Category Archives: Elu väljaspool mulli

hääletu pühapäev

Iga kord olen ma juba novembrikuus valmis, et detsember läheb täiesti pööraseks, aga sel korral tundub, et on läinud kuidagi eriti pööraseks. Ma isegi ei suuda hoomata kõiki neid asju, mida ma olen viimastel nädalatel teinud, kui palju esinenud, kui palju suhelnud, et eile õhtul kadus mul viimanegi hääl, täna tuleb kurgust vaid vaevatud piiksatusi – keha vist annab hardcore märku, et palun puhka, palun puhka natukenegi.

Selline mäslemine on tore. Mulle meeldib see ja ma toitun sellest, aga ka positiivne stress on stress. Eile, pärast suuri pidusid (ja “Naistejuttude” otse-eetrit!), pärast veel viimaseid hingest-hinge rääkimisi pikendatud perekonnaga, pärast seda, kui me panime ühe kõrvaklapi minu kõrva ja teise Mila kõrva ja mängima Queeni (“No pane seda valges maikas meest, kes juba surnud on, aga kellele laval meeldib nalja teha ja särk seljast võtta!”), enne seda, kui rong kodupeatusesse jõudis – siis oli mul lõpuks hetk oma mõtteid kuulata.

See juhtub, kui maakera ühtäkki nii hirmsal kiirusel pöörlema hakkab, et enam ei kuule oma mõtteid. Sa oled küll täis suurt armastust, seda armastust, mida sa oled ammutanud, kui oled sosistanud bussis töökallimaga salajutte puhudes, või seda armastust, mida januselt kallistusest haarad, ja seda armastust, mida eetrist tajud, kui tundlad korraks nähtamatult eetri poole püsti ajad; oled täis kõike seda armastust, mida elu on tegelikult täis, aga mõtted, neid pole olnud aega mõelda.

Ja siis läheb laps magama ja sa kõnnid nagu kuutõbine mööda korterit, seisad magava lapse voodi kõrval ja mõtled, muudkui mõtled. Huvitav on ka see, kuidas magava lapse vaatamine on nagu palsam marraskil hingele. Kuidas üks vaatepilt võib nii terviklikult haarata ja täita sind lootuse ja rõõmuga ja lükata perspektiivi rohkem paika. Et jah, nii palju asju on, mis teevad haiget ja mida sa ei saa parandada, peadki lihtsalt ootama. Jah, nii palju asju on, mis võiks olla paremini; ja ikka veel muidugi tead sa, et oled natuke katki ja et paranemist tuleb lihtsalt oodata. Aegamisi, küll seegi saabub. Aga kuidagi magava lapse vaatlemise rõõm, see on nii puhas ja siiras ja selles on peidus kõik maailma saladused, kui sa vaid oskad kuulata ja märgata.

Kummaline aasta lõpp on. Eelmisel aastal samal ajal tundsin ma, et kohe. Kohe-kohe juhtub midagi suurt. Jah, üht-teist juhtuski, eks ta oli vist selles hetkes ka suur, ja ehk siis tegelikult ka see õppetund oli omamoodi täitsa suur. Andis mulle lõpuks ühe puuduva pusletüki, et miks ma teen asju just nii nagu ma teen, ise mõnikord täiesti aru saamata, kuidas ma ikka ja jälle muudkui samade ämbritse sisse astun ja rehade otsa koperdan. Et selles mõttes on ikkagi olnud kordaläinud aasta, sest mis see elu muud on kui üks pusletükkide omavahel sobitamine, aru saamine, milline on nurgatükk ja milline ääre oma ja milline käib täpselt pildi keskele.

Ning suur lootus, et kunagi sa oskad seda pilti vaadata ja mõista, isegi kui mõned tükid puudu jäävad.

Sel korral on olnud nii palju lärmi mu peas ja mu ümber, et ma ei olegi osanud tajuda, milline seekordne aastalõpp on. Klammerdun mingite positiivsete asjade külge, teen tänulikkuseharjutusi ja reastan seda, mis on elus hästi, mida on õigesti tehtud. Klammerdun ja siis lasen jälle lahti, meenutan, et fuck your feelings, tegelikult on elu lihtne, hästi lihtne.

Ja lõppeks, ikka tunnen, et olen liiga sõltuvuses oma tunnetest, armastan ikka liiga palju ja sügavalt, pöörase kirega kõiki neid inimesi, kes mu elus on, sest nemad mu elupilti ju teevad ja loovad, see on ikkagi suur õnn.

Aga kuskil, tunnen, miski on käeulatuses, kombatav, kohe varsti ma hammustan midagi läbi, see tunne on ka. Mida, veel ei tea. Miski läheneb, aga ma ei tea, mis see on. Viimati oli sarnane tunne – halvaendeline – alles üsna hiljuti ja siis toimuski suur plahvatus, hoopis selline, mida üldse ei oodanud. Praegu on natuke teistmoodi ärevus. Midagi juhtub kohe-kohe, ma ei tea, mis see on, ja mul pole aimugi, kas ma olen selleks valmis.

Ma tean, et see tuleb, sest see mõte, mida ma öösel kuulasin, mis peas valjult mantrana käis, oli hoopis: “Tahaks, et kõik kulgeks ja laabuks. Ja rahu.”

Tavaliselt on nii, et saabub midagi hoopis teistsugust, kui ma olen jõudnud midagi nõndaviisi mõelda.

Eks siis vaatame, Emake Elu. Kas näitad trääsa või mõnd oma imelistest vikerkaartest, mida sa suudad ootamatutel hetkedel kokku keevitada.

Ei, ma ei ole valmis.

Aga ära ka ei ütleks.

aeg on kohvitassi taga uueks sündida

Ma olen viimastel nädalatel mõelnud hästi palju tühjuse peale. Et kuidas on tühjus ja kuidas mõnikord see tühjus on hästi-hästi hea, sest see on tegelikult ju ikka täidetud. Täidetud täpselt just sellega, mis antud hetkes toimub, ees ja taga on tühjus, aga selline hea, turvaline tühjus.

Et mis on möödas, see on möödas. Nagu Loore Lind kirjutas – et on üks film su elus olnud, see film sai nüüd läbi, vaatadki nagu kõrvalt (kui vahel meenub, et see konkreetne film oli), kehitad õlgu, ja pöördud tagasi täpselt sellesse hetke, mis on.

Ja tulevik samamoodi – suur lai valge tühjus. Sest kõik on juba paigas, kõik asjad on juba seatud, edasi tuleb panna vaid jalg jala ette, suund on sees, siht on selge, lihtsalt tuleb teha maailma kõige lihtsamat asja – elada. Ning siiski ka üllatusteks valmis olla, sest kui ma üldse olen midagi siin elus õppinud, on see, et elu värvikirevus, see raibe ikka lajatab vahel nii näkku, et ise ka ei saa aru.

Seega, tühjus ei ole sugugi alati halb asi, absoluutselt mitte.

Lisaks tühjusele on veel olemas see koht, mis on igapäevatühjuse vahel. Ma kutsun seda eetriks või vaakumiks. See on koht, kui toimub maagia. See on koht, kuhu võib ehitada õhulosse ja neid laiali puhuda, see on koht, kuhu lähed rändama, aga vaakumireeglite juures tasub ikka keerutada niisama, ühes õndsas hetkes, ei tasu mingeid filme kedrata, olgu need siis möödaniku- või tulevikufilmid. Ja seal vaakumis – mis peaks ju ka olema tühjus, sest maagia või fantaasiad teadupoolest, neid ju vana hea rats ei püüa – on ka väga-väga hea olla, kui igapäevajalutamised natuke rutiinseks muutuvad.

/

Siis olen ma veel mõelnud sellele, kuidas iseennast on ikka nii kerge ära lollitada. Või lasta lollitada. Ja kuidas mõnel teisel korral jälle eksimatult ikkagi võid tunda ära, sabatunde põhjal, mida peaks, mida ei peaks, isegi kui rats hakkab oma värki jaurama. Las ta siis jaurab, kõhutunnet tasub usaldada, keeruliseks läheb asi siis, kui sinu turvalisse tühjusse hakatakse sisse tungima ja tulevad võõrad mõtted ja plaanid ja sa otsustad end natuke painutada, kõigepealt painutad natuke siia, siis natuke sinna, ja lõpuks leiad end ootamatult olukorrast, kuhu sa üldse ei tahtnud jõuda. Ning siis, pauhti, universum sekkub, film lõppeb ja hetkega oled tagasi iseendatühjuses ja kuuled lõpuks jälle iseenda mõtteid ja tunne on, nagu oleks üles ärganud.

Ülesärkamisetunnete kohta on mul ka igasuguseid mõtteid, veel segasemaid kui neid, mis kirja said.

Aga seda tahtsin küll, sõbrad, öelda. Et vahel tuleb tuul ja puhub otse läbi ihu, tuleb lumehelves ja kukub põsele ja täiesti, täiesti tasub neid tühjuse- või vaakumihetki hinnata.

Sest praegune moment ongi ju kõik.

Ja nendel hetkedel meenub, kui ma olin 20 ja kuulasin liiga palju Ultramelanhooli ja ei mõistnud tegelikult mitte millestki mitte midagi – ja et praegu mõistan vaat et veel vähem.

Ma pole kunagi näinud nii palju prožektoritega helikoptereid

Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 26. aprillil 2007 kell 21:33.

Need kopterid ajavad hulluks, tõesõna. Nagu sõjatsoonis elaks.

Hiljem. Täiesti hullumaja, mis toimub. Siinsamas, ukse all. Inimesed jooksevad viinakastidega ringi, loobivad poodide aknaid puruks, teevad lõkkeid, süütavad… Helikopterid sõidavad linna kohal, valgustavad meie hoovi kahe prožektoriga. Fotograafe-ajakirjanikke (minu sõpru!) ähvardatakse, üks piltnik juba oli tehnikast tühjaks tehtud. Paanika voolab koos adrenaliiniga soontes, see kõik on nii sürreaalne, et ma ei suuda uskuda, et see päriselt ongi. Lapsepõlve sõjahirm pulbitseb ja kohiseb, täpselt nagu kunagi, telekast tanke vaadates ja nuttes.

Ma ei suuda ette kujutada, mis täna öösel toimub, mis pilt avaneb hommikul.

Ja kõige lahedam pidi olema see, et mitte ühtegi politseinikku pole hetkel kusagil näha. Aga samas, mida oodata, kui alustada arheoloogilisi väljakaevamisi ja panna samal ajal valvesse 300 mundrimeest? Kuid see on niisama mõttetu küsimus kui kumb oli enne, kas muna või kana. Kõik see ilmselt pidigi nii minema.

Hirm on. Ja samas hea meel, et ei ela esimesel korrusel ja aknad pole tänava poole.

And for the record. Ma ei ole kellegi poolt, ei teinud käesolevaga ühtegi poliitilist avaldust. Ma lihtsalt kardan. Tavainimesena, tartlasena (suures linnas), Tõnismäest viie kvartali kaugusel elava inimesena. Kardan, teades, et nii mõnigi kallis inimene peab praegu tänavatel olema, tööd tegema.

Ma tean, that it’s very sixties, aga ma olen rahu poolt. Selle poolt, et ma ei peaks kartma õhtusele jalutuskäigule minemist. Selle poolt, et ma ei peaks tundma end sõjarindel elavana.

Enne kujutasin trepist  üles tulles elavalt ette, et kohe hakkavad pommid langema. Vilisedes, nagu vanades sõjafilmides nähtuna. Ma kujutasin, et ma ei saagi enam trepist alla, sest pole kuhugi minna. See on kohutav tunne. Et ei olegi kuhugi minna. Et kusagil pole ohutu.

Miuks ja Rüblik võtavad asja stoilise rahuga ja magavad õndsa und. Mina kuulan koptereid (mis ei kao kuulmisulatusest hetkegi), kusagil karjutakse, kusagil miski plahvatas.

Ja jälle kopterid.

(Veel hiljem: mässajad (kui naljakas on nii öelda) lähenevad. Ma olen juba nii paanikas, et ei suuda ega oska midagi mõeldagi. Tatari tänav on ühe kvartali kaugusel. See on kõige sürrim üldse.)

Ma pole kunagi näinud nii palju prožektoritega helikoptereid vol 2

Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 27. aprillil kell 14:22

Olukord on närviline, psühhedeelne, uskumatu. Meeleolud on kõikuvad, kõikjal leviks justkui nähtamatu patriotismihõng, mis hetketi asendub segaduse ja uskumatusega: ”Kuidas see kõik sai juhtuda?!”

Keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes sai viga. Kıigil on oma meenutused möödunud ööst. Kes teab kuulujutte eestlaste kogunemistest, kellele saadetakse kirju ”mitte alluda provokatsioonile”. T.H.I. kõne tekitas vastakaid tundeid. ”Olukord on kontrolli all, seda oli oodata,” tundub aina naeruväärsemana, mida rohkem seda korratakse.

Mälupildid eilsest ööst, aeg-ajalt tõusevad ihukarvad püsti, kui tuleb jälle erisaade ja näidatakse rahvamasse, mäsu, lõhkumist.

”See ei ole Tallinn!” karjatab keegi ahastuses. Ma püüan ette kujutada, mis tunne oleks siis, kui see oleks Tartu, Kodu.

Kõik kihiseb ja pulbitseb. Erinumber saabub tr ükikojast  ülihelikiirusega. Koosolekute ajad on sassis. Kıik ”väed” on Tallinna koondunud. Tööd teha näib võimatu. Paned hetkeks klapid pähe, Red Hot Chili Peppers laulab ”Snow” ja siis jälle tuleb uudistesaade, keegi annab youtubei lingi öiste rahutuste kohta. Vaatad, kõik on võõras. Kas see oli minu tänav?! …. Õnneks mitte. Läks nurga tagant mööda.

Sõjahirm on, irratsionaalne, aga kes teab. Ehk õigustatud. Imelik on olla selliste sündmuste keskel. Keegi viskab nalja, must huumor hetkeks vabastab ja me väänleme kummalises afektiseisundis naerus. Siis võtame end jälle kokku, teeme tööd, käitume nagu professionaalid.

Õige pea pääsen ma Tartusse. See mõte tundub veel sürreaalsem. Kõik on nii veidralt nihkes, et ma ei imestaks linnapiiril tanke nähes. Vahepeal tulevad pisarad silma. Mõtlen neile venelastele, kes öösel akna all redutasid, salaja viina jõid ja aeg-ajalt tänavale piiluma hiilisid. Kas nad põgenesid kellegi eest? Või olid just midagi tühjaks teinud ja nüüd tulid pakku? Ei, nad ei näinud sellised välja. Nende olekus ei olnud massipsühhoosi, adrenaliinitulva ja karistamatuse olekut. Ehk olid nad lihtsalt redus.

Mõtlen kopteritele ja prožektoritele, mille vihud akna taga öösel sähvisid. Ja kui veider oli hommikul ärgata, vaikusesse, linnulaulu, mida ainult kohati segasid sireenid.

Sireenidega, muide, harjub. Aga kui korraks läks peale tuletõrjealarm, surises jälle hetkeks see irratsionaalne, lapsepõlvest pärit sõjahirm.

fire escape

Andrew McMahon

Andrew McMahon

Kui te mind juhuslikult Spotifys jälgite, olete ehk märganud, et ma olen viimasel nädalal kuulanud nonstop ühte ja sama lugu. Andrew McMahon (peidus mitme erineva artistinime taga) lendas mu listi suure tõenäosusega ikka Spotify Discover Weekly kaudu, aga no tema “Fire Escape” on täiesti geniaalne lugu ju ometi ka.

Mida rohkem ma seda lugu kuulan, seda rohkem ma saan aru, miks see mulle meeldib. Esiteks tundub mulle, et McMahon on absoluutselt suurepärane sõnadekirjutaja, selles veendusin ma ka siis, kui teisi tema lugusid kuulasin. Aga “Fire Escape” kõnetab mind kuidagi eriliselt seetõttu, et – ma sain aru – see on minu ettekujutus romantikast. Minu jaoks on nimelt eriliselt maagilised need ööd, mis sa veedad kellegagi koos hommikutundideni, seikled öises linnas, istud kõnniteekividel, imetled vaateplatvormidelt hommiku saabumist, lõkerdad Põhja-Tallinna majade vahel, jalutad mööda mereäärt või istud niisama magalarajooni köögiaknal, vaatad, kuidas aegamööda tuled vastasmaja akendes põlema lähevad, kuulad, kuidas maailm magab ja siis vaikselt ärkab.

Need ööd, mil sa tunnedki, et we are going strong with the vampires baby, we belong, we belong awake. Sest magamine oleks tohutu ajaraisk, miks kaotada vabatahtlikult sekundki sellest imelisusest, mis sul selle inimesega on antud.

Nii et seda just “Fire Escape” minu jaoks tähendab.

Kui ma veel Andrew McMahonit kuulasin – sõitsin siis just Tartusse, olin vast 20 korda juba “Fire Escape’i” loopinud – sattusin ma pleilisti peale, kus ta selgitab oma lugude sündimist. McMahonil diagnoositi umbes kümme aastat tagasi leukeemia ning kuigi esmakuulamisel ei pruugi sellest aru saada, siis tegelikult on see kogemus tema lugudesse sisse põimitud. Näiteks ütles ta järgmise loo kohta, et kui ta keha oli juba tervenemas, aga mõistus ikka veel üsna segi, küsiti temalt intervjuudes palju leukeemia kohta. Ja ta ei tahtnud sellest rääkida, sest I don’t need a witness to say I survived. See rida, see rida kõnetab kuidagi mind. Paradoksaalsel kombel isegi, sest ma olen paljuski leidnud oma jõu sellest, kui saan oma lugusid rääkida – ka neid sitemaid, neid, pärast mida on tunne, et kurat, napilt läks, napilt jäin ellu.

Aga ma mõistan seda poolt ka, kuidas vahel tahaks lihtsalt olla, kuidas vahel kellegi heatahtlik märkus “Aga halvim on ju möödas” ei ole miski, mida sa sel hetkel ilmtingimata kuulda tahaksid. Sest kuigi halvim võib möödas olla, paranevad mõned armid väga pikalt, mõned haavad jäävad veritsema, kattuvad siis korbaga, et mõni hetk hiljem uuesti valusalt avaneda.

Aga tegelikult kuulasin ma tema lugusid juba mõnda aega, ma lihtsalt ei olnud süvenenud. Nüüd aga viisin otsad kokku. Näiteks “High Dive” on üks mu viimase poolaasta lemmikumaid lugusid üldse. Sellesse on mingi tõeline nukrameelne romanss kirja pandud, mingi valulik lahtilaskmise emotsioon kangastub mulle. Et vahel jäädki sa akna taha seisma, ja need lood, mida tema kuulab, mille järgi tantsib ja millele mõtleb, need ei ole enam sinuga seotud. Ja teisalt – teisalt on see kuidagi nii positiivse laenguga lugu. Et jah, ongi nii, aga nii peabki olema. Inimesed eemalduvad, tulevad lähemale, eemalduvad jälle. Ning peamine on ju see, et nad jäävad tantsima, tantsivad ka siis edasi, kui sina enam nende tantsupartner pole. Ja see on ju hea, see on parim.

“Cecilia and the Satellite” on lugu, mille ta kirjutas oma kohe sündivale tütrele. Alguses ma seda muidugi ei teadnud ja mõtlesin pikalt, et kummaline armastuslugu on see. Aga kui tütrest kuulsin, siis sain aru, et kummalist pole siin midagi, kõik loksus paika. From all the things my hands have held, the best by far is you.

Ja viimasena jagan teiega lugu, mis ühtlasi on vist esimene lugu, mida temalt kuulasin. Andrew ise ütles, et kirjutas selle siis, kui oli parasjagu läbi elamas rasket lahkuminekut. Ning kuidas selle loo emotsioon on tema jaoks üks suur tumesinine laine, mis kaks inimest teineteisest lahku viib – aga kuidas lõpuks ehk nad ikkagi üksteist leiavad. Mulle meeldib tema muusika juures nii palju asju, esiteks muidugi klaver. Aga mulle meeldib, kuidas ta räägib rasketest asjadest mingi erilise reipusega. Ka valust, ka lahkuminekutest. See imeline elamise kirg, see kumab tema tekstidest ja muusikast läbi.

Sest kirega tulebki ju elada. Armastad kirega, kaotad kirega, kukud kirega, tõused püsti, ikka kirega. Väsitav? Absoluutselt. Valus? Kohati rohkem, kui ehk peaks või saaks. Aga tasu niimoodi elamise eest on minu hinnangul seda väärt.

eepiline unenäopost

Täna oli mul unes ääretult töine öö.

Uni algas sellega, et Grand Dream Master ütles mulle: “Sa näed nüüd unes oma tulevikku.” Olin arusaadavalt elevil. Tulevik algas töölejõudmisega, kus tervitas mind produtsent M, kes rõõmsalt teatas: “Nii tore, et sa lõpuks Tallinnasse kolisid!”

Pidin endale hetkeks meenutama, et ma olen juba tulevikus, seega tuleb vastavalt käituda ja teha nägu, et ma tean, millest jutt. Seega nõustusin – tõesti tore, ma ammu igatsesin juba Tallinna tagasi! Ühtlasi tekkis kiusatus Grand Dream Masterilt küsida, mis aega ma täpselt unes näen, aga mõtlesin, et okei, las jääda midagi ka saladuseks.

Siis algas suur töö. Plaanis oli salvestada kaks saadet, neist üks otseülekanne. Kõigepealt kadus mul esimene saatekülaline ära, nimelt pidin intervjueerima Milat, aga ta ikka ei julgenud. Boss arvas, et mis ei julge, sunnime! Ma arvasin, et no problemo, ei sunni midagi, ma leian kohe uued külalised. Leidsingi! Mingil põhjusel olid kaks mu sõbrannat mul parasjagu töö juures ja ma viskasin nad kohe letti.

“Mis saade on, mis me tegema peame?”

“Muidugi suhetest rääkima!”

Sõbrannad, kellel on päriselus erinevad nimed, olid unes miskipärast sama nimega, seega ühele sai antud eetrinimi Kristiina. Ja jutuks tuli petmine. Väga intrigeeriv saade!

Teine, otseülekanne, läks natuke suuremate viperustega, sest ma jäin enne ülekannet lifti kinni koos saatekülalisega. Uksed olid natuke paokil, seega tuli boss geniaalsele mõttele telefoniga meie juttu otse üle kanda, samas pildiliselt näidati ikka tühja stuudiot. Ma usun, et küll see lugu klikkis hästi…

Ahjaa, unenäos oli veel väga oluline see arusaamine, et jess, ma sobin kaamera ette! Kõik see trenniasi on ikka end ära tasunud! Ei ole enam nii, et voldike siin ja punuke seal, imeline!

Seega, misiganes tulevikuuni see oli, mulle täitsa sobib, thank you very much.

kes sinu ruumi tuleks?

Täna nägin sellist und.

Ma olin ühes ruumis. See oli üsna lihtne ruum, väike aken oli ka, aga kuhugi sealt ei näinud. Ma olin seal justkui kellegi reisisaatjana. Ma ei mäleta, kes see inimene oli, aga igal juhul oli minu ülesanne seal talle seltsi pakkuda. Vahel tuua midagi juua, vahel värsket ajakirja.

Selles ooteruumis eriti ei räägitud, pigem istuti, mõeldi. Oli vaikne ja ajatu.

Kui selles ruumis kaua istuda, siis lõpuks, lõpuks juhtus see – kõigil inimestel juhtus nii, oli räägitud – et sinu ruumi ilmus lõpuks inimene, keda sa maailmas kõige rohkem armastad. Aga selleks pidid sa ootama kaua-kaua, kannatlikult, sügavalt enda sisse vaatama. Istusid ja ootasid, kuni lõpuks nägid oma eluarmastust. Ta tuli su ruumi ja see oli alati nii ilus hetk.

Me istusime seal ruumis kuude kaupa. Me ootasime.

Me ootasime, et teada saada, kuhu ma selle inimese edasi saadan. Mis ootab teda surmajärgses elus.

Aga sel konkreetsel korral, kui me seal istusime, lõpuks keegi tuli. See oli naeratav naine, pikad lokid õlgadele langemas. Ta käes oli paks mapp – see oli lahanguaruanne. Tuli välja, et inimene, kellega koos ma ootasin, ei olnudki surnud. Oli toimunud eksitus! Me olime istunud kuude kaupa seal ooteruumis ja kae nalja, inimene polnudki surnud!

Me vabandasime ette-taha, inimene oli mures. “Kolm kuud, mis küll vahepeal kõik toimunud on! Kas ma üldse saan tagasi reele?”

Ta üldse ei mõistnud, et selles ruumis ei mänginud aeg mingit rolli. Ja pealegi – talle oli ilmunud tema inimene.

Ma saatsin selle inimese rõõmsalt tema teele ja jäin mõtlema, et ei tea, kui ma ise selles ruumis istun ükskord – kes mulle ilmub? Kas mulle üldse keegi ilmub? Aga äkki… aga äkki ei tulegi keegi mu ruumi, isegi kui ma hästi kannatlikult ja rahulikult ootan?

Ühes järgmises unes ma juba rääkisin, et ma olin oodanud ja ma olin seda inimest näinud, vist. Järgmises unes ma nimelt olin juba trennis ja rääkisin treenerile murelikult, et tead, Martin, ma terve nädalavahetuse sõin ainult herneid, ikka pangede viisi, kas ma ikka võisin neid herneid süüa nii palju. Martin vastas unes (nagu ta täna päriseltki vastas, kui sellest talle rääkisin), et noh, herneid võib, need ei lähe vähemalt pekiks.

Aga unes ma ütlesin talle ka, et tead, mulle ikka saadeti sinna ruumi inimene. Kuid kes saadeti, seda ma ei mäletanud juba siis, saati nüüd. Ja üldsegi, ruumi-unenäos ei mäleta ma üldse, et keegi oleks saadetud.

Sellised lood minu uneilmas.

Kes sinu ruumi saadetaks, kui selline ruum olemas oleks?

Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin

Nüüd, kui ma töötan Hispaania ajakirjas, olen ma hakanud hullult Hispaaniat igatsema. Lugesin siin ühel õhtul oma Tenerife-pajatusi ja süda kohe heldis. Oli palju muretum aeg … Siis meenus ka, et osalesin ju GoTraveli mingil konkursil, muidugi ei võitnud – sest ma ei võida kunagi – aga seda teksti vist siin kunagi jaganud polegi. Palun väga, meenutagem, kuidas ma omal ajal Tenerifel käisin!

“Tule Tenerifele!” kutsub pooltuttav keset pilkast talve. “Siin on soe ja mõnus ja ma pakun sulle öömaja,” lubab ta. Suure õhinaga ostangi pikemalt mõtlemata piletid ära ja… Ja kui pool aastat hiljem võõral saarel maabun, tuleb välja, et mind külla kutsunud tuttav on ise saarelt lahkunud. “Aga ära muretse, ma andsin su kontaktid Marcole, ta otsib su üles!” Siis ma veel ei tea, et järgmised kolm nädalat elan ma hipist maailmaränduri Marcoga kahekesi mäe sissse raiutud koopas, kus pole vett ega elektrit. Internetist rääkimata.

Esimese hooga olen ma tõsiselt masendunud. No miks ma end sellesse mässisin! Mis häda oleks mul olnud jääda Eestisse, kus praegu isegi soojem kui siin, Kanaaridel? Hoian peast kinni ja tunnen meeletut koduigatsust. Proovin helistada Marcole, sellele müstilisele võõrustajale, kuid telefon on väljas – sellest hispaaniakeelsest teatest telefonis saan aru. Kujutlen juba, kuidas järgmised kolm nädalat elan kuskil pargipingil ning kerjan tänavanurkadel, sest hotellis elamiseks pole mul raha, kuid lõpuks siiski heliseb telefon.

“Baby, I’m sorry!” pudistab mulle hispaania-inglise segakeeles Marco. Tuleb välja, et ta telefon läks katki ja kuidagiviisi leidis ta siiski võimaluse mulle helistada. Juba samal õhtul kohtumegi, minu hotelli ees Santa Cruz de Tenerifes, saare pealinnas. Marco on lühike, sädelevate silmade ja jalgpallurijuustega mees, kes mind kohe sooja karusesse kaisutusse haarab. Läbi puise spanenglishi, hispaania-inglise segakeele, mida me järgmised kolm nädalat räägime, tervitab ta mind ning korrutab, kui mures ta minu pärast oli ja et ma olen tema “responsibility”. Ta võtab oma võõrustajarolli väga tõsiselt ning hoolimata täpsetest õpetustest, kuidas ma järgmisel päeval peaksin ta üles leidma, on ta hommikul taas hotellis. “Ma kartsin, et sa eksid ära ja tulin sulle vastu!”

Nii haarab ta mul käest (ma pean nende nädalate jooksul pideva füüsilise kontaktiga harjuma) ja me tormame bussile, mis viib meid kuurortkülakesse San Andresi – vaid seitsme kilomeetri kaugusel pealinnast, kuid oo, kui erinev! Bussist maha astudes ahhetan ja ohhetan: palmid! Ookean! Mäed! Naeratavad inimesed ja sõbralikud kohalikud! Soojus! Soolane tuul! Kõik see, millest ma Eestis olles nii sageli puudust tunnen.

–San Andresi rand Playa de las Teresitas – koht, kus ma veetsin pea kõik oma päevad–

 

“Näe, seal ongi The Bunker,” näitab Marco käega ebamääraselt mägede poole. Hakkame astuma, tee viib läbi kiirteeäärse palmisalu, üle kivide ja liiva. Lõpuks, kui juba higi silma tikub ja seljakott eriti raskeks hakkab muutuma, jääme seisma. Minu ees kõrgub kivitrepp, mis viib serpentiinina kuskile kõrgele mäkke.

“Natuke veel,” julgustab Marco. “Ole ettevaatlik!” õpetab ta, kui samme kõrgete astmete järgi sätin. Poole peal tuleb tahtmine seisma jääda, aga lõuna-eesti naise kangus ei luba: kes nüüd siis mäkke ei jõua ronida! Muidugi ronime! Kas või kolme mäkke järjest, kui vaja! Ja lõpuks olemegi kohal. Marco tutvustab uhkusest särades punkrit: “Näe, siin on sinu tuba, siin on kööginurk, ja siin on Mitshu, meie kiisu!” Mitshu on pruunitriibuline mägikiisu, kes mind alguses natuke võõrastab.

Punker ise on… veider. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. On mäe sisse raiutud “põhituba”, kus elab Marco ja kus on kööginurk. Väljaspool mäeseina on nn minu tuba, kah kividest laotud pisike uberik, kus sees voodi, tugitool ja lauake. Uksed on suured, rasked ja plekist ning terrassil looklevad raudteerööpad – kellele seda viiemeetrist rööpajuppi kunagi vaja on läinud, jääb saladuseks. Võibolla liikusid seda mööda kunagi prožektorid, mis ookeanil liikuvatele laevadele teed näitasid? Marco igal juhul mulle vastata ei oska.

“Ja siin, siin teeme pee-pee,” tutvustab ta mulle nurgatagust. Ahsoo, noogutan. Et siis pissima pean siinsamas, kiirtee kohal, pepu ookeanil õõtsuvate traalerite poole? Mina, kes ma iga kord vetsu minnes panen vee jooksma, et maskeerida kõike, mis tualetis aset võib leida? Mina, kes ma pigem jätan vetsus käimata, kui et pean seal käima paberita? Aga just nii ongi ja just nii hakkabki olema, ja teate, kahe päeva pärast ei tundugi see nii veider, vaid üsna loomulik. Inimene harjub tõepoolest kõigega!

Harjun ka sellega, et vett tassime punkrisse viieliitriste tünnidega ja et igapäevast duši saan võtta rannas ning pikemateks pesemisprotseduurideks tuleb majandada auguliseks torgitud kanistritega ja muu taolisega. Ei ole küll kõige mugavam, aga mis peamine: saab hakkama!

Ainuke, millega on raske harjuda, on tuul. Tuul on kohutav, puistates liiva täis… noh, sisuliselt kõik. Liiva on täis kõrvad, on täis silmad, nina, küünealused, rinnahoidjakorvid ja kõik muud praod, mis inimese kehasse loodud. Ja seda liiva ei saa mitte kuidagi ära, isegi kui olen juba nädal aega kodus olnud – ikka veel on vannipõhi pärast kümblemist liiva täis.

Kolm nädalat elan ma koos poolsegase Marcoga, kellega me vaheldumisi tülitseme, siis jälle lepime ja suurimad sõbrad oleme. Mu päevad koosnevad rannas tšillimisest, kohalikega suhtlemisest ja oma novellide kirjutamisest. Mida vähemaks jääb raha, seda odavamat veini peame õhtuti jooma, kuid pole hullu! Meel on hea ja mis peamine: katus on ju pea kohal.

Kui 20 päeva hiljem asju pakin ja rannaäärses cantinas – söögikohas, mis on saanud mulle teiseks koduks – lahkumispidu peame, tikuvad pisarad silma. Ma ei uskunud, et selle pideva manjaanatamise, minnalaskmise ja hipieluga harjuda suudan, aga suutsin ja nüüd jään ma seda igatsema. Jään igatsema kõiki neid sürre tüüpe, kellega tuttavaks sain, jään igatsema meie punkri terrassilt paistnud miljonivaadet, kus igal õhtul suurlinna tulesid imetlesime ja elu lahkasime. Jään igatsema Mitshut ja hommikul lainemüha peale ärkamist.

Aga issake, kui mõnus oli tulla tagasi oma koju, kus on soe vesi, külmkapis on süüa ning asjad töötavad elektriga… Ja on oma tualett!

Aasta 2014 edetabelid. #2

mmm surinsurinTätoveeringud

Seda aastat jääb meenutama üks olulisim tätoveering, mida ma olen endale iial teinud – mantra No Fear, pühendusega Milale ja ellujäämisele üldiselt.

Ja teiseks kirjutasin ma elus esimest korda laulusõnad. Tükk aega ei julgenud kellelegi näidata, sest arvasin, et need on kohutavad. Jõledad. Küündimatud.

Aga lõpuks võtsin julguse kokku, Lemmik viskas pilgu peale ja umbes 15 minutiga oli lugu sündinud. SITAKS HEA LUGU, kusjuures. Laiv-esitamisele tuli mu raamatuesitlusel, kus lõpuks me kaasa laulsime. Nii hea lugu, et kohe paneb kaasa laulma! Loodetavasti siiski saab sellest mingil hetkel ka singel, peab saama. Mul on tunne, et “Tätoveeringud” on väärt jagamist.

Ja noh, eks nad sündisid ikkagi armastusest. Ühel diivanilvedelemisest ja ühtedest kätest mu kehal ja sellest tundest, mis siis oli.

muutuste kommunikatsiooni instituut

Täna ärkasin ülivarahommikul ehmatusega esimesest ametlikust makasauruseteemalisest unenäost. Nimelt oli käes kaitsmine, mul polnud midagi selga panna ja lisaks kõigele ei teadnud ma, kuhu minna. Lõpuks keegi teavitas mind, et kaitsmine toimub MUUTUSTE KOMMUNIKATSIOONI INSTITUUDIS, oli selline suur ja uhke maja eskalaatoritega, mille vahele mu püksisääred kinni jäid.

Komisjonis olid Barbi Pilvre ja Mart Soonik ning mingil põhjusel anti igale ühele vaid paar minutit, et oma tööst rääkida. Ma olin totaalselt ära unustanud, mis teemal ma oma magistritöö üldse kirjutasin ning kui oli minu kord ja ma rahva ette astusin, sokkisin ma midagi ajakirjandusest ja naistest meedias ja ühtäkki avastasin ma, et mu juurde on hiilinud kaks kassi, kes end vastu mu jalgu hõõrusid. “Kas see on normaalne?” küsisin ja mulle kinnitati, et on tõepoolest.

Üsna varsti pärast seda ärkasingi üles ja enam magama ei jäänudki. Kas nüüd hakkabki nii olema, kevadeni välja?

PS. Ma tõesti loodan, et päriskaitsmisel kasse pole. Tõsiselt häiriv.

//

Muudel teemadel… käisin täna üle pika aja blogosfääris ja vaatasin korraks Askidesse kah ja… Teate, ma olen ikka nii vana kooli blogija, et mind põhimõtteliselt pole olemaski enam ja see isegi ei häiri mind eriti. Kirjutasin Delfis kolumni, mille mõte pidi olema see, et body shaming pole okei, selle korjas üles Merje, kes arvas, et ma näen kõikjal diskrimineerimist ja olen üldse üks igavene tolerast ning tänaseks blogides ringi vaadates tuleb välja, et kogu selle teema algatas hoopis Merje:) See, et kõik minu kolumnist alguse sai, on täitsa tähelepanuta jäänud.

Aga võibolla ma olengi nähtamatu, sest ma koosnen viimasel ajal ainult akadeemilistest tekstidest ja, olgem ausad, et olla tänapäeval populaarne blogija, peab olema ikka tubli annus skandaali- ja konfrontatsioonihuvi, aga ma olen juba tähismaade pealt näinud, kuidas see kõik lõppeda võib, lisaks mul lihtsalt vist polegi neid isikuomadusi. Ja see on täiesti fain, las noored möllavad, nihilist võtab kõik tekstid vastu, mis sinna saadetakse ja tegelikult on ju ainult tore, et kogu see bloginduseasi on jälle justkui uue hoo sisse saanud.

Kuid kas ainult mina olen natuke sellest pidevast ärapanemisest ja õelutsemisest väsinud? Kõik üritavad olla iga uue postitusega aina skandaalsemad, koguda aina rohkem klikke, nii et paratamatult kannatab kõige all ehedus ja siirus (niivõrd kui me üldse selle meediumi kontekstis ehedusest ja siirusest rääkida saame). Aga võidavad reklaamimüüjad (btw, vabandust nende reklaamide pärast minu blogiski, andsin lõpuks alla, sest noh, raha ju vaja:( aga installige Adblock, päriselt!). Ja need inimesed, kes intriigidest toituvad. Neid, muide, on ikka päris palju. Üldiselt on need inimesed, kellel on liiga palju vaba aega.

Aga, lõppeks, jõulud on kohe ukse ees ja korraks isegi mõtlesin, et loosiks oma lugejate vahel mõne vahva kingipaki välja, aga KÕIK ju teevad seda ja ma tahaks, et see oleks midagi erilist ja mul pole ühtegi head ideed hetkel.

Ja 23ndaks lubas lund!

õugaad

Oh. My. God.

Kui Merks seda FBs jagas, vaatasin alguses rõõmsa ootusärevusega, sest esiteks teevad Garfunkel & Oates nüüd ju sarja, mis on täiega oosõm ja teiseks nad on muidu ka täiega oosõm, aga see lugu on nii täiega kriipilt täpne, et ma tahaks ära surra ja röökida seda refrääni kuni ma suren. See on täpselt mina aasta tagasi ja mina praegu. See on täpselt nii, kuidas näeb välja naiste “keskeakriis”. Ja kuna palju naisi on 30ndate alguses kahjuks vallalised, siis see kriis on… ilmselt paljudele mõistetav.

Ja ma tõsiselt, tõsiselt ei usu enam, et kõik juhtub põhjusega (nagu ma uskusin aasta tagasi). Ei juhtu, mu sõbrad. Asjad lihtsalt juhtuvad and that’s that.

Aga Garfunkel & Oates on ikkagi ääretult suurepärased.

« Older Entries