Tere, mina olen Daki. Sa oled jõudnud minu digimina juurde. Ma olen päris kaua aega juba eksisteerinud, täpsemalt 24. veebruarist 2004, ja ilmselt ma jään veel mõneks ajaks. Varem elasin ma p2tiplika.kaheksa.com, nüüd elan daki.tahvel.info. Daki infotahvel.

Muide, mõned asjad on jõudnud ka kaante vahele. Raamatud on armsad. Näiteks on olemas Epuga kahasse kirjutatud õuna-lugu ehk «Õun ära süüa?», siis veel ka (ikka Epuga) kirjutatud “Meestest, lihtsalt”  ja siis sellesama blogi killud. «daki.elab.siin»-raamatust loe aga lähemalt raamatuküljel. Muid raamatuid on ka. Näiteks on minu jutte ilmunud kogus “Tule, ma jutustan sulle loo” (selle ma panin kokku ka, seal on veel häid lugusid) ja “Tartu rahutused”. Ja koos Inga Raitari, Kati Murutari ja Aita Kiviga kirjutasime me nelja peale raamatu “Seiklus neljale”. Augustis 2010 ilmus aga raamat “Ööd kollases autos”, mis oli alguses järjejutuks ajakirjas Naised, aga siis ma kirjutasin sinna umbes kolmandiku või nii juurde juttu ja nüüd on see raamat.

Digiilmast aga edasi. Ma jään siia natukeseks veel, kuigi vahepeal olen käinud ära, vahepeal on olnud internet nii kuri, et ma ei olegi tahtnud tagasi tulla, aga… Siis jälle tuleb päike pilve tagant välja ja ma saan aru, et häid inimesi on siin märksa rohkem kui  halbu. Ja ma olengi alati tagasi tulnud. Kirjutama siia oma öödest või hommikutest või teest või dekadentsist või muudest asjadest, mis parasjagu hingel. (Ja olgu teadmiseks, et tegu on mu isiklike seisukohtadega, ma ei esinda kedagi peale iseenda ja kirja panen siia oma isiklikku poolsalajast elu.)

Nii et kui sulle meeldivad mu digimõtted, siis võid alati tagasi tulla. Aga ma olen sageli väga isekas ja sageli väga kurb. Isegi siis, kui ma olen ülevoolavalt rõõmus. Ma ei tea veel, mis see on, mis mind kurvaks teeb. Aga kui ma suureks kasvan, siis ma saan teada.

Kui sa soovid lugeda mu parooli all postitusi, siis kirjuta mulle. Nimelt on elu tinginud oma keerdkäikudega selle, et enam ei taha valimatult võõrastele silmadele mõningaid sõnu näidata… Aga kui sa kirjutad mulle ja pead minust vähemalt nii palju, et oled nõus mingit nime või meiliaadressi avaldama, siis ei ole mul ka selle vastu midagi, et sa mu parooli saad – peidus ei ole mitte riigisaladused, vaid asjad, mida ma tahaks, et loeks inimesed, kellel on mingi nägu ja nimi. Mingigi. Ma loodan, et te saate aru.

Kui sa aga siit ära tahad, siis mine vaata teisi internetielusid, teisi virtuaalseid lapsi, kelle leiad selle blogi äärekülgedelt. Mõndasid neist ma külastan tihti, teisi harvemini, aga nad on mulle olulised.

Ja siis kui sa tahad mulle midagi olulist või vähemolulist öelda, siis võid mulle meilida küll.

Ole pai. Maailmas on palju pooltoone.

On talvehommik. Aeg on kohvitassi taga uueks sündida. [Ultramelanhool. «Talvehommik»]

 

***

Daki:

  • – armastab talve ja kevadet ja sügist
  • – paneb jope või talvemantli selga viimasel võimalusel
  • – oskab hästi valetada, aga ei tee seda
  • – naerab koguaeg
  • – räägib koguaeg
  • – on Tartu patrioot, aga üllatusega avastas just, et koduks on saanud Nõmme
  • – armastab aguleid ja vanu puumaju
  • – kehal on üks väike ja üks suur tätoveering neli väiksemat ja üks suur tätoveering
  • – armastab paberkotte
  • – paneb tühjaks joodud veinipudelitesse küünlad
  • – tema juures elab üleni must kass, kelle täisnimi on Pisike Beib-Mees MiuMiu
  • – tema juures elab üks pruunikarvaline kaunitar-kass, nimega Pussakas
  • – temaga koos elab ka üks väga kangust täis ja üleni täiega oosõm tirts nimega Mila (est. 2011)
  • – tahab suureks saades hakata krahvinnaks või mileediks
  • – armastab jõule
  • – teda hoiavad maa küljes kinni Naabrinaine (oma oosõmnessiga) ja Mallu (teistmoodi oosõmnessiga) ja veel üks-kaks-mitu olulist inimest
  • – kavatseb kirjutada kunagi palvekirja, et hommikud ära jäetaks
  • – armastab veidraid sõnu nagu «dakistama» või «semutar» või «pornoloog» või “naisetäidis”
  • – kirjutab koguaeg midagi üles
  • – loeb kõndides raamatut
  • – istub öösiti üleval ja kirjutab
  • – tahab endale laiu aknalaudu, mille peal istuda ja inimesi jälgida
  • – arvab, et unenäod on päris
  • – arvab, et gravitatsiooni pole olemas
  • – ei usu ruutjuurtesse ja 2in1 toodetesse
  • – joob õlut pudelist
  • – armastab metroosid ja marsruuttaksosid
  • – oskab sõita autoga, aga peab kinni liikluseeskirjadest, nii et kõik ta peale vihastuvad
  • – armastab lund lükata ja ahju kütta ja kell 5am koju jõuda
  • – on teinud kunagi pükstest seeliku ja seelikust püksid
  • – armastab villaseid sokke
  • – ei karda pimedaid tänavaid
  • – kardab kelgutada
  • – elaks hea meelega vee all või kosmoses
  • – magab pea kahe padja vahel
  • – ei oska endale ise eriti hästi meiki teha, aga see-eest juukseid lõikab endal ise
  • – ja on eluaegse pikkade juuste pooldajana ootamatult avastanud, et rokib juba ligi aasta poisipeaga ringi
  • – aga peamine on siiski see, et kuna Daki ei võta end enamasti väga tõsiselt, siis katsuge teiegi Dakisse muhedalt suhtuda
  • – isegi kui te ei saa täpselt aru, milles nali oli
  • (tehke siis lihtsalt Max Kauri kombel paar awkward plaksutust, no igaks juhuks ikka võib)

Kõike siinloetut ei tohi kasutada minu vastu. Kui selline moment peaks tekkima, siis ma eitan kõike, ütlen, et tegu on ilukirjandusega ja et tegelikult polegi Dakit olemas.

Aga muidu on kõik supersuhkrune.

*