koroonaunenägude level

Koroonaaja unenäod jõudsid täna minu jaoks uuele levelile, paistab, et mu igatsus kaaslaste ja inimeste järele on läbi reaalsusekardina öösse imendunud.

Algas kõik täna öösel sellega, et avastasin, et mul on samaaegselt kaks austajat tekkinud. Üks oli üsna noor ja heledapäine; teine natuke vanem, aga ka heledapäine. Probleem tekkis siis, kui see Heledapäine noorem kogemata välja ilmus ajal, kui mul oli kokku lepitud deit selle vanemaga. Nimelt pidime minema Take Thati kontserdile (mõelda, suurüritused! Rahvas koos! Imeline!), ja see noor oli otsustanud, et ostab ka pileti – kuigi järgmisel päeval Rostockis toimuvale, aga “küll me sinna odavlennuga kohale saame, peaasi, et oleme koos”. Jätsin ta mingisse majutuskohta maha ja läksin Heledapäine vanemaga ja mingi seltskonnaga samal õhtul toimuvale kontserdile.

Siis hakkas mu süda ikka valutama ja mõtlesin, et nii ei saa. Rääkisin asja Heledapäise vanemaga läbi, ta oli üllatavalt chill ja arvas, et no las ta siis tuleb ka. Kahjuks ei näinud ma edasi, mis sai kahest mehest, kellega olin samaaegselt deidil, sest ühtäkki olin ma hoopis mingis vanalinnas (mis oli segu Tartu, Tallinna ja Horvaatia ühe linnakese omast). Me valmistasime ette koos kallimaga – kelleks nüüd oli tumedavereline Kreeka päritolu mees – maagiaetendust. Ainult et see polnud niisama maagia, vaid ikka päris võlukunst. Minu ülesandeks oli olla assistent.

Mehe maagiapood asus selle kohviku kõrval, kus suur show toimuma pidi. Sättisin viimaseid asju paika, rahvas oli kogunenud, läksin veel korraks majast välja, et vaadata, kas poe uksed said lukku, aga lukustasin end kogemata välja. Mõtlesin minna läbi poe uuesti sisse, aga kui uksenuppu katsusin, sain sellise elektrilöögi, et lendasin meetri kaugusele. Olgu, mõtlesin ma. Tundub, et ta on poele kaitse peale pannud, lähen maja taha, seal on aknad, saan lehvitada ja nad lasevad mu sisse tagasi.

Ja algas mu reis maja taha. See poleks pidanud olema keeruline, kuid niipea kui nurga taha pöörasin, olin mingil sellisel tänaval, mida ma ei tundnud. Ja ma teadsin, et ma olen niimoodi (maagiliselt?) olnud ka varem eksinud. Aeg muudkui läks, ma aina ekslesin… Teadsin, et mind oodatakse; süda valutas – kuidas ma seda seletan? Kuidas ma seletan, et pidin olema talle abiks, ikkagi suur etendus, ja nüüd lihtsalt astusin uksest välja ja eksisin ära?

Lõpuks, pärast tund aega ekslemist jõudsin tagasi, olin täiesti läbi, mul oli häbi ja kurb. Õnneks oli kallim mõistev, kuid teatas, et vahepeal on asjad muutunud. Kõigile on öeldud, et pilgud tuleb taevasse heita, sest kohe midagi juhtub.

Läksime raekojaplatsile ja ma vaatasin taevasse. Oli nii palju langevaid tähti, et taevas nägi välja rohkem kriipsuline kui täpiline. Ja siis me nägime seda. Päikese lõppu. Esiteks muutus see lillakaks, siis paisus, siis plahvatas… ja siis kadus. Oli täiesti vaikne. “Mul on vaja minna Mila juurde,” ütlesin. “Ära muretse, las ta veel magab. On öö, hommikul räägime temaga,” vastas mu kallim.

Maailm oli mattunud kunsttulede valgusesse, taevas oli kustunud.

“Mis me nüüd teeme?” küsisin nõutult, sest olin valmis pannud, et koos Päikese kustumisega lõppeb koheselt ka meie elu, kuid see nii ei olnud. Ilmselt hakkab kõik vähehaaval, kuid kiirelt kaose poole vajuma.

“Mis me ikka teeme. Sina oled ju alati tahtnud veini teha, mäletad, arooniatest? Nii et lähme ja teeme veini ja lihtsalt oleme koos,” naeratas mu müstiline kallim ja nõnda ma üles ärkasingi, mõeldes, et kuidas kurat need arooniad ilma päikeseta küll valmima peaksid.

Päike oli alles.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.