Tag Archives: mjuzik

suvised muusikalemmikud

Muusika, raamatud, kinokunst 2 kommentaari

Kui sa veel ei tea, et mu maailma lemmikuim asi maailmas on Spotify Discover Weekly, siis on sel tõenäoliselt see põhjus, et sa pole mu ainus sõber maailmas, kellega ma sellest olen rääkinud.

Niisiis, mu lemmikasi maailmas on Sporify Discover Weekly, mis igal esmaspäeval saadab mulle pleilisti, mis põhineb muusikasoovitustel vastavalt sellele, mida ma olen möödunud nädalal kuulanud. Kuna meil oli reedel slav bbq ja me Stroomi rannas väga legepidu tegime, siis tundsin pühapäevaks, et mu Spotify vaatab mulle kuidagi kõõrdpilguga ning olin kindel, et tänane DW on eriti veider – no arvestades, mis kõiki lugusid sai reedel kuulatud.

For the record, oli jah natuke imelik, aga mina oleksin ennast Spotify asemel märksa karmimalt judge’inud.

Aga sellega seoses mulle meenus, et umbes aasta jooksul, mis ma olen hüljanud oma blogisse muusikapostituste tegemise, on vähemalt kaks inimest öelnud, et neile need täitsa meeldisid, nii et. Vähemalt kahele inimesele on nüüd see postitus! Tervitustega!

Ehk et reastan nüüd oma selle suve lemmikhitid, mis on peamiselt tänu DW-le mu ellu tulnud. Ja millega saab katta ära pea iga tuju, mis võib suvel peale tulla.

1. Kuumad valged suveööd. Jon Bellion feat Christianne Jensen – “Ooh”

Mina ei tea, mis selle looga on, aga minu arust see nõretab seksist. Olgugi, et on kuidagi väga autotune, siiski. Eriti mõnus on seda kuulata kõrvaklappidega, kui Jon sulle otse kõrva naerab, nii et sa kohe kujutadki ette seda stseeni, kuidas su jalg on kellegi õlal ja su huultelt see “Ooh” pudeneb. Väga-väga laetud lugu.

Kuulasin ka teisi Jon Bellioni lugusid ja absull mitte ükski teine ei meeldinud. Nii et – haruldane rariteet, pakuks.

2. Melanhoorsete õhtute vaib. Stone Sour – “Through the Glass”

See on see lugu, mida ma kuulan siis, kui on suur vajadus millelegi kaasa üürata. Kui on tunne, et elu on natuke nihkes, kui on tunne, et hing on natuke auklik, aga päriselt emoda ei taha. Kui on tunne, et tahaks lihtsalt välja röökida, lauldes, misiganes see on, mis vaevab. Hea meloodia, minu off the every key häälele sobib. Ja sõnad noh, sõnad on ka head lihtsad, aga võtavad Selle Teatud Tunde nii hästi kokku.

See on ühtlasi see lugu, kui ma mõtlen kõigele ilusale, millest ma olen ilma jäänud.

3. Sügava hingerõõmu lugu. Mumford & Sons feat Baaba Maal – “There Will Be Time”

Ja siis jälle on see tunne, kui hinges on nii palju armastust, et ei mahu sisse ära. Kui ärkad ja tunned – pärast esimest kohvi, muidugi – et täna on see päev, kui naeratada võib ka taevale. Kui vaikselt hakkab varbaotsast kerima see suur rõõmutunne, et maailm on meie ees valla, et kõik on võimalik, et kõik on just praegu nii õige ja hea. Et ma olengi loodud siia maailma armastama, ja et see armastus ei saa otsa, vaid kasvab ajas ja absoluutselt kõigeks on aega. Et on aega, et juhtub kõik see, mis juhtuma peab. (Isegi seda lõiku siin praegu selle loo taustal kirjutades läks nii, et alustasin aeglaselt, ettevaatlikult ja lõpuks sõrmed klahvidel lendasid, sest see lugu! See viib lendu!) I only live for you, it’s all that I am, it’s all that I have!

Marcus Mumfordiga on muidugi üldse meil see kevad väga märgiline olnud. Tore mees, see Mumfs, mul on hea meel, et ta eksisteerib.

4. Hetkes elamise lugu. Lifehouse – “Hanging by a Moment”

Lifehouse on muidugi vana hea bänd, aga hiljuti meenus. Nende lugudel on siuke paras 90ndate grungevaib küljes, nii et see on selline… No vana hea noh. Üldse mitte melanhooramise lugu, täpselt see lugu, kui sulle meenub see üks hea hetk, no ütleme, see mingi naeratus või sõrmepuudutus või õigel hetkel öeldud õiged sõnad ja kui on täiesti okei, et sa mõtledki 40 minutit tööle sõites sellele ühele heale hetkele, sest tundub, et kõik maailmas taandubki just sellele – ja see on täiesti fain. On täiesti fain hinnata lihtsaid asju, üldse mitte liiga palju suuri tähendusi külge pookimata. Et on tore, kui saad hinnata lihtsalt seda, et inimesed on olemas, et nad on su elus just nii nagu nad on ja et need pisikesed momendid, millest elu koosneb – et neid on palju-palju häid.

5. Stiilipuhas tantsulugu neiks öödeks sõbrannadega, kui kõik piirid kaovad, kui on dance like no one’s watching. DNCE – “Toothbrush”

On tõde, et see lugu jõudis minuni tänu sellele, et Ashley Graham on üks mu lemmiknaisi maailmas. Kui ma suureks kasvan, tahan ma saada Ashley Grahamiks. Aga kuni ma veel tema ei ole, vaatan ma seda kohutavalt hotti videot ja lükkan loo käima, kui on tahtmine puusa õõtsutada ja huilata, et maailm, ma armastan sind!

6. Nendeks hetkedeks, kui sulle tundub, et täna on su hinges elav tudengineiu veel täiesti elus, rõõmus ja hüppav. Twenty One Pilots – “Tear in My Heart”

Rääkisin A-le just siin ükspäev, et I make a point of making sure everyone knows my life has a soundtrack. Kaasa aitab muidugi see, et mul pole autos konditsioneeri (I know!!!!) ja viimased kuu aega olen ma sunnitud olnud sõitma lahtiste akendega. Näiteks kolmapäeval sõitsin koju nii, et autos lõugas mingi vene bänd, mul ees olid poolt nägu katvad päikeseprillid, ma röökisin nutta (no mõttes: RÖÖKISIN, niimoodi koledalt, niimoodi nagu filmides ei näidata, niimoodi, nagu sa nutad siis, kui sa kuuled ja tunned füüsiliselt oma südant murdumas) ja samal ajal, nuuksete vahele kaasa lauldes, punase tule all kõrvalseisjate pilke tajudes, tundsin, et fuck this, I own this shit. Vaja nutta, vaja nutta. Vaja röökida, vaja röökida. AGA VAADAKE, MUL ON SEDA TEHES PÄRIS AWESOME SOUNDTRACK, BITCHES.

Niisiis, hipster minus häbeneb tunnistada, et enne “Stressed outi” ja Spotifyd ei olnud ma mitte midagi sellest Ohio duost kuulnud ja suisa piinlik, sest bänd ise on ju juba seitse (!) aastat vana. See on eelmise aasta lugu ning see on üks neist lugudest, no teate seda lugudesarja, “Songs with a meaning”. Ja okei, ma saan aru, et ma pole enam teismeline, mis tähendab, et mitte iga lugu, mille üks rida kõnetab, ei räägi minust (“This song is about meeeeeee…!”), nii et see meaning on siia üsna külgepoogitud. Aga ühesõnaga, täiesti geniaalne lause on see üks: “My taste of music is your face.”

Mis on teie suve lemmikhitid? Sheerige kama!

better days

Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

Vahepeal on nii, et sõbranna palub sul üles otsida tema korteri võtmed (I’m organised like that) ja sa hakkad neid otsima ja leiad võtmete asemel muidugi igast jama – näiteks ripsmetušše ja huuleläikeid ja kõrvarõngaid ja vanu passe ja viirukeid ja katki läinud nipsasjakesi, mida sa oled endale lubanud kunagi parandada (seda kunagi tegemata) ja fotosid aegadest, mis ammu möödas ja armastuskirjakesi, mille olemasolu või kirjutamisegi oled sa unustanud.

Väikesed märkimikust rebitud lehed, ühele ja teisele poole trükitähtedes sinu ja tema varesejalad veetud, nendesse talletatud mingi ammuläinud hetk, mille sa olid mälus pannud kuhugi olnud asjade kausta.

Ja siis sa tunned, kuidas see tume taevas, mis on varjutanud kõiki viimaseid päevi, võtab lõpliku kuju, vajub sulle peale, põlvist läheb nõrgaks ja sul on tunne, et see kõik noh, see olemise talumatu raskus, nimetu käsiteldamatus, et see sai nüüd järsku selle ühe paberitüki kuju.

See ei olegi nii väga tunne, et miski oleks halvasti ja veel vähem on see teadmine, et miski oleks nagu halvasti. Sest ei ole, kõik on hästi, lihtsalt maikuud vahel on emotsionaalsemad, alati on olnud, maikuud toovad alati endaga mingi uue alguse hõngu ja uute alguste hõnguga tuleb meenutus, et kõik algused moonduvad ükskord elukeerises lõppudeks ja sa pead paratamatult iga uue alguse eest ükskord mingi uue ja veel valusama lõpuga maksma. Aga see juba on uute alguste hind. Kõik asjad saavad vanaks, kasvavad suureks, lendavad peast, südamest ja mälust, sa ise saad vanaks ja kasvad suureks ja jätad need hetked selja taha, ka need hetked, mil sa põlesid põnevusest ja ka need hetked, mil sa murdusid meeleheitest.

Ja lebad köögipõrandal ja vaatad taevast, seda, kuidas pilved keerduvad – issand, kas on veel täpsemat metafoori sellele, mis tundub hinges toimuvat neil päevil? – ning mõtled, et see tundev ja hingav ja kirglik olend, kes sa oma arust oled, see on ju kõik väga tore, elu peabki olema selline, aga nagu see alguste ja lõppude asi, on siingi oma duaalsus. Samasuguse kõikehõlmavusega, kui sa elad läbi kõiki neid häid tundeid, võtad sa hinge ka kõiki neid, mis pole nii head, ja see kõik on … kohati lihtsalt nii kurnav.

Aga ilma mõõnata ju poleks kunagi tõusu ja nagu vanad armastuskirjad meelde tuletasid – kui tunned, et ratas hakkab vibama, pane lihtsalt kõrgem käik.

Küll sa sellest kurvist kenasti end välja keerad.

draakonitest

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Mul oli eile üliintensiivne õhtu, selline õhtu, mida sa pärast meenutad ja mõtled, et kõik sai nii läbi elatud, iga ihurakuga.

Vahepeal hea kontsert võib teha seda sinuga, et sa elad kõik läbi, seisad, värisemas, higine, tühjaks karjunud – ja saad aru, et karjusid hinge sees välja ja et vahelduseks on see superhea tunne. Et hinge pole alles jäänud, et oled puhas ja et saab kõike otsast alustada.

/

Ma mäletan väga selgelt seda suve, kui Imagine Dragons mu ellu tuli. Ma mäletan, kuidas me kihutasime mööda Austria mingit väikelinna, sellised käänulised teed, kus see “ahhhhhh”-koha peal, mis laulus on, me täpselt võtsime kurvi. Mu jalad olid tõstetud armatuurlauale, O. vaatas mulle säravil silmi otsa, väljas oli palav, auto lõhnas natuke hobuste järele, ma vaatasin, kuidas ta käed hoidsid roolist kinni ja mõtlesin, et see ongi vist see elus tunne.

Ma olen hiljemgi korduvalt O. juurde tagasi tulnud, ilmselt seetõttu, et see armumine, mis oli, päästis mu. Mis siis, et see kestis vaid silmapilgu, kestis vaid ühe “Radioactive” loo või Passengeri “Let it go” pikkuse hetke – see oli hästi oluline hetk. See hetk, kus mul tuli meelde, mis tähendab armastus ja et see on olemas ja et on võimalik õnnelik olla.

Ja see suvi, see tunne, see ülesärkamine, see jääb mul alati Imagine Dragonsiga seostuma.

Sest kui sa juba suudad kujutleda end draakoniks, siis on kõik võimalik.

RAM

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

Ükspäev oli mu blogi maas. Kui ma Andrisele kirjutasin, ütles ta, et serveri RAM oli nii täis, et ei saanud isegi sisse logida. Ta tegi probleemi korda, nüüd toimub öösiti kell 4 mingi, ee, IT-stuff, mis mu blogi RAMi korras hoiab.

Mul on aga endal viimased 3-4 päeva tunne, et mu RAM on täiesti täis saanud. Mul on pea lärmi täis ja ma ei oska seda kuidagi vaigistada. Ma tõmbusin lihtsalt natuke kõigest tagasi, niipalju kui sain. Meenutasin täna Naabrinaise klassikaks saanud külalispostitust ja sain aru, et selleks, et ma oleks parim mina nendes situatsioonides, mis praegu kõige rohkem loevad (pere, töö), pean ma mingid osad endast välja lülitama.

No et nagu noh, toimuks kirgastumine või nii.

Või et siis lihtsalt RAM veits tühjeneks. Et lõpuks hakkaks oma mõtetest sotti saama. Et püsiks meeles kasvõi see, mis kirjale ma hommikul esimesena vastama pean või mis lugu esimesena kirjutama.

Naabrinaine on puhkuselt tagasi ka, kuidagi kohe kindlam tunne sai. Et keegi lihtsalt kuulab ja vangutab pead ja ütleb siiralt, hukkamõistuta: “Issand, ma ei mõista su elu.”

Ja no auka, ma ise ei mõista ka hetkel.

Nii intensiivne on olnud kõik, tööl on nii kuradi põnev, uned on nii intensiivsed, Milaga koos kasvamine on nii intensiivne, kohati on palavus liiga intensiivne, Keila ummik on liiga intensiivne, rahaliselt on koguaeg liiga intensiivne, aega on kuidagi nii vähe, mõtteid on nii palju

ja

nii

edasi

//

Ma tahaks tõesti teada, mida ma tegelikult täpselt oma elult tahan. Ja tegelikult ma tean väga hästi, ma tahan praegu töötada ja seda nautida, täpselt selles intensiivsuses, mis ta praegu on. Ja veel rohkemgi.

Ma tahan Milat kaisutada ja vastata ta vahel keerulistele küsimustele, aga ma tahan, et see oleks nii, just nii. Ja et ma suudaks rohkem, temaga.

Ja siis ma tahan, et mu peas oleks vaikus nendel hetkedel, mis ma võtan enda jaoks, et ma koguaeg ei mõtleks liiga üle ja ei mõtleks ja ei kujutleks ja silmi kinni pannes ei flashiks mu ees mingid kujuteldavad reaalsused või mõtted sellest, et ma peaks KOHE PRAEGU TEGELEMA OMA TULEVIKUGA OMG OMG MUIDU ON LIIGA HILJA.

Sest no, see on klišee, aga tulevik ongi ju praegu.

Ja viimased paar päeva on mul tunne, et ma magan selle maha.

Sest, nagu Naabrinaine ütles: sul, kullake, pole selleks ressurssi raisata.

Word.

Thank you Gothenburg. That was amazing.

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 2 kommentaari

Teatavasti olen ma elus juba ühe korra olnud õnnistatud Dave’i lähedusega. Nüüd, kui “Sonic Highways” sügisel välja tuli, teadsin ma raudpoltkindlalt, et come rain or shine, sellele tuurile me sõbraga koos läheme, sest kui on üldse midagi, mis on meie jaoks elus sama oluline, siis on see Foo Fighters.

Ja kuna nad veel tulid Rootsi, kus on K2, siis MIS SAAKS OLLA PAREM, kui roadtrippida läbi Rootsi Göteborisse, nautida natuke elu, siis nautida kontserti ja siis elada edasi teadmisega, et LIFE IS COMPLETE.

Juba alguses hakkas kõik viltu vedama, õnneks on olemas K2, kes hädast oskab välja päästa ja Rootsi bürokraatiamasinast läbi murda. Edasi läks natuke tšillimalt. Selgus, et apartement, mille ma märtsis broneerisin ja mis võttis poole mu kuupalgast, osutus OMG KUI OOSÕMIKS. Götebori kesklinna katusekorter – miks mitte, eks ole. Teeselda paar päeva, et elu võibki selline olla. Ümbritsetuna Minu Inimestest, nutta, naerda, istuda katusel ja jälgida päikesetõusu – kõik oli lihtsalt nii ülimõnus.

Ja siis oligi kontserdipäev. Oi, kui kaua me olime seda oodanud. Sel hetkel, kui Dave lavale jooksis, jäi hing kinni ja ma mõtlesin: vot see on puhas õnn. Puhas emotsioon, lihtsalt olin üleni nii õnnelik, et sain olla selles hetkes.

Teine lugu, “Monkey Wrench” oli väga tähenduslik – mu sõber just tänu sellele loole kunagi Foosid kuulama hakkaski. Pöördusin veel, et vaadata tema nägu ja emotsioone, kui järsku – opsaki, Dave koperdas, kukkus känkaskaela üle lavaääre ja kuigi Taylor, Pat ja Nate lasid kõik tublilt edasi, oli see vokaalide vaikus… See vaikus oli täiesti õõvastav. Tuhat mõtet käis peast läbi nende sekundite jooksul. “Ei saa olla. Ei. Ei. Ei. Kas ma tõesti näen, kuidas Dave kukub end kooma? Surnuks? Eluks ajaks vigaseks? Ei. Ei. Ei.”

Kui ta mikri haaras ja teatas, et “guys, I think I fucking broke my leg,” oli kergendus ja pettumus üheskoos. Ma ei oleks IIAL uskunud, et ta tagasi tuleb, ja samas – ma ei oodanud temalt midagi vähemat. Sest see mees on täielik rokikuningas ja nüüd ta tõestas seda jällegi. Muidugi, enne ma värisesin, nutsin, täiesti afektiseisundis, sõber üritas kuidagi lohutada, et vähemalt kuuleme Taylori bändigi ju (Taylor mängis augutäiteks mõned oma bändi Taylor Hawkings and the Coattail Riders lugusid). Muuseas, see oli ka ikkagi täiesti imetlusväärne – bänd ju ise ei teadnud ka täpselt, kui hullud on Dave’iga lood, aga mängisid edasi.

Ja see hetk, kui Dave bändiga ratastoolis Queeni “Under Pressure” coveri ajaks laval ühines, issake, see oli sõnulkirjeldamatu! Vahepeal olid mõned inimesed jõudnud lahkuda, aga ehk paarsada 50 000st. Ülejäänud olid ekstaasis, ülejäänud kontsert oli kehaväline kogemus. Kõik need 50 000 hinge, laulmas kaasa kõiki lugusid, püstijalu, naermas Dave’iga koos… Kui ta mööda seda nn catwalki lõpuks karkudel kõndis, et akustiliselt laulda “My Herot” – ei saanud kellelgi olla kahtlust, KES tegelikult selle õhtu kangelane on.

Ja ta tegigi kõik lood lõpuni, setlistist jäid vist välja vaid mõned plaanitud. Kaks tundi puhast rokki, millest osa istus laval meedik ja hoidis ta jalga paigal, vahepeal käis ta ära ja lasi panna kipsi peale… Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne see võis olla, mis valu – hilisem röntgenpilt ju näitas lahtist luumurdu!

Suurimad kummardused lähevad ka ülejäänud bändile, eriti Taylorile, kes vedas kriisihetkel reipalt edasi, ise ju teadmata, mis seisus on tema parim sõber…

Lõpulooks oli klassikaliselt “Best of You”, mille lõpus oli juba näha, et mees tõesti füüsiliselt enam ei suuda laulda. Ning – rahvas võttis üle. Lihtsalt minutite kaupa laulis rahvas, Dave’i ilmeid näidati ekraanil: rõõm, uskumatus, tänulikkus, kõik need siirad emotsioonid – mul tulevad praegu seda kirjutadeski pisarad uuesti silma.

Kui kõik läbi sai, olime täiesti šokis. Jõime Dave’i auks viskit (ta ikka võttis lõpuks laval isegi, aga kes seda saab pahaks panna, eks) ja ei suutnud uskuda, et sellist ajaloolist momenti nägime. Kontsert, mida ei unusta Dave ega terve bänd ega ka kõik need kümned tuhanded. “Ma olen olnud päris mitmel Foo Fightersi kontserdil,” ütles Dave. “Aga sellisel kontserdil pole ma varem öelnud. Kuid ärge saage valesti aru – ma tõesti loodan, et enam ei satu ka!”

Järgmisel õhtul laeval sain veel mänguautomaadinupust sellise elektrilöögi, et reaalselt tuli PÕLETUSHAAV näpu otsa. Pühapäeval koju jõudes jäi Mila palavikku ning esmaspäeva hommikul saime teada, et Hello! lõpetab Eestis tegevuse.

Aga mul on alati ikkagi Foo Fighters ja need neli päeva Göteboris.

Siin on veel mõned lingid, mis üritust kajastasid.

täiusliku elu otsingud

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

See nädal on kuidagi eriti haige. Mul on tunne, et mu ainsad närvid, mis on alles veel jäänud, lähevad ükshaaval mustaks ja siis prõksuga katki. Iga asi ajab kohutavalt vihale, kannatust pole absoluutselt mitte millegi jaoks ja täna hommikul, kui selgusid magistritööde kaitsmised ja retsensendid, hakkasin ma tööle jõudes lihtsalt nutma. No täpselt selline tunne, et kõik, mina enam ei mängi, tõstan käed üles.

Ja samas ometi on praegu ju palju laadnam olla kui senini. Kool on põhimõtteliselt läbi, igasugused närvesöövad extra curricular tegevused samuti. Kuidas ma ootasin seda aega! Et saaks rahus tööd teha ja oi, kui mõnus ja tšill siis elu oleks.

Ja nüüd murdun, iga päev umbes kakskümmend korda. Iga asi ajab nutma. Vahel ka ohjeldamatult naerma, aga peamiselt nutma. Lisaks on kogu aeg tunne, et ei jõua, no mitte midagi ei jõua. Tuimalt kulged läbi päevade, ja tegelikult pole see üldse nii, tundeid ja emotsioone on nii palju, nii palju, aga päeva lõpuks on ikka olla nii kurb ja üksi. Ei taha magama minna, ei taha üles ärgata.

Vist kõik see, millest ma olen end sel kevadel läbi pressinud, annab lõpuks tunda. Mhmh, väga tore, ma saan sellest aru, aga äkki võiks juba läbi saada? Äkki see postitus töötab nii, nagu mul harilikult need vingupostitused töötavad – tavaliselt on nii, et blogin ära, kuidas kõik on nii räme ja järgmisel päeval juhtub mingi kvantmuutus ja elu on jälle hea.

Seejuures, mu sõbrad, on ausalt elu siiski pigem hea. Ma ei tea, miks ma emotsioneerin niimoodi. Ägedad inimesed, ägedad üritused, naersin täna pikalt, sest mulle kirjutati pool tundi tagasi, et ma olen ikka “jõhker püss”, söömas käies ütles Kristina, et mu tätoveering on nii äge, kaugelt paistab nagu hiir, lähedalt nagu kass, ja ÜLEÜLDSE, ausalt on nii palju häid asju, aga miks need kuradi tunded peavad sellised… keevalised olema. Nagu mingi seebiooperi kangelanna, ausõna maivõi.

Naabrinaine küsis ükspäev #naistejuttudes, et mis on see üks asi, mis sul praegu täiuslikust õnnest puudu on.

Ma jäin pikalt mõtlema. Seejuures, umbes 4-5 aastat tagasi oleks ma kõhklematult osanud öelda, aga sel korral, nüüd, praeguses elufaasis… Tahaks elada linnale lähemal, sest Klõuga on ikka jube kulukas, aga samas – kulukus on nii suhteline, raha tuleb, raha läheb (rohkem küll läheb) ja Klõugal on omamoodi mõnus tegelikult. Tahaks, et paari halba elementi poleks elus, aga kas ma ikka tahan midagi või kedagi ÄRA soovida, ei taha ju. Kõik on põhjusega, usun ma tegelikult. Tahaks, et oleks rohkem raha, aga täiuslikku õnne kuidagi rahale taandada on eriti väiklane ja tobe.

Lõpuks mõtlesin välja, et tahaks vist osata olla lõpuni rahul sellega, et oleme mina ja Mila. Et see ongi täiuslik õnn ja kõik muu, mis ellu juurde peaks tulema, on lihtsalt lisa täiuslikule õnnele, miski, mis muudab niigi täiusliku elu veel täiuslikumaks.

Aga ma ei oska olla rahul. Alati on mingi rahulolematus. Mingi pidev näriv tunne. Et armastus saab maailmast otsa ja mulle ei jagugi. Et ma jään millestki olulisest ilma, sest ma vaatan valel hetkel valele poole. Et mul jääb midagi nägemata, midagi kogemata.

Lõpuks jõudsin järeldusele, et täiuslikust õnnest on puudu üks koduhaldjas. See on ikka tohutu närvi- ja ajaressurss, mis mul läheb pidevalt koristamise või selle üle muretsemise peale. Et oleks keegi, kes aitaks. See üksi rabelemine on kohutavalt kurnav.

Ja siis ma peaaegu leidsin kellegi, kes tuleks… ja siis selgus, et, noh, Klooga.

Täiusliku elu otsingud jätkuvad.

viimased nädalad numbrites

Argielu, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

3 Mila sünnipäeva, umbes
278 närviatakki enne maka esitamist
3498 närviatakki pärast maka esitamist
27 mõtet, miks History Channel näitab ainult mingeid laosõdade saateid – kas see on mingi history in the making, millest ma ei tea?
152 hetke heldimust, et KEVAD ja nii roheline ja nunnu on kõik
1 üliäge #naistejuttude deit kuskil, ee, seal-kus-kured-seksimas-käivad
x+3 hommikut, kus ma mõtlen oma elu üle ja kuidas ma olen siia jõudnud ja kuhu ma siit edasi lähen
54 korda, mil Mila on sundinud meid kuulama Pehki ja Lenna “Mina jään” lugu ja küsinud, “a millal onu laulma hakkab?”
54 korda ma olen mõelnud, et mis näo Mila teeks, kui ma actually ühel hetkel nii ära tüdineks, et kutsuks Pehki koju siia laivi laulma talle, sest kamoon, kaua see ipod jõuab
99 unistust punastest õhupallidest
99 unistust oma kodust
nüüdseks 18 õhtut, mil radikas peab jälle sees olema
3 korda, kui ma olen täiesti lambihetkedel nutma hakanud, sest mul on tunne, et maailm ei mahu minu sisse ära
14 hommikut, kui ma olen mõelnud, et fakk, mul on tööga ja inimestega ikka nii vedanud
17xn hetke, mil ma olen mõelnud, et faking hell yes, elu on nii superoosõm
4 korda, mil ma olen teretanud vastu, aru saamata, kes tere ütles
2h “Grey anatoomia” pärast lohutamatult ulgumist (I’m only human!)
2 uut kleiti, neist üks Milale
2 kassi, kes PIDEVALT kräunuvad, nagu oleks käes viimnepäev
800 km nädalas keskmiselt sõidan maha, tegelt heal juhul siiski vähem, umbes
500 km
2 feilitud konverentsi
1 uus lõõtspill
1 katse hakata jälle siiski proovima, kuidas see kidramäng käiski
1 uus veendumus, et ma oskan lõõtsa ikka palju paremini kui kitra, sest kamooooon, lõõtsal on vähemalt mingi loogika! (minu loogika on klaver, muus ei peitu loogikat vabshee noh)
19 katset blogida
19 katset feilis
4 loetud raamatut, neist
1 “Wayward Pines” mmmmmmmmveiderraamat
6 avastatud ägedat uut lugu, neist
1 on siin

bruises

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Üks mu viimase aja lemmiklugusid on Traini “Bruises”.

Ma katsusin just oma pead, juuste all. Mul nimelt on nüüd see komme – nüüd, kui mul on jälle juukseid, mida ma saan patsitada ja siduda, ma otsin pidevalt viise, kuidas neid sättida, vähemalt öösiti sarjade ees, hommikuti ever ei viitsi – katsuda oma juukseid, eks. Mul on see komme ja ma vaatasin “Grey anatoomiat” ja kõik seal on nii kohutav ja doom is expected to happen, sest käes on SEE AEG aastast, mil sarjad hakkavad lõppema ja sa tead, et kõik nad lõppevad cliffhangeriga ja sa juba tead. Sa juba tead, et katastroof on tulemas. See on õhus, nad kerivad seda meelega, ja see üldse ei aita kaasa, kui sul on esmaspäeval üks tähtis asi, kolmapäeval maka lubatud üleandmine juhendajale ja üleüldse selline pidev rahutus hinges.

Sarjad ei aita kaasa.

Aga, sõnaga, vaatasin, katsusin juukseid, proovisin pimesi igasuguseid patse punuda ja katsusin oma pead. Ootamatult tajusin OMA PEAD. Ja leidsin nagu unes selle koha, kus mul peaks olema suur arm. See, mida õmmeldi, kui ma kord peaga vastu puud lendasin. Mõtlesin, milline näeb see arm välja. Ma teaksin, kui ma ajaksin end kiilaks, aga ma ei aja (kui ma just vähki ei haigestu, siis ajan). See on nii naljakas mõte – et ma tunnen sõrmedega kohta oma kehal, pealael, ja mul pole õrna aimugi, milline see välja näeb. Ja ma ei saagi teada (kui kiilaks ajamine välja jätta).

No keha sisemus muidugi ka, selle üle ma ka vahel mõtlen. Et milline näen ma seestpoolt välja, huvitav. Kõik need krimisarjad, need hakkavad ükskord ajudele. Ma pidevalt mõtlen, et huvitav, milline laip ma küll olen. Millised näevad välja mu siseorganid. Milline on mu süda? Ja kui mind lahti lõigata, kas siis kuskilt sealt südame alt leiab ka selle liblikapesa, mis vahel on liblikapesa, vahel ööliblikapesa?

//

Makaga edeneb väga hästi, tänan küsimast. Ma olen jõudnud faasi, kus ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Ma näen vastamata kõnesid ja ma ei suuda tagasi helistada. Ma näen tšätte, aga ma ei suuda vastata. Kummalisel kombel, kui mul on vaja julgustust või human contacti, sidet reaalsusega, lähen ma kontorisse. On olnud juhuseid, kus ma langen tegevtoimetaja sülle, kurtes haledalt, et vajan kalli. Ja seda ma saan, sest – imeline noh. Ma ei suuda absoluutselt mõelda muule kui oma artiklitele, sellele, kuidas ja kui väga Milake igavleb need KAKS PÄEVA, mis ta on minuga kodus ja ma tema kõrvalt kirjutan (mitte, et see poleks olnud igapäev enne lasteaeda, ikka on süümekad) (ja ta tegelikult absoluutselt ei igavle, ta on fantastiline). Ja siis muidugi oma armidele ja sinikatele, nendele mõtlen ka x-hetkedel.

Ma lähen kohe magama ja mõtlen, et Rome wasn’t built in a day, aga magistritööd kirjutataksegi vist just nii. Kui mul oleks aega, st järgmise nädala lõpus mul natuke on, siis ma läheks ja vaataks, kas samasuguse meeleheiteseguse enesekindlusega kirjutasin ma ka oma bakat.

Ma mäletan, et bakat kirjutades oli päev, mil ma sain kõikjalt elektrit. Näiteks sularahaautomaadist – KOLM korda järjest.

Täna andsin ma kogemata Milale elektrit ja siis pidin langema (mulle täiesti mõistmatusse) füüsikamaailma, et talle staatilise elektri olemust selgitada. Ta vist sai aru.

//

PS. On imeline, see viis, kuidas Mila silitab mu nägu kui ta hakkab magama jääma. Ta teeb mulle paar korda pai, siis silitab põsesarna ja siis ronib sõrmedega mööda nina üles, ja teeb veel ühe pai. Kust ta seda õppis, ma ei tea.

Aga see on imeline.

and the air is pure menthol

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst 9 kommentaari

Täna muutusin ma hetkeks emotsionaalseks.

Ma olen korduvalt mõelnud, kui õige on see ütlus: “Hommik on õhtust targem.” Õhtuti muutuvad varjud tumedamaks, öösiti on vaikus valjem. Pimedas muutub üksindus üksilduseks, ja kui isegi kuud pole ja on ainult tuul ja kahisevad männid, siis kaotab reaalsus igasuguse kuju.

Ma lebasin voodil ja vaatasin öölambi loodud taevatähti ja mõtlesin. Mulle meenus nii eredalt see suvi Austrias, need emotsioonid. Kuivõrd võib olla üks inimene ülepeakaela armunud? Mulle meenus, kuidas mulle siis tundus, et kõik mu tunded on ühtäkki korraga üles äratatud; nagu meie selleaastane aastavahetuse tulevärk. Kõik korraga taevas, üks tunne kirjum kui teine. Taustaks vahemerelikult valged krohvitud seinad ja Mittel-Europa sügavsinine taevas. Kui vaimustav tunne see oli: lihtsalt tunda! Ma arvasin enne seda, et ma ei tunne iial enam mitte midagi. See suvi tõestas, et tunded tulevad alati tagasi.

Tänaõhtuses pimeduses meenus veel nii palju muudki. Ja ühtäkki ma tabasin end mõttelt, kuidas peaks sõnastama seda … Ühesõnaga, tabasin end peas kirjutamas. Kirjutasin peas, et … Kuidas teha kindlaks, kui palju õnne inimene oma elus väärib? Mu esimene peatoimetaja ütles kunagi, et talle tundub, et inimesele on antud elus tähemärkide arv. Ja et talle tundub, et ta on selle täis kirjutanud.

Mulle vahel tundub, et mu elus on olnud nii palju õnne, et ma olen äkki selle õnne arvu juba täis saanud. Samamoodi tundub pasaga ka, pardon my french, eks. Kui palju paska on ühele inimesele ette määratud? Millal see ükskord läbi saab?

Tähemärkide arvuga, muide, on vist paljudel kirjanikel nii. Et neil saab see täis ja nad rohkem ei kirjuta. Salinger ei kirjutanud suurt enam midagi pärast mingit hetke. Ja teisedki on mulle öelnud – mõned, kellest ma arvan, et nad peaks kirjutama, sest nad on geniaalsed – et nad enam ei taha, et tähemärkide arv on justkui täis.

Kui palju on inimesele ette nähtud õnne tähemärke, öelge mulle? Ma vahel tahaks nii väga osata olla … Noh, lihtsalt olla. Kogu aeg mitte ajada taga seda järgmist Suurt Emotsiooni. See järgmine Suur Emotsioon võib olla ükskõik mis, sõltuvalt eluperioodist. Senini oli see Päris Õige Töö. Hetkel, ma tunnen, ma teen seda. Ja nüüd on kohe tekkinud järgmine suur asi, mida taga ajada – või noh, ikka see vana suur asi. Päris Oma Kodu.

Ja on reaalne, et ma ei saa seda kunagi. Sest ma ei suuda kustutada miljon-aasta-taguseid võlgugi. Aga ikka unistan. Unistan remontimisest ja ehitamisest ja öistest piknikutest voodis.

//

Ööd on sageli nii rasked, ma ei tea, miks. Ma olen praegu õppepuhkusel, õppeasjadega olen tegelenud täpselt, ee, 10 ühikut. 1000 ühikut olen tegelenud muude asjadega. Ma ei saa aru, kuidas see igapäev mind neelab, ja päriselt, ma päris siiralt naudin seda igapäeva.

Aga millegipärast saavad halvad emotsioonid mind teinekord öösel kätte ja siis ma pillin nagu vana loll.

Tähendab … Kuidas siis leitakse see tasakaal selle vahel, et olla emotsionaalne TÄPSELT PARAJAL MÄÄRAL? Sest ma vist ikka ei oska. Ma tahan uppuda asjadesse täielikult ja naerda liiga kõvasti ja ahmida vaimustusest õhku. Võib-olla ma peangi need öised lakkevahtimised selle vastu ohvriks tooma.

//

Aga täna oli hea päev, sest see algas juba hästi. Raadiost tuli Dahlingu “Menthol” ja mul oli pärast autos inimene, kes selle mainimise peale koheselt laulis “And it’s going to be wild!”, ja ma mõtlesin, et kurat, Dahling ja elu ja päike ja teate, mis siis, et ma pole enam 20 ja ülikoolis juukseid lehvitamas, mõned asjad jäävad.

Näiteks see, et elus on fantastilisi asju ja inimesi igal nurgal, hoia ainult silmad ja meel avali.

Menthol from Dahling on Myspace.