not as rich vol 2 ehk 9 trikki, kuidas ma (teoreetiliselt) raha kokku hoian

Kui tulin siia raamatuarvustust kirjutama, siis millegipärast oli selle seotud postitustes üks 13 aastat vana postitus ajast, kui olin jäänud töötuks ja elasin – no olgem jumala ausad – tulevase lapse isa kulul. Päris kummaline on esiteks niikuinii lugeda noorur-Daki sissekandeid, aga jäin mõtlema, millised siis on mu praegused säästunipid. Sest kuigi mu sissetulekud on stabiilsed ja maksukohustuste osas kuulun ma tegelikult sinna kõrgemasse sfääri, kus enam soodustusi ei tehta, läheb elu aina kallimaks, ning üksikemana tuleb mul ju ikkagi hakkama saada.

Olukord on nüüd muidugi siiski tõesti hoopis teine. Enam pole eesmärk mitte niivõrd lihtsalt ellu jäämine (õnneks! jumal tänatud!!!), vaid nüüd tahaks, et saaks panna regulaarselt mõistlikke summasid kolmandasse sambasse, koguda ka säästukontole ja aina parendada seda korterikest (hetkel näiteks põleb köögiremondiga).

Aga tõesti, kui ma mõtlen sellele, mis oludes olen ma ellu jäänud ja kuidas pidanud hakkama saama, siis sellega võrreldes on mul hetkel kõik väga, väga hästi. Samas: see ei ole juhtunud iseenesest. Muidugi aitab kaasa teadlik karjääri tegemine ning oma eriala(de)le pühendumine. Aitab ka heade suhete loomine ja lojaalsus. Aitab ka hea tööeetika ja head töötulemused. Aitab kogemus. Aitab ka puhas vedamine. Aga peamiselt, tegelikult, olen ma ise ennast aidanud, et üldse siia jõuda. Millised on siis minu säästunipid? Ja ma ütlen kohe ära, et ma pole kaugeltki mingi eeskujulik, kolmanda samba tegin alles möödunud aastal ja sääste hakkasin kah koguma alles eelmisel sügisel. Laenukohustusi on ikkagi ka – üks väikelaen, kodulaen ja krediitkaart. Nii et kui 25-aastane Daki tahab tulla minuga õiendama, et mul hea rääkida, mul pole ühtki võlga, siis päris nii see ikkagi pole.

Ma pean religioosselt eelarvet. Ma hakkasin eelarvet pidama aastal 2014, ehk siis, kui Kloogale kolisin. Õigemini, tegelikult tutvustas Naabrinaine mulle sellist imelist süsteemi nagu eelarvestamine juba mõned aastad enne seda, siis kui ma veel rapsisin oma õnnetuses, aga tema süsteem põhines Excelil ja oli mulle liiga igav ja keeruline, et ma seda igapäevaselt täidaksin. 2014 tõmbasin ma äpi MoneyLover ja olen seda 8 aastat igapäevaselt religioosselt täitnud. Ma ei ole seejuures pannud endale mingit budgetit, ma lihtsalt jälgin, mida ma oma rahaga teen ja, mis peamine, palju mul teda järel on. Peas arvutan ma pidevalt nädalaid palgapäevani, sest ma tean, kui palju mul nädalas miinimum toidu ja elamise (transport) peale kulub – ja see summa peab alati olemas olema. Ükspäev just mõtlesin, et see summa, mis paneb mind tundma, et raha hakkab päriselt otsa lõppema, on hetkel minu jaoks 300 eurot. Kui 3 on ees, siis on tunne, et kõik on kontrolli all (sest ma tean, et ma suudan luua nädalamenüü 50 euroga – või ehk nüüd kuluks natuke rohkem, hinnad on jõhkralt tõusnud – ja natuke jääks ka varusse).

Ma loobusin CleanKitchenist. Veel mõned nädalad tagasi oli see, muide, mu kokkuhoiunipp, sest nädalane menüü kahele maksis 52 eurot, nüüd aga tõusis selle paketi hind 68 eurole, ja see oli minu jaoks liiga hull hinnatõus. Pealegi kippus ikka ette tulema, et ma ei jõudnud märgata, millist rooga õigel ajal teha oleks, ja midagi läks pahaks. Nii et nüüd siis ilmselt ma saangi kohe teada jälle, kas suudan 50 euroga kahele panna nädalamenüü kokku!

Ma tellin palju ja korraga. See käib siis nüüd kassitarvete kohta. Muidugi tõuseb käsi väga vastumeelselt seda sadat eurot välja käima, kui ma olen Zooplusis jälle korvi liivasid ja konserve ja krõbinaid täis ladunud, aga ausalt öeldes on ikka jõle mugav, et on üks asi, mille pärast ei pea jooksvalt üldse muretsema. Ja pealegi: ma ei pea ise liiva kolmandale tassima! Selleks on tore Smartposti kuller, kes alati küll natuke etteheitvalt pead raputades, kuid siiski vapralt, selle suure mitmekümnekilose kasti üles tassib. Ainuke probleem: ma ei suuda kunagi ennustada, millise konservi peale Sussu nina kirtsutab ja millise peale mitte. Vahel juhtubki nagu praegu, kui mul on suured pakid konservi, mis preilile LIHTSALT ei meeldi, kuigi kaks kuud tagasi sõi ta seda hea meelega.

Preili Mulle-See-Konserv-Ei-Kõlba-Täna-Kuigi-Eile-Kõlbas

Mul on säästuauto. Kuigi, jah, hinnatõusu ei ole saanud siin vältida ja nüüd maksan minagi paagi eest ikkagi poole rohkem nagu kõik teisedki. Samas võtab mu väike Dolly Parton siiski väga säästlikult võrreldes mu eelmiste (vanade saradega) autodega ja kuigi ma tõesti pean nüüd ka sõitma kontorisse rohkem kui seda meediamajas töötades tegin, siis veel ei ole see mul eelarvet lõhki löönud. Kindlasti on veelgi säästlikumaid autosid, aga Dollyle hakkas hammas peale ja ma ei kahetse. Teenib hästi. Ahjaa, mille pealt ma üldiselt veel kokku hoian: parandused. Uuem auto ikkagi laguneb palju vähem!

Ma ei küta õliradikaga/elektriga. Jah, mul on suur nurgapealne korter, mille keskküttearve on jõhhhhker (on alati olnud, see pole tõusnud) (veel) (ok, sain just aru, et minu jõhhhhhker pole enam paljude jaoks nii jõhhhhker midagi) (aga minu jaoks on see talvel ligi 300 olnud ikka päris palju kanda algusest peale). Pealegi on meil maja renoveerimata, mis tähendab, et siin on üsna jahe. Ja ma pole jõudnud veel akende vahetuseni/paranduseni ja ühesõnaga, soojahoidmiseks saaksin ma veel ühtteist ära teha. Aga! Mida ma öelda tahtsin, on see, et ma vaatasin oma elektritarbimist ja võrreldes ajaga, kui ma siia kolisin, on mu tarbimine umbes poole võrra vähenenud. Kuidas ma seda tegin? Vahetasin välja boileri (noh, vana ls läks katki, olin sunnitud), mis ilmselt on uuem ja säästlikum. Sama jutt pesumasina kohta. Põrandakütte keerasin suht miinimumi peale. Ja lõpetasin talvel õliradikaga juurde kütmise. Selle asemel soetasin gaasikamina ja kütan sellega. Viimati sain ballooni veel 30 euroga ja see kestis mul talv läbi. Ja muidugi kütan ka pliidiga, mille soemüür kütab Mila tuba.

Ma ostan odavmoodi. Ma isegi ei häbene seda tunnistada, sest ma olen enda peas kuidagi selle mõelnud nii, et… kapitalismis ei ole vist kellelgi võimalik käituda väga eetiliselt. Pluss-suuruses inimesele leida riideid, mis päriselt sobiksid ja oleksid ka moodsad ja mitte proualikud ja mitte ei maksaks stiilis üks-kleit-kuuskümmend-eurot, on ikka megaraske. Päriselt. Päriselt-päriselt. Ja kui ma avastasin, et see üks teatud odavpood teeb soodsa hinnaga riideid, mis mulle päriselt ka istuvad, siis nüüd ma olengi hakanud sealt aeg-ajalt endale garderoobitäiendust tellima. Jah, ma tean, et oleks parem jätta odavmood kasutamata. Tean küll. Ja tegelikult moodustab suure hulga mu garderoobist siiski sõbrannadelt saadud kaup, päris tõsiselt. Nii et vähemalt käib see kiirmood meie vahel ikkagi ringi ka, mitte ei rända prügimäele.

Ma pöörasin “hobid” sissetulekuks. Jah, see on see kõige tüütum nõuanne, mida kõik need rikastu-kiirelt-vennad räägivad. Leia endale hobi ja tee sellest lisasissetulek!!!! Ma tean, et see pole kõigile kättesaadav ja kindlasti pole see (enamasti) midagi, mis saaks pakkuda märkimisväärset lisasissetulekut. Olenevalt hobist võivad materjalid ja enda töötunnid juba kõik lisasissetuleku ära nullida. Ja minu “hobi” tegelikult oli miski, mille ma tegin kõigepealt osaks oma tööst (podcastid) ja hiljem õnnestus mul tänu sellele saavutada kokkulepe, et teen neid mingis mahus edasi. See kokkulepe õnnestus tänu endise ja praeguse tööandja vastutulelikkusele, aga peamiselt õnnestus see, sest podcastidel on ka tänaseni väärtus meediamaja jaoks kuulajate-lugejate hulga näol olemas. See väärtus tekkis sinna aga mitte ainult seetõttu, et tegemist on üliheade või originaalsete saadetega – see on kindlasti ka subjektiivne ja vaieldav – vaid seetõttu, et algselt oligi meediamaja koht, mis platvormi pakkus, mille kaudu kuulajad tee saadeteni jõudsid. Eraisikuna alustada on ikka hoopis teine lugu. Selle hobi juures on aga üks suur pluss: see aitab mul elus hoida sõbrasuhteid, sest ma kohtun regulaarselt paari oma sõbraga just saateid salvestades. Mis viib mind järgmise punktini…

Ma ei käi praktiliselt üldse väljas. Tõsi, kui ma käin väljas, siis see kulu on mitmekordselt suurem kui see oli toona Tartu-aegadel, kui kulu oli vaid lähimasse baari kõndimine ja õlle eest maksmine. Nüüd pean ma arvestama kas hotelliga, kui ma tahan linna ööbima jääda, või siis erataksoga (Kloogale tavaliselt umbes 30 eurot), et öösel koju saada. Aga see pole põhjus, miks ma väljas ei käi. Ma ei käi, sest ma olen niiiii väsinud 😀 Ja ma lihtsalt armastan neid nädalavahetusi, kui ma saan kodus olla ja päriselt välja magada. Kui ma ei pea kuskile sõitma. Issand, kui mõnus! Miinus, väga tugev miinus on muidugi see, et varsti ütlevad minust mu vähesedki allesolevad sõbrannad lahti. Hea, et mul need podcastisõbrad on 😀

Ja tegelikult saaksin ma kokku hoida ka lõunat kaasa tehes. Mis ilmselt nüüd hakkabki juhtuma, kui enam CleanKitchenit ei kasuta, sest sealt ei kippunud üldiselt lõunaks toitu üle jääma. Meediamajas töötades olin ma selles väga tubli, sest seal nimelt polnud uues majas enam ühtki kohta, kus söömas käia. St nüüdseks juba on, aga kui kolisime, siis polnud. Praegu olen viimased pool aastat olnud üsna laisk, kuna Kompassi majas on all suhteliselt odav söökla, kus head kodutoidud, ja kiirelt saab lõuna alati ära tehtud. Aga siiski on see 20 eurot nädalas ka kokkuhoid, mida saaksin teha.

Kust ma kokku ei hoia? Hakkasin alguses kirjutama, et toidu pealt hoian ka kokku – ostan üsna kindlalt välja kujunenud asju ja ikkagi vaatan hinda ka, võimalusel eelistan odavat, kuid aus vastus on see, et toidult ma tegelikult kokku ei pea hoidma ja ei hoia ka. Ma küll ei lase siin mingis ekstravagantsuses oma elukest, aga kui ikka laps tahab puuvilja, siis puuvilja ta saab. Apelsinimahl on ikka viljalihaga, lõhekülg käib ka ahjus suht tihti, oliiviõli, jah, eelistan jääkõlina hinna pärast, aga siiski-siiski. Kurtmiseks pole mingit alust ja ma ei kurdagi. Muidugi mõtlen ma poodi minnes läbi, mis vaja on, ja võtan (üldiselt) vaid vajamineva. Spontaanseid oste teen harva ning kapist halvaks läinud asju üldiselt ei avasta. Nii et ma ei tea, kas see on kokkuhoidlik käitumine või pigem lihtsalt väljakujunenud mõistlikud harjumused?

Vaatasin äpist just, et toidu peale kulub kuus 30 protsenti, teine 30 läheb arvete ja maksude peale. Loomade peale läheb 10 protsenti. Ja ülejäänud… paigutub ära. Nii et tegelikult oleks säästuruumi veelgi, kui protsentuaalselt vaadata. Eks siis püüan paremini, mismuudmismuud.

Aga kuna meil on kombeks olnud rahajutu lõppu mõnd muusikavideot jagada, siis palun väga, Lubalin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.