kummitustest

Tegin oma arhiveeritud blogis otsingu ja avastasin, et ma rääkisin esimest korda kummitustest juba aastal 2004, ehk siis, kui ma blogima hakkasin. Mis tõestab seda, mida ma ise olen muidugi koguaeg teadnud, et ma olen napakalt fastsineeritud kõiksugustest paranormaalsetest nähtustest ja näinud kummitusi seal, kus neid võibolla pole, aga igal juhul olen alati olnud häälestunud sellele, et äkki nad ikkagi on ja ISSAND KUI PÕNEV.

See isolatsioon (mille alguses olin veendunud, et naasen blogimise juurde, aga võta näpust) mõjus mulle hoopis nii, et pidin leidma viise, kuidas oma aega sisustada ja tähelepanu maailmas toimuvalt õuduselt eemale saada. Proovisin kõike klassikalist – küpsetamist (viitsisin umbes nädala), TikTokki (viitsisin umbes nädala), ei proovinud klassikalist trenni või muud tervislikku (viitsisin 6 nädalat, siis ikka hakkasin liigutama). Kuid asi, mis mind täiega haaras, oli projekt, mille üle mõtisklesin juba aasta algusest, umbes. See tähendab, mitte eriti kaua, aga lõpuks ometi oli mul tekkinud idee, mida teha oma napaka kummitustearmastusega.

Mõned ehk teavad, et teen teist aastat järjest Andres Anveltiga podcasti “Eesti roimad”, aga see on hästi mahukas projekt, palju erinevaid aspekte, mis kõik peavad omavahel sobima. Me peame leidma aja, mis sobib kolmele väga hõivatud inimesele samaaegselt, siis veel kulub oma aeg taustatöö tegemisele ja ühesõnaga, on nii palju, mis ei sõltu minust. See on ka põhjus, miks me teeme seda kaheksa-osaliste hooaegade kaupa.

Aga mu huvi pole ju ainult true crime, vaid ikka va need kummitused (ja ajalugu ja folkloor ja vanad majad ja vanad ajalehed ja kõik see).

Ning lõpuks tuli aeg ja võimalus see uueks podcastiks vormida. Õnneks on Heidi minuga sama võnke hull ning oli kohe valmis kaasa lööma. Millal veel oleks selleks parim moment kui mitte nüüd – sest praegu saime me lindistada õhtuti oma kodudest, kui läheb juba pimedaks, kui fiil on õige ja kui on aega, et arhiivisesse kaevuda, lugusid koguda ja neid üksteisele jutustada.

Ja “Külmavärinad” oli sündinud.

Eile lõpuks võtsime linti viienda ja kuuenda osa Elu24 uues podcastistuudios, millest olen unistanud viimased kolm aastat. Et oleks PÄRIS OMA stuudio, oma tuba oma luba. Ja kuna ma töötan koos fantastiliste inimestega, kes on veidi vist tüdinud mu mangumisest, siis kerge ohkega ja arusaaja naeratusega tuldi mulle vastu ja ma olen lihtsalt nii õnnelik noh.

Ühesõnaga, eile kohtusime esimest korda üle mitme-mitme nädala hilisõhtul tühjas ja muidugi kõhedas toimetuses, vaatasime üle mikrite teineteisele otsa ja võtsime linti kaks osa järjest, millest üks oli kuulajakirjade episood. Sest kuidagi juhtus nii, et juba viiendaks saateks olime saanud piisavalt kirju, et neid ette lugeda ja see kõik on nii imeline, et ma lihtsalt ei suuda seda uskuda. Ilmselgelt pole me ainsad kaks maailmas, kes sellest teemast vaimustunud on, neid inimesi on veel. Mis muidugi pole teab mis uudis, sest maailmas on juba mitmendat aastat true crime’i trend, sarnaseid podcaste tuleb ingliskeelses maailmas kui seeni pärast vihma, kuid nagu Eestile kombeks, jõutakse siin hiljem kõikide asjadeni ning otseseid konkurente, kes räägiksid Eesti krimi- ja kummituslugusid, meil põhimõtteliselt polegi. (Jah, tean, et on üks sarnane podcast, kuid nagu aru saan, siis kajastavad nad välismaiseid teemasid, mida meiesugused fanatid juba ammu teavad.) Aga ometi on Eesti folkloor pungil paranormaalsest ja kui alguses mõtlesime, et äkki teeme vaid eriolukorra lõpuni või hooaja kaupa, siis praegu tundub, et materjali on nii palju ja kuniks me saame jätkuvalt vooditest õhtuti lindistada, siis ei näe põhjust, miks lõpetama peaks.

Aga tulles tagasi postituse alguse juurde, siis… Ma olen küll oma kummituslugusid oma blogis maininud, kuid peaaegu alati kirjutasin ma juurde, et “ma ei taha sellest rohkem rääkida” ja praegune Daki on päris pahane, sest ma ju enam ei mäleta detaile! Oleksin pidanud ikka kõik korralikult kirja panema…

Ühesõnaga, kuulake “Külmavärinaid” (ja “Eesti roimasid” ja “Naistejutte” ka) (oleme kõigis podcastirakendustes ja Spotifys ka ja lisaks leiab meid muidugi mu teisest veebikodust), kui teile vähegi need teemad meeldivad ja põhiline õppetund, mida Dakilt siit praegu võtta, on see, et PANGE OMA LOOD KIRJA, sest pärast ei pruugi te neid mäletada! Ja saatke need lood meile 🙂 aadressil kylmavarinad@gmail.com.

Tallinna vanalinnas hiilivad kummitusmungad, kes võivad kiuslikult varbast näpistada

Tänases kõhedatele (päriselu)juttudele pühendatud taskuhäälingus «Külmavärinad» räägime kummituslikest munkadest Tallinna vanalinnas ning verisest mõrvast, mis leidis aset nunnakloostris, kus praegu asub Gustav Adolfi gümnaasium.Toome artiklis välja mõned lood, millest juttu tuleb, aga et kuulda kõiki lugusid, tuleb ikkagi teil saadet kuulata. Näiteks räägib Heidi kõhedatest kohtumistest ühes Tallinna hotellis ning ühest eriti rõlgest nunna mõrvast, lõbusamal noodil aga arutame naljakate ebauskude üle, mida Petserimaa kloostrites 1930ndatel järgiti (märksõnadeks on kõhu kivile litsumine ja hõõrutamine!).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.