Sildiarhiiv: beautiful

Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin

Nüüd, kui ma töötan Hispaania ajakirjas, olen ma hakanud hullult Hispaaniat igatsema. Lugesin siin ühel õhtul oma Tenerife-pajatusi ja süda kohe heldis. Oli palju muretum aeg … Siis meenus ka, et osalesin ju GoTraveli mingil konkursil, muidugi ei võitnud – sest ma ei võida kunagi – aga seda teksti vist siin kunagi jaganud polegi. Palun väga, meenutagem, kuidas ma omal ajal Tenerifel käisin!

“Tule Tenerifele!” kutsub pooltuttav keset pilkast talve. “Siin on soe ja mõnus ja ma pakun sulle öömaja,” lubab ta. Suure õhinaga ostangi pikemalt mõtlemata piletid ära ja… Ja kui pool aastat hiljem võõral saarel maabun, tuleb välja, et mind külla kutsunud tuttav on ise saarelt lahkunud. “Aga ära muretse, ma andsin su kontaktid Marcole, ta otsib su üles!” Siis ma veel ei tea, et järgmised kolm nädalat elan ma hipist maailmaränduri Marcoga kahekesi mäe sissse raiutud koopas, kus pole vett ega elektrit. Internetist rääkimata.

Esimese hooga olen ma tõsiselt masendunud. No miks ma end sellesse mässisin! Mis häda oleks mul olnud jääda Eestisse, kus praegu isegi soojem kui siin, Kanaaridel? Hoian peast kinni ja tunnen meeletut koduigatsust. Proovin helistada Marcole, sellele müstilisele võõrustajale, kuid telefon on väljas – sellest hispaaniakeelsest teatest telefonis saan aru. Kujutlen juba, kuidas järgmised kolm nädalat elan kuskil pargipingil ning kerjan tänavanurkadel, sest hotellis elamiseks pole mul raha, kuid lõpuks siiski heliseb telefon.

“Baby, I’m sorry!” pudistab mulle hispaania-inglise segakeeles Marco. Tuleb välja, et ta telefon läks katki ja kuidagiviisi leidis ta siiski võimaluse mulle helistada. Juba samal õhtul kohtumegi, minu hotelli ees Santa Cruz de Tenerifes, saare pealinnas. Marco on lühike, sädelevate silmade ja jalgpallurijuustega mees, kes mind kohe sooja karusesse kaisutusse haarab. Läbi puise spanenglishi, hispaania-inglise segakeele, mida me järgmised kolm nädalat räägime, tervitab ta mind ning korrutab, kui mures ta minu pärast oli ja et ma olen tema “responsibility”. Ta võtab oma võõrustajarolli väga tõsiselt ning hoolimata täpsetest õpetustest, kuidas ma järgmisel päeval peaksin ta üles leidma, on ta hommikul taas hotellis. “Ma kartsin, et sa eksid ära ja tulin sulle vastu!”

Nii haarab ta mul käest (ma pean nende nädalate jooksul pideva füüsilise kontaktiga harjuma) ja me tormame bussile, mis viib meid kuurortkülakesse San Andresi – vaid seitsme kilomeetri kaugusel pealinnast, kuid oo, kui erinev! Bussist maha astudes ahhetan ja ohhetan: palmid! Ookean! Mäed! Naeratavad inimesed ja sõbralikud kohalikud! Soojus! Soolane tuul! Kõik see, millest ma Eestis olles nii sageli puudust tunnen.

–San Andresi rand Playa de las Teresitas – koht, kus ma veetsin pea kõik oma päevad–

 

“Näe, seal ongi The Bunker,” näitab Marco käega ebamääraselt mägede poole. Hakkame astuma, tee viib läbi kiirteeäärse palmisalu, üle kivide ja liiva. Lõpuks, kui juba higi silma tikub ja seljakott eriti raskeks hakkab muutuma, jääme seisma. Minu ees kõrgub kivitrepp, mis viib serpentiinina kuskile kõrgele mäkke.

“Natuke veel,” julgustab Marco. “Ole ettevaatlik!” õpetab ta, kui samme kõrgete astmete järgi sätin. Poole peal tuleb tahtmine seisma jääda, aga lõuna-eesti naise kangus ei luba: kes nüüd siis mäkke ei jõua ronida! Muidugi ronime! Kas või kolme mäkke järjest, kui vaja! Ja lõpuks olemegi kohal. Marco tutvustab uhkusest särades punkrit: “Näe, siin on sinu tuba, siin on kööginurk, ja siin on Mitshu, meie kiisu!” Mitshu on pruunitriibuline mägikiisu, kes mind alguses natuke võõrastab.

Punker ise on… veider. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. On mäe sisse raiutud “põhituba”, kus elab Marco ja kus on kööginurk. Väljaspool mäeseina on nn minu tuba, kah kividest laotud pisike uberik, kus sees voodi, tugitool ja lauake. Uksed on suured, rasked ja plekist ning terrassil looklevad raudteerööpad – kellele seda viiemeetrist rööpajuppi kunagi vaja on läinud, jääb saladuseks. Võibolla liikusid seda mööda kunagi prožektorid, mis ookeanil liikuvatele laevadele teed näitasid? Marco igal juhul mulle vastata ei oska.

“Ja siin, siin teeme pee-pee,” tutvustab ta mulle nurgatagust. Ahsoo, noogutan. Et siis pissima pean siinsamas, kiirtee kohal, pepu ookeanil õõtsuvate traalerite poole? Mina, kes ma iga kord vetsu minnes panen vee jooksma, et maskeerida kõike, mis tualetis aset võib leida? Mina, kes ma pigem jätan vetsus käimata, kui et pean seal käima paberita? Aga just nii ongi ja just nii hakkabki olema, ja teate, kahe päeva pärast ei tundugi see nii veider, vaid üsna loomulik. Inimene harjub tõepoolest kõigega!

Harjun ka sellega, et vett tassime punkrisse viieliitriste tünnidega ja et igapäevast duši saan võtta rannas ning pikemateks pesemisprotseduurideks tuleb majandada auguliseks torgitud kanistritega ja muu taolisega. Ei ole küll kõige mugavam, aga mis peamine: saab hakkama!

Ainuke, millega on raske harjuda, on tuul. Tuul on kohutav, puistates liiva täis… noh, sisuliselt kõik. Liiva on täis kõrvad, on täis silmad, nina, küünealused, rinnahoidjakorvid ja kõik muud praod, mis inimese kehasse loodud. Ja seda liiva ei saa mitte kuidagi ära, isegi kui olen juba nädal aega kodus olnud – ikka veel on vannipõhi pärast kümblemist liiva täis.

Kolm nädalat elan ma koos poolsegase Marcoga, kellega me vaheldumisi tülitseme, siis jälle lepime ja suurimad sõbrad oleme. Mu päevad koosnevad rannas tšillimisest, kohalikega suhtlemisest ja oma novellide kirjutamisest. Mida vähemaks jääb raha, seda odavamat veini peame õhtuti jooma, kuid pole hullu! Meel on hea ja mis peamine: katus on ju pea kohal.

Kui 20 päeva hiljem asju pakin ja rannaäärses cantinas – söögikohas, mis on saanud mulle teiseks koduks – lahkumispidu peame, tikuvad pisarad silma. Ma ei uskunud, et selle pideva manjaanatamise, minnalaskmise ja hipieluga harjuda suudan, aga suutsin ja nüüd jään ma seda igatsema. Jään igatsema kõiki neid sürre tüüpe, kellega tuttavaks sain, jään igatsema meie punkri terrassilt paistnud miljonivaadet, kus igal õhtul suurlinna tulesid imetlesime ja elu lahkasime. Jään igatsema Mitshut ja hommikul lainemüha peale ärkamist.

Aga issake, kui mõnus oli tulla tagasi oma koju, kus on soe vesi, külmkapis on süüa ning asjad töötavad elektriga… Ja on oma tualett!

11

Täna 11 aastat tagasi kirjutasin ma oma esimese blogipostituse. Ja täna on meie riigi sünnipäev. Mul on uhke tunne.

Ja imelik tunne on ka, selline aeg ja ajatus… Kuhu kõik voolab lõpuks? Viimasel ajal mulle tundub, et mul pole üldse aega. Ma olen märganud endas paradokse – ma näiteks töötan hästi kiirelt, ma trükin kiirelt ja mulle meeldib teatud asju teha kiirelt. Aga mingeid asju ma ei taha kiirustades teha. Näiteks ei meeldi mulle kiirustada rongile või kiirustada hommikuti või üleüldiselt rabeleda selle tundega, et olen kuhugi hiljaks jäämas.

Sõber heitis ükspäev ette, et ma olen väga laisk blogija ja muidugi on tal õigus. Ma ei jaksa viimasel ajal kirjutada, kõik mu loominguline energia läheb mujale. Et õppida kirjutama kõige paremaid persoonikaid, mida on võimalik kirjutada. Et õppida. Et kirjutada magistritööd, sellist, mille üle on pärast uhke olla. Ja loominguline energia läheb ka igapäeva. Et püüda leida üles see muinasjutt, mis ju igas igapäevas tegelikult on. Ja ma otsin seda muinasjuttu ja harilikult leian oma lapse silmadest või laulukatkest või sõnamängust. Või ka tööl kolleegsõbrannade naljatlemisest. Või siis soojast kaisust. Või siis hilisõhtustest jutuajamistest. Või inspireerivate inimestega kohtumisest.

Mul on pidevalt tunne, et mu elu on nii suur privileeg. Et ma peaksin olema tänulik – ja tegelikult ma olen lõputult tänulik – sest kõik on nii-ii hästi mu eluga. Et asjad üldiselt sujuvad. Et ma õpin aina rohkem võtma neid asju ja inimesi, kes püüavad muinasjutte purustada, suhtumisega hane-selga-vesi. Et ma näen mustreid ja õpin neist.

Ma tegin täna ebatraditsioonilise aastapäevatähistamise. Jälle seda oma vana head kookosesuppi, millest juba aasta aega ei saa mul isu täis. Natuke üritasin vaadata ülekannet ka, aga mida sa vaatad, kui sulle ainult stuudiot näidatakse. Imetlesin lippe lehvimas ja neid sirgeid, imeilusaid sirgeid mände Saku kandis tee ääres. No kui ilus saab olla üks männik? Soovisin kõigile, keda kohtasin, imeilusat vabariigi aastapäeva. Püüdsin mitte olla kurb, et Milat näen alles homme – see on täiesti talumatu tunne vahel, see, kuidas võib oma last igatseda. Ja mõtlesin, kui hästi ma mõistan neid üliklammerduvaid vanemaid, kes ei suuda ka täiskasvanud lastel minna lasta – sest… maailm on täis koledaid asju ja need koledad asjad tungivad sisse uksest ja aknast, läbi su muinasjutuukseprao nad tulevad ja sa ei saagi midagi teha, tähendab, vahepeal saad, aga üldiselt ei saa ja ei peakski… Sest kuidas me muidu õpiksime…

11 aastat tagasi olin ma totaalselt teine inimene, raske on ettegi kujutada, kes ma sel ajal olin. Kui palju õppetunde, kui palju valesid valikuid, mis ikkagi on toonud õigesse kohta. Ja kui palju sisemisi ja välimisi sõdasid tuleb veel pidada, et igapäevamuinasjutt oleks sujuv, et kõik mu ümber oleksid õnnelikud, et ma saaksin… olla vajalik. Vajalik oma inimestele, vajalik oma lugejatele, vajalik maailmale. Et ma teeksin nii palju kui on minu võimuses ja mulle ette nähtud.

Aitäh, mu sõbrad, et olete olnud need 11 aastat minuga. PS! Ma veel ootan teie “Minu päeva” kirju, kui soovite neid saata:) Sööge kiluleiba ja kui te pole veel valimas käinud, siis minge valige, tublilt. (Aga püüdke valida mitte nii hoogsalt kui mina, kes ma ei suuda isegi oma ID-kaarti pärast valimist leida, nii hoolega valisin ära kohe.)

Muah!

Meenutuseks: üks mu popimaid postitusi selle veebistatistika loenduri ajal on näiteks see postitus. (Jah, mul pole endiselt lilli, sünnipäevaks sain ainult ühed pluss peterselli.) (Aww, petersell.) (Aga sel nädalal oli ka sõbrapäev ja fakk, ma ausalt ootasin mingit üllatuskimpu kasvõi töö juurde.) (Kas seda enam üldse tehakse mingites universumites?) Aga võrreldes selle ajaga, mu elu on… tõesti, fantastiline. Ausalt. Irooniavabalt. Ja aitäh sõbrad, teile kõigile.

Nele päev: Ühe jälle ülikoolis käiva ema päev

minup2ev

Külalispostituste “Minu päev” sarjaga tähistan oma blogi 11ndat sünnipäeva. Kirjuta mulle oma päev üles ja saada meilile!

Kell on 7 hommikul, telefoni äratus hakkab tööle. Panen kiirelt telefoni vait ja veendun, et Härra ega Põnn ei ärganud. Jään veel hetkeks lebama, et pikaks koolipäevaks jõudu koguda. Õnneks on kuus maksimaalselt 6 koolipäeva ja needki toimuvad kahekaupa.

Igatahes kell on juba 7.15, poen tasakesi voodist välja ning otsin käsikaudu üles õhtul valmis pandud riided. Kiire pesu ja riietumine, piilun magamistoa ukse vahelt, kas meespere jätkuvalt magab. Põnn on oma võrevoodis püsti ning pakub mulle oma lutti ja lutipudelit, ilmselgelt on tema nüüd algavaks päevaks valmis. Tõstan Põnni võrevoodist Härra kaissu ja jätan nad ärkama ning mängima. Köögis kiirelt vesi keema, et täiskasvanutele teed ning lapsele putru teha, endale üks võileib ka. Kass üritab mind jalust maha tõmmata, saab ka tema oma toidu kätte. Kuni puder potis valmib jõuavad mehed kööki, sööme ja jätan Härrale lapsehoidmise instruktsioonid ämmale edastamiseks.

Kui kursakaaslased helistavad, teen Põnnile tadaa ja jätan Härra pudrust kutti küürima ning lähen tee äärde. Autos arutame nii tulevast koolipäeva, õppekorraldust üldiselt kui niisama kurioosumeid maailmast. Pool kooli on käidud ja inimesed on omad, ühe transpordiga käimine aitab sellele muidugi kõvasti kaasa.

Koolis on esimene käik kohvimasina juurde kakaotopsi järgi ning siis klassi. Aine on uus ja enamik aega kulub õppekorralduse kokku leppimisele. Õnneks tuleb praktikat läbida veidi vähem kui varem teavitatud ning saame selle sisu üle ise rohkem otsustada. Infot tuleb lühikese aga jooksul veidi häirivalt palju ning kuidagi sujuvalt saab koos „kuulamisega“ ka internet läbi sirvitud. Lõunale sõidame kohvikusse, kõht kiirelt liha ja salatit täis ning kooli tagasi. Pärastlõunase loenguni on veel veidi aega, saab veel sotsialiseeruda ning vilkamad mängivad lauatennist.

Teine loeng on ka täitsa uus aine meie jaoks uue õppejõuga. Iseseisev töö tuleb mahukas ja pehmelt öeldes väljakutuv, tunnitöid on ootamas hea hulk. Niisama netti lugeda pole aega kuna kogu info on vajalik edaspidiseks.

Õnneks algas teine loeng tund varem kui algselt planeeritud ja seega lõppeb samuti varem. Kiirelt autosse ja sõit kodu poole võibki alata. Teel väike kohvi- ja kakaopeataus tanklas ning varsti olengi tagasi kodus. Põnn on terve pika päeva oma issiga veetnud ning tuleb rõõmuga kallistama ja ronib sülle. Nendel päevadel saan eriti hästi aru kui suur ta juba on, ei jaksa hästi sülle võtta ega kaua süles hoida. Härra läheb õhtul nädalaks tööle ära, teen mõned kontrolküsimused ta koti sisu kohta, kiire musikalli ja ära ta sõidabki. Vahepeal saab Põnn veel kiire õhtuampsu ja otsin endale külmikust kiire võiku.

Ongi kell 20 saanud, teen Põnnile kiire vanni, pidžaama selga, õhtupiim, lutt suhu ja magama. Õnneks on ta hea magaja ning üldiselt hommikuni temaga tegelda vaja ei ole. Ise lähen allakorrusele tagasi, teen tassi mõnusat kanget musta teed ning keeran end läpakaga teleka ette tugitooli. Vaatan kooliasjad üle, piilun ühe silmaga CSI Kriminaliste ning sügan kassi, kes mulle arvutisse üritab imbuda. Väsimus hakkab võimust võtma ja panen läpaka ja kooliasjad kotti tagasi ning lähen ise ka voodisse ära. Homme on veel üks koolipäev ees.

Olen rahul, et otsustasin lapsehoolduspuhust kasutada teise kõrghariduse ning uue eriala omandamiseks. Laps ei kaota sellest midagi, kui mõned päevad kuus oma vanaemaga veedab, kuid mina saan oma mõttetöö erksana hoida. See on küll ebatüüpilisem päev minu igapäevaelus kuid samas nii tavaline, kuna olen lapse ja kooli ühildanud lapse sünnist saati. Kõik ülejäänud päevad veedan niikuinii Põnniga koos, õpime ja õpetama teineteist ning kasvame koos.

Külalispostitus Liisa-Lottelt: Minu päev Göteboris

minup2ev

Tähistan külalispostituste sarjaga “Minu päev” oma blogi 11ndat sünnipäeva. Ka sinu päeva lugu on oodatud! Täna kirjutab meile oma päevast Liisa-Lotte (32), kes on viimased üheksa aastat elanud Göteboris. Liisa-Lotte kirjutab blogi pidevalt kahes keeles, peamiselt küll iseendale.

6:00-7:00
Kaks telefoni helisevad teineteise vôidu. Kaotaja on see, kes esimesena voodist välja läheb ning duši alla minnes koera köögist välja laseb. Koer tormab voodi juurde, hüppab ning surub voodis olijale ennast nii lähedale, et isegi paberilehte ei saa vahele suruda. ”Lähedaaaaleeeee!” Kahjuks on vahel usalduse näitamine oma tagumendi inimnäole väga lähedale asetamine. Mis ei ole just ilus vaade hommikul.

Hommikusöök on üks ilusamaid hetki hommikust. Abikaasa vôtab Göteborg Posteni sise- ja välisuudiste lehe ning mina loen sporti ja kultuuri. Mitte et ma hooliks spordist, aga ma lihtsalt ei saa hakkama sise- ja välisuudistega ning Ukraina rahutusete alguse ajal nutsin hommikuti. Mu abikaasa lahendas probleemi lihtsalt: nüüdsest mulle uudisteosi lubatud ei ole.

Teisipäevad on mulle trennipäevad, seega ma viin hommikul koera koerahoidu. Tegu on 8 kilogrammiga karva ja halba iseloomu, ta ei ole just hommikuloom. Ta on end ilusti diivanile vôi voodisse teki alla peitnud ning teeb üllatunud näo, kui teda esikusse kutsun/vean/käsutan/urisen. Pakin kõik oma kotid rattale ning alustame koeraga teed hoiu poole. Jalutades on see 15 min, rattaga 7 minutit. Hommikul pahura koeraga on see 18 minutit. Mäest alla pidurdab ta ning markeerib. Ma ei lase tal väga diivatseda, aga ta suudab oma kehakeele ja koonuga väljendada, mida ta arvab meie igahommikusest rutiinist – enne kella üheksat ei ole mõtet toast lahkuda.

Koerahoid on päevakeskus inimestele, kellel on insuldist põhjustatud ajukahjustus. Mis tähendab, et kannatlikkust peab seal olema. Tädi tuleb oma rulaatoriga või tädi, kes ei näe paremast silmast vôi meesterahvas, kellest ma ei ole veel aru saand, kas tal on Skåne dialekt vôi on tal kõnehäire. Koer on jummala rahul. Kui ta kuskil Mariaplani juures saab aru, et ”ahaaa, me läheme koerahoidu”, siis paneb kolmanda käigu sisse ja ma võin rahulikult väntama hakata.

Ning siis on 12 minutit imelist rattateed kesklinna. Muidugi kui tuul ei puhu 9m/s või rohkem, sest siis ma keeldun sõitmast. Pedaalin mööda sadamast, kala kokkuostust, Rumeenia veoautojuhtidest, kes prügikotid on puude otsa riputand (sest siis ei näe neid?) ning kui ma surun end vastumäge, väntab minust mööda ema, kellel on 4aastane laps pakiraamil. Ta on hooletu ning räägib rahulikult lapsega. Okei, mul on naelkummid, see tõstab vändates raskusastet… aga õnneks näen, et tal on elektriga jalgratas. Täiesti ebaaus.

Järntorgetile jôudes proovin sõbralikult kõnni- ja rattateed jagada musta riietatud inimestega. Väsinud üliõpilased ning kontorirotid, kes sisutühjalt vaatavad enda ette. Arvan, et bussijuhtidel on boonussüsteem, et iga alla aetud jalgratturi kohta saab 500SEK ekstra palgalisa.

Väntan mööda suve ootavatest food truck’idest ning välikohvikutest. Kohalikud kerjused ei ole veel tööle tulnd. Talvel alustavad nad 10 ajal.

8:20
Kontoris tervitan inimesi. Iga kaheksas vastab terele. Enamik neist jõllitab ekraani ning ma konstateerin, et mu ülemus endiselt ei vasta terele. Isiklikult ei tasu seda võtta, sest see on meie töö eripära – meil vôib puududa (enamasti puudubki) sotsiaalne oskus.

Ning sukeldume vaikusesse. Kui keegi sind otseselt ei kõneta (kui ka siis) siis ollakse tasa ja jõllitatakse ekraani. Muss mängib kõrvaklappidest ning enamik vestlusi peetakse chati-programms. Ma joonestan suuri metallist konstruktsioone, mis on neli meetrit pikad ja laiad ning mis peavad merepõhjas 20 aastat töötama.

9:30
Kohvipaus. Linna parima vaatega köögis joome kohvi ning räägime, kuidas nädalavahetus on olnud või kirume ilma. Teisipäeval on täitsa okei seda teha. Kolmapäev on selline küsitav päev, siis ei saa nagu uutest plaanidest rääkida.

11:30-12:30
Lõuna. Mul on kaasas eilne kanasupp ja kaks juustuvõileiba. Seisan köögis ja proovin valida strateegilist kohta, kus süüa… Kas räägime lastest (need vähesed naised, kes meil siin on, üks neist on rase), kas räägime remondist või räägime nädalavahetusest. Mmm, võtan selle remondigrupi. Üks poistest parasjagu lahutab. Ma olen temaga varem ka töötanud ning kurb on kuulata. Tüüp käib naisega nõustamises, et lapsevanemad edasi olla, kuid mitte koos elada. Ta plaanib korterist naise välja osta, sest siis on ta naisel käsiraha, et osta endale korter. Ning tütar on iga teine nädal nende juures.

Töötamise vahepeal helistab Eva-Maria ning küsib eesti keeles: “Kas sa töötad vôi teeskled töötamist?”, mis on õigustatud küsimus. Istun parasjagu arvuti taga ning näpin oma telefonist Facebooki, loen kiirelt eestikeelseid blogisid. Üks emapuhkusel olev naine Ameerikas peab naljakat blogi, mille nimi on “The Ugly Volvo” ning Instagramis matšokultuurist rääkivale kontole pannakse kaks korda päevas väga põnevaid sissekandeid. Nädala rääkija/pildijagaja on 19aastane Lähis-Ida päritolu poiss, kes ei taha end sooliselt paigutada kuhugi poole.
Kiidan takka, kui Eva-Maria räägib imetamisest, oma laste karjatamisest ning ta sugulastest ning meie pidevast/endisest kultuuride põrkumisest.

16:00
Kaerahelbepuder. Isegi poisid, kes mu ümber istuvad, naeravad, kui mul söögiaegadest viis minutit üle läheb, sest ma muutun … armsaks draakoniks. Pingelisematel perioodidel on üks neist teinud koosolekul pausi ja öelnud, et me jätkame pärast mu vahepala söömist.

18:45
Täna on trennipäev, sellepärast ka nii pikk päev tööl.

Klubi, kus olen treeninud kolm aastat, on kesklinnas, rattaga ainult 3 minutit. Lehvitan möödudes kontori vastas istuvale kerjusele. Suvel on seal väga armas naine, aga praegu on meestehooaeg. See ei saa olla just väga fun, istuda sitas suusailmas ja oodata raha.

Klubi ukse avades lööb ninna vietnami salvi ja vanade saabaste lôhn. Poksikindaid teatavasti ei saa mingi valemiga pesta … Ning see ajapikku korjab külge väga erilise lõhna/haisu.

Tai poks on super. Juba klubi on üle prahi, minusuguste tädide kõrval treenivad meitstrivõistlustel käivad tüübid ning õhkkond on täis austust ja nalja. Poolpaljad väga kaunid mehekehad ning enesekontroll ning austus.
Jätkan 1,5 tunni pikkuse trenniga, mille lõpuks saabub mu pähe vaikus ja rahu. Mind lüüakse kõhtu ja ma löön tagasi, ma kiidan takka, kui mu partner higi voolates jalalööke teeb. Ma leian, et mäng 10 minuti jooksul teha 100 burpee’d, on täitsa tore. Rõhutan, ma ei ole supervormis ning kaalun 80 kg. Mul on piisav rasvakiht jama näen välja, et ma enamasti jalutan koeraga, mitte ei treeni intensiivselt neli korda nädalas. Aga koogid ja alkohol on seda väärt.

Dušš, naistega riietusruumis rääkimine. Naermine.

Kuna treenin ilma prillideta ning olen suht kehv inimeste äratundmises ning nimedes … Siis ilma Fbookita ma ei tea, kellega ma just rääkisin. Vahel kui trennis partnereid vahetame, tunnen ta kehakeele järgi ära, aga nägu – seda inimest pole ma kordagi näinud.

20:48
Rattaga koju, vannun kui Stigbergstorgetile üles väntan. Vaatan mööda sõitvaid tramme, mis on täis inimesi ning väntan veel kaks mäge.

Mu imekaunis abikaasa on teinud õhtusöögi. Sügan koera, räägime tööpäevast, ta teeb kommentaari, et ma pesku nõud… Ma teen kiisu-miisu nägu ja proovin seda vältida, aga kaotan.

Ning siis voodisse, koer magab köögis, kuigi ka igal õhtul on tal suhtumine: “Mis mõttes, ma ei ole kunagi sellest kuulnud, et ma peaksin kööki oma pessa ronima!”

Kuna me môlemad abikaasaga näpime oma nutitelefone liiga palju, on meil reegel, et pärast 21:30 me telefoni ei näpi. Ainus, kes sellest kinni peab, on koer.

22:36
Idee järgi on magamisaeg kell 22, tegelikkuses palju hiljem.

Praegu loen rootsi keeles raamatut “Ladies number one detective agency”, aga konstateerin, et inglise keel on palju sobilikum selleks. Esimesed kaks sellest sarjast lugesin inglise keeles ning Aafrika on siis palju kaunim.
Silm vajub kinni ning lükkan oma jääkülmad varbad abikaasa karvaste jalgade vastu. Ta kiljub nagu naine ning kodub igaõhtune vestlus. Tema küsib, miks ma oma varbaid teki alt väljas hoian ning mina süüdistan oma madalat vererõhku.

Nüüd olen valmis uueks ööks.

Külalispostitus Mariselt: Minu päev

minup2evTähistan külalispostituste sarjaga “Minu päev” oma blogi 11ndat sünnipäeva. Kui tahad ka oma päeva kirja panna ja siin avaldada, saada mulle kiri! Täna räägib eriti mõnusalt ja vahvalt oma päevast Maris (ta oli kunagi ammu muide üks mu lemmikblogijaid, aga nüüd juba pikka aega avalikult blogi ei pea). Ja muide! Siin oli mul üks äratundmisehetk – Patsitegija-Kasvataja on meil ka! Ja ma ei viitsi iial teha uut patsi kui just ei ole see eelmine nii ära vajunud, sest Patsitegija-Kasvajata patsid käivad üle öö ja vahel üle kahe öögi:)

Argipäeviti äratab telefon mind  7.15. Selle asemel, et reipalt püsti karata, hakkan unenägude taustal leiutama viise, kuidas kella veidi edasi lükata. Meil on kaks last – üheksane koolilaps ja viiene lasteaialaps. Koolilaps peab täpselt 9.10 oma klassis olema. See on üks ja kindel asi, mida muuta ei saa. Lasteaeda võib jõuda millal iganes. Kasvõi lõunast.

Ühesõnaga  – ma mõtlen unes läbi oma tööplaanid. Töötan lapsega ühes koolis. Tema muidugi õpib ja mina õpetan. Kui sel päeval algavad minu tunnid samuti üheksast, siis edasi magamise võimalust ei ole. Kümneks minnes  annab uneaega veidi venitada.

Kuidagimoodi ärkan 7.45, tervitan rõõmustavat kassi, käin korra allkorrusel ja panen kohvivee keema. Seejärel võtan kassi sülle, hõikan vanemale lapsele üle tema toa ukse, et aeg on ärgata ning lähen kassiga pisema tütre tuppa. Nüüd algab tsirkus. Ma pean kassi häälega rääkima: ärka üles, hommik on käes ja nii edasi. Laps, kes ei taha absoluutselt ärgata, sest ta pole õhtul tahtnud üldse magama jääda, tõmbab teki üle pea ja ei kuulegi. Proovin leida mõne toreda sündmuse, mis teda sel päeval ootab. Näiteks trenn  või lauluring. Lasteaed ei ole sobiv argument. Vaene lapsuke vahetas sel sügisel lasteaeda ning pole uuega siiani päris kohanenud. Meile, vanematele,  sobib see uus hästi. Eelmine asus kesklinnas ja oli eralasteaed. Ehk siis tiba kallis. Uus aga on riiklik ja asukohaga Nõmmel, siinsamas, kus me ka elame.  Seega tegime võimaluse avanedes karmilt vahetuse ära ning proovisime ka lapsukest veenda, et uus on igati etem. Eks ma muidugi mõistan teda. See on ju sama, kui abikaasa ütleks ühel päeval, et plaanib mu kodutänaval asuvasse Rahumäe kooli tööle panna, sest nii on odavam ja kõigile mugavam. Nagunii on koolid kõik ühesugused ja ka Rahumäe õpetajad on kindlasti toredad kaaslased. Huh.

Nii, aga kuidagi kassiga kahepeale meil siiski lapse äratamine õnnestub ning suundume kolmekesi alla diivanile. Koolilaps on end selleks ajaks juba sinna vedanud. Uurin laste söögieelistusi ja viin neile diivanile toitu. Ise rüüpan vaid kohvi ja uurin telefonist e-maile. Noh, et äkki keegi on keset ööd mingi eriti vajaliku kirja saatnud. Facebooki kontrollin ka üle.

Nüüd te kindlasti mõtlete, miks ei ärka juba abikaasa ja ei võta poolt sellest hommikusest jamast enda kanda.  Aus vastus on – ta ei suuda ja ei oska. Millalgi ma palusin, et ta meiega ärkaks, aga sellest tuli rohkem jama kui kasu. Kuna ta töötab palju öösiti ning teeb lisaks ka kõvasti sporti, on mul tekkinud mure ta tervise pärast. Las parem lõõskab hommikul kui seisab juhmilt ja unisena trussikutes keset tuba ja teeb kaastundlikku nägu. Lisaks on meil nagunii üks auto ja abikaasa seda juhtida ei mõista, seega pole temast laste ringisõidutamisel nagunii abi.

Kuhu me nüüd jäimegi. Ah jaa, kohvi joodud, pesen ma end kiirelt ja ajan midagi selga. Tõepoolest „midagi“, peeglisse tavaliselt vaadata ei jõua. Õnneks on mul 20 paari erivärvilisi sukkpükse ja peaaegu samapalju kleite, mis kõik omavahel sobivad. Lastele viin riided diivanile.Vanema tütre koolis on koolivorm, temaga on lihtne. Väiksemaga võib tekkida probleeme. Tavaliselt ongi nii, et suurem laps on ruttu valmis ja seisab kott seljas ukse juures samal ajal, kui väiksem alles kassiga hambaid peseb. Koolilaps ei taha hilineda ja tuletab järjest kõvema häälega meelde, kui kiire juba on. Väiksem muidugi valib retuuse ja mänguasju meelega eriti aeglaselt. Talvel panen ma vahepeal auto sooja, et välja minnes aknad puhtad ja iste soe oleks.

Ja nüüd tulebki see koht, mille arvelt ma mõnel päeval kauem magada saan. Kui olen ärganud 7.15, siis on kell välja mineku hetkeks umbes 8.20 ja me jõuame kenasti enne kooli Nõmmel asuvasse lasteaeda ning juba üheksast pargime koolimaja ees. Kui aga lükkasin äratust edasi, on kell 8.45 ja me stardime otsejoones kooli, mis asub Rocca al Mares. Kooli juures silkab vanem laps autost välja ja meie sõidame tagasi Nõmmele lasteaeda, et siis kohe uuesti jälle Haaberstisse kihutada. See sõit ongi hommikuse magamise hind.  Kulub nii bensiin kui ka aeg. Iga kord seda mõttetut edasi-tagasi sõitu tehes luban endale, et järgmisel päeval ärkan varem.

Lasteaias on operatsioon „Patsid“. Lõunaunest tõustes teeb õpetaja tüdrukutele korralikud patsid, mis minu meelest sobivad kanda ka järgmisel päeval. Aga kui aias on sama õpetaja, kes eelmisel päeval, punun ruttu uued. Muidu ta võib läbi hamustada, et oleme me oleme laisad ja lohakad inimesed. Samal põhjusel vaatan alati koduuksest välja minnes üle ka laste küüned. Et need ei oleks pikad ega mustad. Olgu sellel või hilinemise hind.

Tööl on väga tore. Juba 15 aastat. Kui keegi nüüd mõtleb, millal ma puhkan, siis aus vastus on – tööl. Seal pole ju muud vaja teha kui võõraid lapsi õpetada,  projekte käivitada, sööklas süüa ja õpetajate toas kohvitada.  Põhimõtteliselt puhkus. Sest kell 15.10 põhivärk jätkub, kui vanema lapsega parklas kohtume ja autosse istume.  Järgnev skeem toimub esmaspäeval ja kolmapäeval.

Sõidame jälle lasteaeda ning seejärel kohe koju. Heal juhul oleme poole neljast kodus. Lapsed mängivad ja mina teen süüa. Mõlemad peavad kõhud korralikult täis sööma, sest ees ootavad trennid. Trenniriided selga ja 17.00 uksest välja autosse. Esiteks viime koolilapse Nõmme lumeparki  lumelauatrenni, seejärel kihutame tagasi üle Nõmme ristmiku Valdeku saun-spordihoonesse, kus pisem käib kolm korda nädalas iluvõimlemas. Ma tean, et kõik ülejäänud vanemad toovad lapse trenni otse lasteaiast. Aga mulle tunduks see tiba karm, kui viieaastane astub hommikul enne kaheksat uksest välja ja saabub koju õhtul kell kaheksa peale pikka lasteaiapäeva ja kahetunnist treeningut. Minu jaoks on see tund-poolteist enne tenni kodus olemist oluline.

Lapsed trenni saadetud, joon tavaliselt mõne teise trenniemaga allkorrusel ühe tee või kohvi ning suundun taas lumeparki. Mõnikord käin enne veel poes toiduvarusid täiendamas. Lumelaud lõppeb enne seitset, korjan märja lapse ja lumise laua autosse ning taas üle Nõmme ristmiku sõites viin ta koju lõõgastuma. Mõnikord ma kardan, et Nõmme ristmikul on kaamera ning minu käest hakatakse uurima, miks te ometi miljon korda päevas üle ristmiku kihutate. Mida siis vastata?

Enne poolt kaheksat lähen jälle Valdekusse, vaatan trenni lõppu, pakin pisikese iluvõimleja sisse ja sõidan koju. See trennimaja asub meie kodust küll vaid 500 meetri kaugusel, aga pimedas jalgsi me seda teekonda ei läbi. Kevadel ja sügisel küll. Siis käime tõukekatega ja lumelaua trenne sel ajal polegi. Vanem laps sõidab sel ajal spordihoone ees skatepargis.

Kodus võiks muidugi kohe pikali visata. Aga selle asemel annan taas lastele süüa ning uurin, kas õppida ka anti. Õnneks on laps paljud asjad koolis ära õppinud, tavaliselt on jäänud vaid inglise keel, milles ta veidi abi vajab. Kui on kena päev, saabub varsti ka abikaasa. Siis õpetab tema inglise keelt, sest ma ise olen tegelikult selles vallas loll. Aga kolmanda klassi tasemel midagi veel mõikan.

Üheksast hakkan rääkima  juttu sellest, et varsti sätime magama. Ilmselt võiks seda varem alustada. Aga ega keegi seda ka kell üheksa väga tõsiselt ei võta. Ise teen samal ajal arvutis tööasju. Enne kümmet ollakse siiski voodites. Ja peaaegu alati juhtub üks ja sama  – kui abikaasa pole varem koju jõudnud, suudab ta astuda uksest sisse just siis, kui lapsed hakkavad silmi kinni panema. Loomulikult tormavad kõik jälle rõõmsalt alla issi üle rõõmustama ning kogu pull hakkab otsast peale. Lõpuks läheb mees vanema lapse voodiservale jutustama ja mina kükitan pisema toas. Koolilaps jääb varem magama. Lasteaialapsel arusaadavalt und pole, sest ta on ju päeval aias kaks tundi puhanud. Kui ma midagi muuta saaks, siis keelaksin lasteaias päeval magamise ära. Lõpuks uinub ka pisem, tavaliselt olen ise selleks ajaks tema minimõõdus voodis juba mitu korda tukastanud. Väga mõnus on siis oma tuppa hiilida ja jalad korralikult välja sirutada…

Teisipäev ja neljapäev algavad samamoodi, aga pealelõunal  käib vanem laps lauatennise trennis, mis asub õnneks koolis, ja väiksem laulmas, mis asub kahjuks kesklinnas. Aga koju jõuame siiski varem kui kaheksa. Nädalavahetustel ma lihtsalt magan ja mökutan. Ja vaatan imestusega Facebookist, kuidas mõni pere juba varavalges muuseumis on. Meie oleme ainult kodus, lapsed möllavad aias, kelgutavad ja suusatavad ning mina peaaegu kodu aeg magan.

Mõned emad käivad muide ise ka trennis. Millal ometi?

Külalispostitus PreilITriinult: Minu päev

minup2evTähistan oma blogi 11. sünnipäeva külalispostituste sarjaga “Minu päev”, kus kõik mu lugejad võivad osaleda. Millised on meie päevad, kui sarnased, kui erinevad? Esimene külalispostitus tuleb PreiliTriinult – märgilise tähtsusega ka seetõttu, et sünnipäevapäisel ilutseb just tema tsitaat:)

Minu üks päev. Mulle oluline, lugejale läila, unistajatele märgiline.

preilitriinReede. Äratuskell on 7.04, ebaõiglaselt vara, sest hommikul neljani skaipisime. Tema pakkis asju ja lõpetas mingeid töövärke, et normaalse vaimse seisundiga suusatama sõita. Lükkan kella edasi, 7.44 veeretan ennast voodist välja. Järgneb hommikutraditsioon – kassimütakas sülle, nina talle kasukasse ja monoloog „kallis pärdik, kuidas sina tudisid?“.

Suundume koos vannituppa. Hambapesu – nurruv kass õlal. Joogalik painutus hammaste loputamiseks, see pahandusekäpp on endiselt minu külge klammerdunud. Nägu kuivaks ja kööki, siis on ta nõus maha minema, sest pasteediaeg. Endale teen kohvi – armastan oma termostassi. Ropu vahemärkusena lisan, et minu hommikukohv käib blenderist läbi, lisanditeks või, kookosrasv ja üks toores muna.

Riidesse, kohv kaasa ja minema. Pika Hermanni torni kerkib lipp ja kostub hümn, jõudsin suht õigel ajal kodust välja. Keegi küll tööl stopperiga uksel ei seisa, aga ma ei kannata hilinemist. Kui, siis minna juba mõnusalt paar tundi hiljem.

See 20 minutit tööleminekut on minu lemmikaeg hommikust. Mõtlen omi asju, mõne inimesega saab interaktiivselt hommikutervitusi vahetada, kõik on klaar ja selge, samas veel unesoe ja pehme. Enne kontorisse jõudmist registreerin, et kõndisin just juba avatud apteegist mööda, lähen tagasi – silmatilgad ja mingid totakad silmavitamiinid peikakandidaadile, tal on mingi jama silmadega viimasel ajal ja ma ei taha, et ta kuskil mägiteedel hunnikusse paneb. Saan need Talle päeval üle anda, saame enne Tema minekut veel korraks kokku. I hope.

Tööl – hullumaja. Pikemalt ei peatukski. Meelde jäi vaid kolleegi märkus minu kaunidusest ja säravusest. Jah, paar tundi und ja õnn südames, ju siis kiirgan ka laipväsinuna mingit helgust. Siis ma veel ka ei tea, et saan sel päeval kaks korda „lõunal“ käia. Söömisele küll aega ei raisanud, aga kudrutasime ja olime vait. Käest kinni. Mõlemad korrad nagu viimast korda, kõik head-aega-musid ja hakkan-sind-vahepeal-igatsema-kallid, nii nagu peab. Nagu pubekad, sekretär helistas ja tuletas meelde, et preili, sul algas minut tagasi koosolek.

Pärastlõunal olin sunnitud tööd tegema, traditsiooniliselt sain koju alles 19 paiku. Üks saabas jalas ja teine peos, tunnen et telefon suriseb, jaaaa, Tema!!! Muidugi on mul aega ja lähme sööme, enne kui Ta reaalselt teised peale korjab ja minema läheb. Tunnist sai kolm ja pool, viimane suudlus võttis jala tudisema. Wtf see oli? Nii mõnus! Välisukseni jäid mind saatma sinised led-id ja tuksuva mootori müdin, kuulsin Teda ära sõitmas alles siis kui korteriust lahti keerasin. Pesema ja magama, et rumalad mõtted peas ei hakkaks tiirlema. Need igatsevad. Unes nägin tööd. Keeruline seis seal, ei teagi mis saab. Aga emotsioon sai kütet positiivsuse poole, kui hommikul ärkasin smsi peale – „Printsess, sa sobiksid siia.“ 800 vahetatud smsi ja kümne päeva pärast algaski midagi tähtsat.

t-4

Nelja päeva pärast saan ma 31.

Jajah, ma TEAN, et see pole midagi. On NII palju inimesi maailmas, kes on 31 ja on NII palju inimesi maailmas, kes on isegi VANEMAD kui 31, kujutad sa ette.

Sel aastal ma lubasin endale – pärast üht ebaõnnestunud FB eventi tegemist – et ma ei pea oma sünnipäeva. Et olen täiskasvanu lõpuks selles osas. Et lasen minna. Et see on ainult kuupäev või numbrid ja ma ei lase end sel häirida.

Sest miks ma peaksin, eks? Nii palju põhjendusi on selleks, miks ma EI peaks laskma end sellest häirida, et ma saan nelja päeva pärast 31.

Ja siis teen ma suitsu ja tunnetan iseennast. Kogu tervet iseennast. Kõiki neid ülekilosid. Seda kohutavalt valutavat selga, millega ma olen üles ärganud viimased nädal+. Näen peeglisse vaadates ja selfisid (sest ma olen ju VEEL 30, selfid on okei!) tehes neid rõngaid silme all, või siis näen Polar Loopi sünkides kõiki neid väheseid unetunde ja kõiki neid meeldetuletusi, et ma peaks end rohkem liigutama.

Ja siis hakkab endast jällegi nii hale. Et miks, kuidas, milleks. Lebad voodis ja ootad, et laps jääks magama (sest on laisku õhtuid, kus ma võtan ta jätkuvalt enda kõrvale, sest MA TAHAN) ja mõtled kõigi nende elus tehtud halbade valikute peale. Et miks läks nii. Miks ma saan kohe 31 ja olen siin kus ma olen.

Ma olen tegelikult superkohas. Kui mulle antaks, noh, ütleme, kuu. Või kaks. Kirjutaks ma valmis oma magistritöö ja kaks pooleliolevat käsikirja, mis, mulle tundub, on mõlemad päris head. Ma olen sattunud töötama maailma kõige ägedamasse kollektiivi. Mul on maailma kõige ägedam tütar. Mul on maailma kõige ägedam auto, kuigi seda peab vahepeal parandama. Mul on lõpuks ometi rohelised silmad (sest mul olid keskkooli lõpuni, või nii, umbes, siiski hallid silmad ja kuna ma ikkagi nii väga tahtsin rohelisi silmi, on mul tunne, et ma puhtalt tahtejõuga sundisin nad roheliseks).

Ma armastan iga oma venitusarmi ja kõiki oma tätoveeringuid. Ma ei suuda ära oodata, mil ma näen, millised on mu tätoveeringud kui ma olen 66 aastat vana ja kas mu kõrval on keegi, kes samamoodi tahab näha, millised nad välja näevad kui ma olen 66.

Ma armastan oma jaburaid iluprotseduure ja 45minutilisi sõite tööle ja koju tagasi. Ma armastan oma fantastilist perekonda ja juhuseid, mis mu elus alati mittejuhuslikult juhtuvad. Ma armastan üheööarmumisi ja üleööarmumisi ja üleaastaarmumisi ja seda, et ma armun peaaegu iga päev. Ma armastan enda juures nii paljut.

Ja ometi on miski kogu selle sünnipäevanduse juures… Midagi on, mis mind alati natuke rööpast välja viib. Ma ei tea, mis see on. Numbrid, jah, need ka. 2 ja 11 on nii olulised numbrid mu elus. Aga numbrid ja tähendused, noh… Tähendusi võib anda igasugu asjadele.

Istusin täna täiesti mingis tagatänava töökojas, kuhu ma pidin Mon Rouge’i viima, sest pingeregulaator oli läbi (noh, eks seda pinget on olnud kah viimasel ajal palju, pole ime, et regulaator läbi läheb) (õugaad, ma just sain aru, et mu auto vajaks antidepressante) ja Mila hüples mu süles ja mängis trompetit või mingit asja ja ma mõtlesin, et… Kas ma olen ainus? Ainus selline kohati-hulluv-naine, laps kantsas, alati ootamatult alt minev auto, valutav selg, turjale langevad aastad, võlad ja kired?

Ei ole ju. See vist ongi ju elu.

Muide, lisaks seljavalule ma köhin pidevalt. Umbes aasta aega juba jutti. Hea kui nädal on vahele jäänud. Siis hakkan mõtlema, et oi, miks ma ei köhi – ja hakkan jälle köhima. Kolleeg arvas, et selle vastu aitab üks asi: “Joo vett. Ja siis hüppa.”

Olla vanarahvatarkus.

“Ma räägin neid asju ainult sellepärast, et sa nende peale naerad.”

Niimoodi on tegelikult fantastiline oma järjekordsele tähtpäevale vastu minna, kas pole?

Aga kuidas ma saan õlult maha raputada tunde, et ostaks lennupileti ja LÕPUKS OMETI näeks ära Eiffeli torni või, kurat, suvalise Itaalia taganurgakesegi?

Või kas või Tartu?

Dakiblogi sünnipäevasari: meie päevad!

minup2evAlustan uut (külalis)postituste sarja, et tähistada kõiki neid ühtteist aastat, mis ma olen internetis bloginud. Take that, noored blogistaarid! 11 faking aastat! Ühesõnaga, #naistejuttudes tuli idee panna kirja oma päevad. Kui erinevad võivad olla (naiste) igapäevad? Sellega seoses kutsun ka oma lugejaid mulle saatma samas stiilis päevapostitusi – panen need üles ja lõpuks, kui veebruari- ehk sünnipäevakuu läbi, loosime välja ka mõne vahva auhinna, eks ole? Teen ise otsa lahti!

Minu päev, A.D. 2015, veebruar

Äratuskell heliseb. On 7:45. Mila peab lasteaeda jõudma hiljemalt pool 9, aga tegelikult võiks siiski varem. Õnneks on mul pandud sada äratust ja kuna tavaliselt selle aja peale on Mila juba minu kõrvale voodisse roninud (ta ikka öösiti teeb neid trippe ühest toast teise), siis on tema see, kes äratuskella peale ärkab. “Emme! Äratus! Tere hommikust!”

Hommikul millekski muuks peale riietumise aega ei jää. Kiirelt teen endale köögis termostassi kohvi ja šeikerisse Eqology segu. No ja siis seda vitamiiniasja võtan ka. Laps riidesse (tavaliselt sõjaga, sest küll ei sobi üks, küll teine sukapüks), ise riidesse, silmad poolkinni uksest välja. Vahepeal ei käivitu auto, või siis käivitub, aga suure külmaga ei pruugi uks kinni jääda. (Okei, neid mõlemaid asju on juhtunud KORD, aga SIISKI.) Laps autosse, kaks minutit sõitu, laps lasteaeda. Kui autoga on jamasti, siis tuleb startida 20 minutit varem, et õigeks ajaks jõuda.

Lasteaias on äge, mulle meeldib. Klooga lasteaed on üks ägedamaid kohti EVER. Mila jääb sinna suurima heameelega, vist ainult ühel korral on olnud natuke hädaldamist. Kui uuesti autosse istun, on see juba soe ja kohvi parajalt jahe ja ma saan juua kohvi ja suitsetada ja sõita rahulikult mööda maanteed ja mõlgutada oma mõtteid ja juba peas tööd teda. Kas te teate, kui friiking mõnus on nii tööle sõita? See on IMELINE!

Vahepeal on meil töö juures koosolekud, aga kui neid pole, siis teen lihtsalt tööd. Jõuan, kirjutan, suhtlen. Vahepeal lähen kohtun mõne eriti ägeda inimesega või käin mõnel eriti ägedal üritusel. Ülejäänud aja me teeme toimetuses pulli ja hellome ja üleüldse – ma olen leidnud oma koha. Mitte et ma poleks seni töötanud koos ägedate inimestega – absoluutselt olen! Aga kuidagi see Hello! sünergia, fluidum – see on imeline ja klapib nii hästi.

Hiljemalt kell pool neli pean startima, et jõuda Milale lasteaeda järele. Tee peal käin poes, tavaliselt Grossi poes. Sest ma olen vaene. Lapsega koos käin Selveris, sest MITTE MISKI MAAILMAS  ei asenda iseteeninduspulti, kui sa oled lapsega poes.

Jõuame koju, kiired tööasjad veel koduarvutist. Laps mängib, kassid kräunuvad ja/või söövad, mina laulan ja teen süüa ja siis ootamatul on õhtu. Kell 1830 on Simpsonid. Neid vaatame. Siis on tund aega Modern Familyt, mille ajal tegeleb Mila mingite oma asjadega – harilikult on selleks Youtube’ist mingite ERITI IMELIKE videote vaatamine, kus täiskasvanud inimesed lihtsalt avavad mänguasjapakke ja räägivad sinna juurde, mis seal sees on.

Kell 20 algab magamaminek. Tuduriided. Hambapesu (“Tee vrõmm-vrõmm! ka!” – see siis tähendab, et ma pean mingeid ketassae häälitsusi hambapesule juurde tegema.), siis poni kaissu, lepatriinulamp põlema, unelaulud ja vahel mõni unejutt (kuigi raamatuid loeme sporaadiliselt, siis kui tuju tuleb), ja siis pikk headöödrituaal.

“Head ööd, kallis.”
“Head ööd!”
“Ma armastan sind hästi palju.”
“Mina armastan sind NII palju!”
“Mina armastan sind rohkem.”
“Ei… Mina armastan sind veel rohkem!”
“Olgu, kallis. Head ööd.”
“Head ööd.”

Ja kui ma unustan ja lähen ukselt ära nii, et tema on viimasena öelnud headööd, siis on see SUUR VIGA, sest on OLULINE, et just MINA ütleks viimasena “head ööd”.

Ja siis on see hetk päevast, kus ma kuulan, kuidas mõni laulab voodis omaette ja ma olen NII VÄSINUD. Ma mõtlen, et pole võimalik, et keegi on rohkem väsinud kui mina kell 2030 iga päev. Ootan ja kuulan. Vahepeal ei teegi midagi, vahepeal jooksvalt veel töötan.

Ning siis ta jääb magama ja järsku… Ma jaksan jälle!

Maksan arveid, mida on alati nii palju ja ma olen alati nii palju võlgu, aga ometi, äkki, siiski, lõpuks – äkki kahe kuu pärast juba enam ei ole? Natuke kirjutan magistritööd, natuke räägin Lemmiku või K2 või K.-ga või Ruumi või… kõigi nende paari-kolme inimesega, kellega mul aega rääkida on. Siis vahepeal vahetult enne südaööd teen veel lambist tööd. Sest meeldib. Ja sattus nii. Või siis magistritööd. Või siis loen veidraid fakte USA kohta. Noh, teate küll, lõõgastumise osa.

Umbes kell 1 öösel annan alla ja medsid ka juba töötavad ja lähen vastu uuele päevale. Igal õhtul mõtlen, et homme on see päev, kus ma ka tegelikult trenni oma päeva mahutan.

Aga homme, eks?

(PS. Kasutades otsingut, võib leida sarnaseid postitusi minevikust, kus ma ennegi olen oma päevi kirjeldanud.)

(PPS. Kui sa tahad oma päevast kirjutada ja tahad, et see mu blogis külalispostitusena ilmuks, siis saada oma tekst mulle meilile!)

don’t change a thing

Täna sõitsin töölt lasteaeda Milale järele ja mõtlesin, kui väga on mul vedanud. Ma olin lihtsalt üleni nii rahul ja õnnelik, et ma tundsin seda isegi oma varbaotstes. Teate küll seda tunnet? Kui isegi varbaotsad on üleni õnnelikud ja rahul, et natuke kergelt surisevad, siis sa tõmbad varbad korraks konksu, et nagu veenduda, kas sa mitte juhuslikult ei näe und, aga siis ongi nii, et ei, pole uni, täiesti reaalsus.

Pisiasjad. Pisiasjad, mida ei muudaks mingi hinna eest hetkel. Sest need pisiasjad, need klapitavad mu elupusle praegu nii mõnusalt kokku, et ma lihtsalt saangi olla ainult rahul.

Siis mõtlesin ma veel sellele, kui paljud inimesed päriselt ikkagi tunnevad igal hommikul, et nad ei jõua ära oodata, millal jõuaks tööle ja õhtul lahkuvad kontorist tundega, et nad on ÕNNELIKUD, et saavad sellises kohas töötada, sellise kollektiiviga. Ja ma ütlen hüvastijätuks, et näeme homme, mu kallid, ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Et need inimesed on juba paari nädalaga nii kalliks saanud. Just the way you are.

Või siis mingid muud pisisuurasjad. Paar ülilumist liugu mööda mäge, mis pole isegi mitte mägi, vaid pigem selline… lohk. Meie Klooga oma kelguLOHK, sest mägesid siin ei leidu. Aga üks või kaks liugu mööda seda… lohku, ja siis üks lõkerdav laps ja palju roosasid-rõõsasid põskesid ja natuke külmi sõrmi.

Ja siis kaks tundi järjest Jamie Oliveri ja õhkamist, mis sööke kõike võiks teha… ja ma saangi päriselt minna poodi ja OSTA süüa, täpselt seda süüa, mille järele on isu. Ma saan minna poodi ja osta endale liha, et teha Jamie piri-piri pork bellyt ja ma mõtlen, kui suur vedamine see ka tegelikult on.

Ma lõpetasin just Eia Uusi raamatu “Aasta Pariisis” ja ma vist olen jätkuvalt selle lummas, kuidagi tajun maailma jälle värvilisemalt ja magusamalt, hommikukohv lõhnab tugevamini kui muidu ja kohatud inimesed liigutavad sügavamalt kui vahepeal ma neil end liigutada lasin. Ning me kuulame Milaga autos kas või kakskümmend korda järjest “Thinking Out Loudi” üht väga special versiooni, mida olemegi maailmas võibolla ainult meie kahekesi (+1) kuulnud…

and I’m thinking out loud, et ma olen oma elusse armunud. Niimoodi liueldes tundub, et üle saab ka kõige raskemast ajast või hetkest või päevast. Ja võibolla panin ma selle endale siia kirja, sest ma tean, et nädala pärast, või kahe, või kuue – aga ühel hetkel kindlasti – tunnen ma, et see tunne, mis mul on praegu, ei saa olla võimalik või et see ei tule tagasi. Kui jälle on nii raske, et murrab ja varbaid ei tunne üldse – siis on mul see siin kirjas tuleviku-Daki jaoks.

Läheb küll. Kõik läheb mööda. Hea muidugi ka, aga eriti siiski halb läheb mööda. Et hea saaks jälle tagasi tulla.