ma vaatangi, ausalt vaatan. Aga, ma arvan, on oluline, et ma ettepoole vaadates ka oskaks tahapoole vaadata ja olla tänulik kõige selle eest, mis mu ellu on sattunud. Kõigi nende inimeste eest, kes olid, näiteks, sel päeval kaheksa aastat tagasi mu ümber.

Ma olen kurb ja õnnelik ja tänulik ja üksildane ja üksi ja rõõmus ja õnnetu ja emotsioone täis ja…

…sest Justin on sel pildil NII NOOR ja pealegi on tal uus raamat väljas. “Minu Eesti 3” nimelt. See raamat, kus ta kirjeldab, kuidas ta minuga essat korda kohtus! Jee! Seal kasutatakse mu silmade kohta väljendeid nagu, ee, sadamad ja laevad või midagi, ja see kõik on väga sürreaalne.

PS. Uskumatu, kui tätoveeringuvaba mu selg kunagi oli.

PPS. Rüblik, sa olid ikka päris awesome, ma loodan, et sa tead seda.

Külalispostitus Liisa-Lottelt: Minu päev Göteboris

minup2ev

Tähistan külalispostituste sarjaga “Minu päev” oma blogi 11ndat sünnipäeva. Ka sinu päeva lugu on oodatud! Täna kirjutab meile oma päevast Liisa-Lotte (32), kes on viimased üheksa aastat elanud Göteboris. Liisa-Lotte kirjutab blogi pidevalt kahes keeles, peamiselt küll iseendale.

6:00-7:00
Kaks telefoni helisevad teineteise vôidu. Kaotaja on see, kes esimesena voodist välja läheb ning duši alla minnes koera köögist välja laseb. Koer tormab voodi juurde, hüppab ning surub voodis olijale ennast nii lähedale, et isegi paberilehte ei saa vahele suruda. ”Lähedaaaaleeeee!” Kahjuks on vahel usalduse näitamine oma tagumendi inimnäole väga lähedale asetamine. Mis ei ole just ilus vaade hommikul.

Hommikusöök on üks ilusamaid hetki hommikust. Abikaasa vôtab Göteborg Posteni sise- ja välisuudiste lehe ning mina loen sporti ja kultuuri. Mitte et ma hooliks spordist, aga ma lihtsalt ei saa hakkama sise- ja välisuudistega ning Ukraina rahutusete alguse ajal nutsin hommikuti. Mu abikaasa lahendas probleemi lihtsalt: nüüdsest mulle uudisteosi lubatud ei ole.

Teisipäevad on mulle trennipäevad, seega ma viin hommikul koera koerahoidu. Tegu on 8 kilogrammiga karva ja halba iseloomu, ta ei ole just hommikuloom. Ta on end ilusti diivanile vôi voodisse teki alla peitnud ning teeb üllatunud näo, kui teda esikusse kutsun/vean/käsutan/urisen. Pakin kõik oma kotid rattale ning alustame koeraga teed hoiu poole. Jalutades on see 15 min, rattaga 7 minutit. Hommikul pahura koeraga on see 18 minutit. Mäest alla pidurdab ta ning markeerib. Ma ei lase tal väga diivatseda, aga ta suudab oma kehakeele ja koonuga väljendada, mida ta arvab meie igahommikusest rutiinist – enne kella üheksat ei ole mõtet toast lahkuda.

Koerahoid on päevakeskus inimestele, kellel on insuldist põhjustatud ajukahjustus. Mis tähendab, et kannatlikkust peab seal olema. Tädi tuleb oma rulaatoriga või tädi, kes ei näe paremast silmast vôi meesterahvas, kellest ma ei ole veel aru saand, kas tal on Skåne dialekt vôi on tal kõnehäire. Koer on jummala rahul. Kui ta kuskil Mariaplani juures saab aru, et ”ahaaa, me läheme koerahoidu”, siis paneb kolmanda käigu sisse ja ma võin rahulikult väntama hakata.

Ning siis on 12 minutit imelist rattateed kesklinna. Muidugi kui tuul ei puhu 9m/s või rohkem, sest siis ma keeldun sõitmast. Pedaalin mööda sadamast, kala kokkuostust, Rumeenia veoautojuhtidest, kes prügikotid on puude otsa riputand (sest siis ei näe neid?) ning kui ma surun end vastumäge, väntab minust mööda ema, kellel on 4aastane laps pakiraamil. Ta on hooletu ning räägib rahulikult lapsega. Okei, mul on naelkummid, see tõstab vändates raskusastet… aga õnneks näen, et tal on elektriga jalgratas. Täiesti ebaaus.

Järntorgetile jôudes proovin sõbralikult kõnni- ja rattateed jagada musta riietatud inimestega. Väsinud üliõpilased ning kontorirotid, kes sisutühjalt vaatavad enda ette. Arvan, et bussijuhtidel on boonussüsteem, et iga alla aetud jalgratturi kohta saab 500SEK ekstra palgalisa.

Väntan mööda suve ootavatest food truck’idest ning välikohvikutest. Kohalikud kerjused ei ole veel tööle tulnd. Talvel alustavad nad 10 ajal.

8:20
Kontoris tervitan inimesi. Iga kaheksas vastab terele. Enamik neist jõllitab ekraani ning ma konstateerin, et mu ülemus endiselt ei vasta terele. Isiklikult ei tasu seda võtta, sest see on meie töö eripära – meil vôib puududa (enamasti puudubki) sotsiaalne oskus.

Ning sukeldume vaikusesse. Kui keegi sind otseselt ei kõneta (kui ka siis) siis ollakse tasa ja jõllitatakse ekraani. Muss mängib kõrvaklappidest ning enamik vestlusi peetakse chati-programms. Ma joonestan suuri metallist konstruktsioone, mis on neli meetrit pikad ja laiad ning mis peavad merepõhjas 20 aastat töötama.

9:30
Kohvipaus. Linna parima vaatega köögis joome kohvi ning räägime, kuidas nädalavahetus on olnud või kirume ilma. Teisipäeval on täitsa okei seda teha. Kolmapäev on selline küsitav päev, siis ei saa nagu uutest plaanidest rääkida.

11:30-12:30
Lõuna. Mul on kaasas eilne kanasupp ja kaks juustuvõileiba. Seisan köögis ja proovin valida strateegilist kohta, kus süüa… Kas räägime lastest (need vähesed naised, kes meil siin on, üks neist on rase), kas räägime remondist või räägime nädalavahetusest. Mmm, võtan selle remondigrupi. Üks poistest parasjagu lahutab. Ma olen temaga varem ka töötanud ning kurb on kuulata. Tüüp käib naisega nõustamises, et lapsevanemad edasi olla, kuid mitte koos elada. Ta plaanib korterist naise välja osta, sest siis on ta naisel käsiraha, et osta endale korter. Ning tütar on iga teine nädal nende juures.

Töötamise vahepeal helistab Eva-Maria ning küsib eesti keeles: “Kas sa töötad vôi teeskled töötamist?”, mis on õigustatud küsimus. Istun parasjagu arvuti taga ning näpin oma telefonist Facebooki, loen kiirelt eestikeelseid blogisid. Üks emapuhkusel olev naine Ameerikas peab naljakat blogi, mille nimi on “The Ugly Volvo” ning Instagramis matšokultuurist rääkivale kontole pannakse kaks korda päevas väga põnevaid sissekandeid. Nädala rääkija/pildijagaja on 19aastane Lähis-Ida päritolu poiss, kes ei taha end sooliselt paigutada kuhugi poole.
Kiidan takka, kui Eva-Maria räägib imetamisest, oma laste karjatamisest ning ta sugulastest ning meie pidevast/endisest kultuuride põrkumisest.

16:00
Kaerahelbepuder. Isegi poisid, kes mu ümber istuvad, naeravad, kui mul söögiaegadest viis minutit üle läheb, sest ma muutun … armsaks draakoniks. Pingelisematel perioodidel on üks neist teinud koosolekul pausi ja öelnud, et me jätkame pärast mu vahepala söömist.

18:45
Täna on trennipäev, sellepärast ka nii pikk päev tööl.

Klubi, kus olen treeninud kolm aastat, on kesklinnas, rattaga ainult 3 minutit. Lehvitan möödudes kontori vastas istuvale kerjusele. Suvel on seal väga armas naine, aga praegu on meestehooaeg. See ei saa olla just väga fun, istuda sitas suusailmas ja oodata raha.

Klubi ukse avades lööb ninna vietnami salvi ja vanade saabaste lôhn. Poksikindaid teatavasti ei saa mingi valemiga pesta … Ning see ajapikku korjab külge väga erilise lõhna/haisu.

Tai poks on super. Juba klubi on üle prahi, minusuguste tädide kõrval treenivad meitstrivõistlustel käivad tüübid ning õhkkond on täis austust ja nalja. Poolpaljad väga kaunid mehekehad ning enesekontroll ning austus.
Jätkan 1,5 tunni pikkuse trenniga, mille lõpuks saabub mu pähe vaikus ja rahu. Mind lüüakse kõhtu ja ma löön tagasi, ma kiidan takka, kui mu partner higi voolates jalalööke teeb. Ma leian, et mäng 10 minuti jooksul teha 100 burpee’d, on täitsa tore. Rõhutan, ma ei ole supervormis ning kaalun 80 kg. Mul on piisav rasvakiht jama näen välja, et ma enamasti jalutan koeraga, mitte ei treeni intensiivselt neli korda nädalas. Aga koogid ja alkohol on seda väärt.

Dušš, naistega riietusruumis rääkimine. Naermine.

Kuna treenin ilma prillideta ning olen suht kehv inimeste äratundmises ning nimedes … Siis ilma Fbookita ma ei tea, kellega ma just rääkisin. Vahel kui trennis partnereid vahetame, tunnen ta kehakeele järgi ära, aga nägu – seda inimest pole ma kordagi näinud.

20:48
Rattaga koju, vannun kui Stigbergstorgetile üles väntan. Vaatan mööda sõitvaid tramme, mis on täis inimesi ning väntan veel kaks mäge.

Mu imekaunis abikaasa on teinud õhtusöögi. Sügan koera, räägime tööpäevast, ta teeb kommentaari, et ma pesku nõud… Ma teen kiisu-miisu nägu ja proovin seda vältida, aga kaotan.

Ning siis voodisse, koer magab köögis, kuigi ka igal õhtul on tal suhtumine: “Mis mõttes, ma ei ole kunagi sellest kuulnud, et ma peaksin kööki oma pessa ronima!”

Kuna me môlemad abikaasaga näpime oma nutitelefone liiga palju, on meil reegel, et pärast 21:30 me telefoni ei näpi. Ainus, kes sellest kinni peab, on koer.

22:36
Idee järgi on magamisaeg kell 22, tegelikkuses palju hiljem.

Praegu loen rootsi keeles raamatut “Ladies number one detective agency”, aga konstateerin, et inglise keel on palju sobilikum selleks. Esimesed kaks sellest sarjast lugesin inglise keeles ning Aafrika on siis palju kaunim.
Silm vajub kinni ning lükkan oma jääkülmad varbad abikaasa karvaste jalgade vastu. Ta kiljub nagu naine ning kodub igaõhtune vestlus. Tema küsib, miks ma oma varbaid teki alt väljas hoian ning mina süüdistan oma madalat vererõhku.

Nüüd olen valmis uueks ööks.

Külalispostitus PreilITriinult: Minu päev

minup2evTähistan oma blogi 11. sünnipäeva külalispostituste sarjaga “Minu päev”, kus kõik mu lugejad võivad osaleda. Millised on meie päevad, kui sarnased, kui erinevad? Esimene külalispostitus tuleb PreiliTriinult – märgilise tähtsusega ka seetõttu, et sünnipäevapäisel ilutseb just tema tsitaat:)

Minu üks päev. Mulle oluline, lugejale läila, unistajatele märgiline.

preilitriinReede. Äratuskell on 7.04, ebaõiglaselt vara, sest hommikul neljani skaipisime. Tema pakkis asju ja lõpetas mingeid töövärke, et normaalse vaimse seisundiga suusatama sõita. Lükkan kella edasi, 7.44 veeretan ennast voodist välja. Järgneb hommikutraditsioon – kassimütakas sülle, nina talle kasukasse ja monoloog „kallis pärdik, kuidas sina tudisid?“.

Suundume koos vannituppa. Hambapesu – nurruv kass õlal. Joogalik painutus hammaste loputamiseks, see pahandusekäpp on endiselt minu külge klammerdunud. Nägu kuivaks ja kööki, siis on ta nõus maha minema, sest pasteediaeg. Endale teen kohvi – armastan oma termostassi. Ropu vahemärkusena lisan, et minu hommikukohv käib blenderist läbi, lisanditeks või, kookosrasv ja üks toores muna.

Riidesse, kohv kaasa ja minema. Pika Hermanni torni kerkib lipp ja kostub hümn, jõudsin suht õigel ajal kodust välja. Keegi küll tööl stopperiga uksel ei seisa, aga ma ei kannata hilinemist. Kui, siis minna juba mõnusalt paar tundi hiljem.

See 20 minutit tööleminekut on minu lemmikaeg hommikust. Mõtlen omi asju, mõne inimesega saab interaktiivselt hommikutervitusi vahetada, kõik on klaar ja selge, samas veel unesoe ja pehme. Enne kontorisse jõudmist registreerin, et kõndisin just juba avatud apteegist mööda, lähen tagasi – silmatilgad ja mingid totakad silmavitamiinid peikakandidaadile, tal on mingi jama silmadega viimasel ajal ja ma ei taha, et ta kuskil mägiteedel hunnikusse paneb. Saan need Talle päeval üle anda, saame enne Tema minekut veel korraks kokku. I hope.

Tööl – hullumaja. Pikemalt ei peatukski. Meelde jäi vaid kolleegi märkus minu kaunidusest ja säravusest. Jah, paar tundi und ja õnn südames, ju siis kiirgan ka laipväsinuna mingit helgust. Siis ma veel ka ei tea, et saan sel päeval kaks korda „lõunal“ käia. Söömisele küll aega ei raisanud, aga kudrutasime ja olime vait. Käest kinni. Mõlemad korrad nagu viimast korda, kõik head-aega-musid ja hakkan-sind-vahepeal-igatsema-kallid, nii nagu peab. Nagu pubekad, sekretär helistas ja tuletas meelde, et preili, sul algas minut tagasi koosolek.

Pärastlõunal olin sunnitud tööd tegema, traditsiooniliselt sain koju alles 19 paiku. Üks saabas jalas ja teine peos, tunnen et telefon suriseb, jaaaa, Tema!!! Muidugi on mul aega ja lähme sööme, enne kui Ta reaalselt teised peale korjab ja minema läheb. Tunnist sai kolm ja pool, viimane suudlus võttis jala tudisema. Wtf see oli? Nii mõnus! Välisukseni jäid mind saatma sinised led-id ja tuksuva mootori müdin, kuulsin Teda ära sõitmas alles siis kui korteriust lahti keerasin. Pesema ja magama, et rumalad mõtted peas ei hakkaks tiirlema. Need igatsevad. Unes nägin tööd. Keeruline seis seal, ei teagi mis saab. Aga emotsioon sai kütet positiivsuse poole, kui hommikul ärkasin smsi peale – „Printsess, sa sobiksid siia.“ 800 vahetatud smsi ja kümne päeva pärast algaski midagi tähtsat.

postitus aastast 2006 #tbt

Ilmunud algselt blogis 5. juulil 2006. Päevad pärast seda, kui olin esimest korda kolinud Tallinnasse, et alustada tööd Õhtulehes ja paar kuud pärast Rüblikusse armumist.

Kodutustest.

Väljas on ikka veel paplid, ainult et seda valget vatti ei tule enam tuppa, kui akna avad. Ma olen viimased päevad, umbes nädala, olnud nagu unes. Nagu unes.

Teate seda tunnet, mis vahepeal unenäos ringi kõndides tuleb  et kui ma kohe avan silmad, siis ma ärkan üles ja kõik on jälle endine, nii nagu peab? Ma kõndisin täna, näpus kotid stafiga, mida ma võibolla ei vajagi, ja mõtlesin: just nüüd, just nüüd ma avan silmad ja kõik need inimesed, need võõrad munakivitänavad, need saksahispaaniavenesoomeinglisekeelsed sõnad kaovad mu ümbert ja on jälle rongid ja pääsukesed akna taga ja Rüblik köögis, kohe tagasi tulemas ja Miuks istub akna peal ja piiksub pääsukestega vıidu.

Aga see ei tule tagasi. Miuks istub võõra diivani all juba teist päeva, asjad on kastides ja elu on nihkes, kõik on valesti. Ma olen kodutu, töötu (poolteist nädalat veel), kohe ka rahatu, kõik kallid on must kaugel ja ma ei saa selle kivist linna raskusega hakkama.

Ja midagi polegi veel juhtunud.

Ma olen kandnud kaste kolmandalt alla, alt kaubikusse, kaubikust välja, väljast kolmandale. Ma olen kandnud miljon kilo prügi ja saasta ja aastate jooksul kogutud elu, kõik väärt nüüdseks vaid prügikasti. Mu kehas on haruldased kohad, mis ei valuta ja ihupinda sinikateta kohtate sama sageli, kui Togo meeskonda jalgpalli MMi finaalmängus.

Sul on ilus keha, aga võõras lõhn.

Ma ei saa enam aru, mis mu elu on. Ma juba teadsin sel pärastlıunal paar kuud tagasi, kui ma läbi kevade Rübliku juurde jalutasin, et nüüd hakkab kõik minema aina enam nihkesse.

Ma olen alati olnud üksinda ja enam ma ei ole.

Ma olen alati olnud Tartu ja Tartu on olnud mina, aga enam ma ei ole.

Ma olen alati pidanud oma hambaharja kaasa võtma, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks  ja nüüd on mul koht, kuhu ma seda kaasa ei võta.

Ja ma ei saa aru, kas nüüd peabki kõik nii minema. Et mu unistused on käeulatuses, mıned vaid 186 kilomeetri kaugusel, ülejäänud teostatavad. Kui ma vaid tahan, kui ma vaid jaksan, kui ma vaid ei kao iseenda melanhoora sisse ära.

Ma ju ei kao. Kõik on ju tegelikult hästi. Nüüd. Nüüd on kõik möödas. Nüüd saab jälle rätm tulla. Nüüd saab kivisest linnast kodu ja kõrged laed vaatavad mulle hommikul otsa; mitte enam see puumaja teine kor rus, Sass Henno “Mina olin siin”-kööktuba pitsapoe vastas, kuhu lakke ma ühel palaval laupäeva pärastlõunal kirjutasin ahjuvärviga suurte tähtedega “She fell into your room”.

[Sest et. Ma kukkusin ta tuppa ja Donnie Darko oli just sel päeval olnud ja ma kukkusin ta tuppa ja me lebasime põrandal ja rääkisime jaburusi ja ma mõtlesin, et ma pean selle üles kirjutama, sest mulle pole kunagi varem midagi nii ilusat öeldud ja ma muidu unustan ära  ja ma ei kirjutanudki üles ja ma unustasingi ja ärkasin hetkeks, kui linnud akna taga karjusid ja ta oli ikka veel seal, minu kõrval, minu küljes, minu vastas, minuga  ja on senimaani. She fell into your room. I fell into your room.]

Ja need emotsioonid. Ma ei oska nendega ka hakkama saada. Ma lähen kingi ostma ja ma suudan ainult Rüblikust rääkida. Ma olen rõvedalt roosa kogu aeg. Ma olen muutunud inimeseks, keda ma ei mõistnud (ja seetõttu ei kannatanud) terve oma eelneva elu.

“Ma ei ole kunagi naernud lihtsalt sellepärast, et ma olen õnnelik. Kuni praeguseni.”

“Sul on vikerkaaresilmad.”

“Sa oled lihtsalt nii super, et ma ei saa aru, kuidas sa minu oma olla saad.”

Ja muidugi see, kuidas ma teen esimest korda nii paljusid asju, mida ma varem olen suud kõverdades lugenud naistekatest või vaadanud romantilistest komöödiadest. Ja see kõik ongi päris, kõik ongi olemas, miski pole välja mõeldud, lihtsalt tuli ära oodata, mil see minuga juhtub.

Mul on nii kahju, et Portugal kaotab, aga ma olen nii unenäos, et sellest ei saagi väga midagi olla. Massiivne kivist linna masendus, massiivne üksindusemasendus ja kõik see. Kõik.

Ma tahan olla Miuksuga koos diivani all, kuni see kõik läbi saab ja kodutunne ja harjumine ja muu tagasi tuleb.

Ja mu arvuti on katki. Word ei tööta. Wifi ei tööta – tähendab, nüüd natuke töötab, aga ütleb, et limited. Sest meil on kodus wifivırk nimega skulls.

Ühesõnaga. Kõik saab heaks ju, ja ongi mõnes mõttes juba. Või koguaeg. Koguaeg natuke.

Jälitusmaaniast

Üks mu lemmiksarju sel hooajal on Stalker. Mitmel põhjusel: esiteks aitab see näha psühhopaatide ja jälitajate mõttemaailma, teiseks toob see laia üldsuse ette selle probleemi üldiselt. Järgnev tekst aga on kirjutatud Õhtulehe teleblogi jaoks, kus seda ei avaldatud. Huvitav, miks:)

Selfie-killerite üledoos 

Sel hooajal paistavad USA teletegijad olevat lõpuks ometi avastanud enda jaoks sotsiaalmeedia ja interneti – ning tegelevad üksteise võidu selle demoniseerimisega. Värskes “Kurjuse kannul” (Criminal Minds) osas tegutseb “Selfie-killer” ehk “Eneka-mõrvar”, kes võtab sihtmärgiks noored, kes liialt palju sotsiaalmeedias aega viidavad. “Miks ometi inimesed aru ei saa, et internet on igaveseks!” ahastab üks FBI agent ning teine targutab kaasa: “Ma ei saa aru, miks inimesed panevad oma elu kõigile avalikult vaatamiseks üles?!”

Ja see pole mitte esimene (ega kahjuks mitte ka viimane) sari, mis sotsiaalmeedia ja eneka-kultuuri lüpsab, püüdes vaatajale jätta muljet, kuivõrd ohtlikku elu me kõik elame. Stalker, üks mu selle hooaja lemmiksarju, elabki ainult selle varal, et kõik juhtumid on seotud jälitajatega, kes saavad enamasti oma info sotsiaalmeediast.

Kõik see kajastab muidugi üsna täpselt muutuvaid aegu. See ongi kaasaeg. Aga mulle tundub, et sotsiaalmeedia demoniseerimise käigus on teletegijatel jäänud mõistmata üks oluline tõsiasi: see ONGI kaasaeg.

On muidugi igati tänuväärt, et televisioon pöörab tähelepanu ühiskonna haavatavatele kohtadele ning käitub omamoodi hoiatava vanatädina, kes meenutab, et “üks õige ja korralik inimene peaks ikka olema tagasihoidlik ja ettevaatlik, maailm on ju nii ohtlik!”. Aga lõppeks ei usu ma, et kogu see eneka-teema (vt ka komöödiasari Selfie) kuidagi inimesi rohkem maa peale tooks või aitaks neil mõista, mis sotsiaalmeedia tegelikult on. Mulle kui kommunikatsioonieksperdile meeldiks väga kui inimesed enne internetti minekut endale selgeks teeksid, millega on tegu ning käituksid vastavalt, kuid siiski ei ole minu meelest midagi head ka selles, kui pidevalt püütakse meid interneti ohtudega hirmutada.

Internet on osa tänapäevast. Selge, et krimisarjad ongi mõeldud mängima vaataja suurimatel hirmudel, kuid ei ole ka normaalne, et jäetakse mulje nagu tekib tänu sotsiaalmeediale psühhopaate juurde kiiremini kui seeni pärast vihma. Ja ainult meie, sotsiaalmeedia kasutajad (=ohvrid) saame midagi selle vastu teha – olles internetis vähemkättesaadavad! See ainult toidab stereotüüpi ja müüti, et ohver on alati tegelikult ise kuriteos süüdi. Eneka-mõrvarid ja muud sarnased süžeeliinid vaid süvendavad arusaama, et “seda kõike poleks juhtunud, kui sa vaid oleksid enne selfie postitamist mõelnud potentsiaalsetele värdjatele, kes sind internetis jälitada saavad”. See on sama retoorika, et “ära kanna miniseelikut ja ära joo peol end liiga purju, siis sind ka ei vägistata”.

Mitte normaalsed ja tavalised inimesed ei pea oma käitumist muutma, vaid õiguskaitseorganid peaksid meid paremini kaitsma. Mitte sina ei pea selfiet postitades muretsema, kes seda näha võivad, vaid psühhopaat peaks MITTE toime panema kuritööd, kui su selfiet näeb.

Oleks aeg, kui sarjad muudaksid natuke oma mõttelaadi. Ja ka inimesed me ümber võiks natuke muuta oma mõttelaadi. Enam ammu ei eksisteeri sellist asja nagu “offline maailm” või “pärismaailm”. Internetimaailm ONGI pärismaailm. Ja kurjategijad on päriskurjategijad, olgu nad offline või online.

Igaüks peaks rahus saama oma selfiet postitada.