külmast ja käepigistustest

Meil hakati kütma. See on igal sügisel selline magusvalus hetk, kui lõpuks kütma hakatakse. See tähendab, et umbes kuu aega on veel sellist aega, kui saab kodus käia bodidega ja poolalasti, ei pea sees hoidma radikat – aga juba peab neid määratuid küttearveid maksma.

Aga siiski, imeliselt mõnus kuu aega. Valgust veel jagub ja on piisavalt soe.

Täna ärkasin ma ometi üsna jahedasse. Nimelt suutsin ma kuskilt eile mingi külma külge haarata. Või no, okei, ma saan aru et see külm polnud eile (kui ma ütlen külm, siis ma mõtlen viirus, ma tean küll, et külm kui selline inimest haigeks ei tee), vaid mõni päev tagasi. Igal juhul see eile laekus. Ja ma olin märkimisväärselt õnnetu ja valutas siit-sealt. Pesumasin oli mõni päev varem katki läinud ja nii kerge tundus vajuda sellesse vanasse halasse, et ohhh, kus mul nüüd alles on kehv elu.

Ja siis keegi ütles, et talle tundub, et ma olen väga tasakaalukas inimene.

Ma hakkasin laialt ikka naerma kõigepealt, sest first of all härra tinder, tundub et te tõesti pole minuga veel kohtunud. Aga ta küsis edasi ja ma jäingi mõttesse, et issake. Kas ma tõesti olen… tasakaalukas? Mina? HAVE YOU MET ME?! Ma leban regulaarelt kontoripõrandal, sest mul on raske vahel hakkama saada asjadega, millest ma tunnen et on neid vajalik inimestele kirjutada.

//

Läksin täna tööle ja küsisin, kas mu tiimikaaslased tõesti näevad mind tasakaalukana. Ja tuleb välja, et – tõepoolest.

Tõe-imede-poolest.

Millal see juhtus? Millal juhtus see, et ma pole enam melanhoorast dakistan? Millal juhtus see, et ma olen täiskasvanud tasakaalukas inimene? Kes, jah, vahel heidab põrandatele pikali, aga siiski.

Millalgi see juhtus. Ja ma arvan, et see on enamikus järjepideva töö tulemus. Kui mul enam ei jäänud muud üle ja ma pidin päriselt tööle hakkama endaga. Kui mul polnud enam ühtki vabandust. Kui minust sõltus veel ühe inimese elu.

Ja ma pidin seda kõike tegema, kulmude peal välja roomama – võibolla ehk tõesti mitte jõudes sinna, mis ühiskonna mõttes on tore koht, kuhu jõuda, sest mu õhtud on ikkagi mehevabad, naisevabad ka – aga tegin selle ära ja siin ma olen. Ma olen suhteliselt õnnelik, mul pole millestki väga puudus, ma tunnen end ja oma reaktsioone suhteliselt hästi. Ma saan aru, kui hakkab viltu vedama ja ma reageerin.

Ja ma tantsin õhtuti köögis lapsega (ja vahel talle külla sattunud sõbrannadega, naerdes sisemas, kui imeliselt piinlik ja tore tal selle pärast on, et ma nii tantsin ja laulan), me räägime õhtuti oma salaasju, me ütleme palju “ma armastan sind miljon ja rohkem”, ma teen oma kuradi faking lollakat joogat ja see teeb mind vahel kuradi õnnelikuks ja vahel ajab faking närvi; ma maksan iga kuu viimasel päeval arveid ja ülejäänud kuu olen ülipiinlikult täpne oma väljaminekute osas. Ma kannan liiga palju kleite ja pean endale meelde tuletama, et isegi kui inimesed mulle meeldivad, on edasi liikumine okei.

Ja ma…

…olen vist tõesti tasakaalus.

Kuidas see juhtus?

///

Ning siis, jah, tegelikult, meenub, et tahtsin rääkida kätepigistustest. Mul on olnud hullumeelne värbamisnädal seljataga. Sellest, kuidas inimesed tööintervjuudel võivad olla nii omamoodi, sellest peaks mõni teine kord, aga kui õige inimene ma ikka olen sellest rääkima? Ma pole ühtki tööd tänu intervjuule saanud.

Aga ma tahtsin öelda seda, et… Käepigistus on hullult oluline. Ma olen märganud, et kandidaadid, keda ma niigi juba hiljem kipun eelistama – nende käepigistus on tugev. Ma olen alati rõhku pannud sellele, et mu enda käepigistus oleks tugev ja mu jaoks on alati hämmastav, kui inimesed panevad mu pihku oma lõdva ja vedela pihu. Kas… kas sa ei mõtle sellele? Kas see pole su jaoks oluline? Kas me elame erinevates ühiskondades?

///

Ja hetke lemmiklugu ka. Mul pole üldse piinlik, et see on see lugu. Iga kord, kui ma hakkan kuhugi minema (“Ma nüüd lähen vanni, aga enne…” või “Ma hakkan kohe süüa tegema, aga enne…”), panen ma selle loo korra peale ja iga jumala kord haarab Mila peast ja oigab dramaatiliselt: “Issand jumal, kas jälle?!” Ometi on ta juba teisel real minuga kaasa laulmas ja kui ma täna naljatlemisi unelaulu asemel seda laulu hakkasin laulma, oli ta rõngas ja itsitas ja nõudis “Veel, veel, veel!”, nii et mida ma öelda tahan, on see, et kaheksa-aastaste maitse on IMELINE ja ärge palun kuulake, mida nende ratsionaal rääkida püüab vahepeal.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.