lumedest

Lükkasime sel lumetormipäeval alumise korruse naabrinaisega maja eest lund. Tänavune talv on olnud selline, et nagu eriti lükata pole olnud vaja – sajab, sulab, sajab, sulab. Aga sel päeval oli sadanud juba nii palju – ja mõnel eelmisel veel – et meie maja sissesõidutee oli põhimõtteliselt küngas. Ja kui oleks tulnud sahk, mida siin ka vahel käib, oleks võinud see sahk meid hommikuks kinni lükata.

Sadas lund, alguses olin ma üksinda. Enne veel käisin korraks poes, nägin teise korruse naabrinaist parkimisplatsi lükkamas.

“Kas labidaid on veel?”
“Ei, see on mu isiklik.”
“Mnjaa, no olgu. Ma olen tavaliselt käinud siin niimoodi salaja lükkamas. Et vaatan, kas kuskil on mõni sahk ja siis öö varjus käin ja lükkan majaümbruse puhtaks.”
“No vahi!”

Käisin poes ära, lund ikka sadas. Sadas suisa nii, et jäljed, mille olin kaks minutit enne metsa vahele jätnud, olid juba kinni tuisanud.

“Aga kuule,” sõnas teise korruse naabrinaine, kui talle veel jõudu soovisin. “Kui sa selline huviline oled, siis ma jätan saha sulle keldrisse. Võtmed ju leidsid nüüd üles.”
“Jah, see oleks tore! Panen lapse magama, siis tulen. Salaja, öö varjus. Küllap sajab ka ju juurde, on, mida lükata.”
“Just. Ja ära pane tähele, see käepide on natuke katki. Aga miski pole katki, kuni see veel töötab – nii ma ikka ütlen!”

Nõnda ma siis öö varjus, salaja, seda lund seal lükkasin. Võtsin alguses korralikult ette, ikka ilusad sirged vaod, ei mingit purjus põllumeest*. Lund muudkui sadas, käepide natuke logises, leidsin kindla asendi. Puhkepausidel vahtisin taevasse ja kuulasin, kuidas lumesajusahinane Klooga justkui ellu ärkas – kostis sahakraaps ühe maja juurest, siis sealt eemalt. Kummaline ühtsustunne tekkis. Kõik need lumelükkajad, selles imelises lumesajus üheskoos. Ja samas, muidugi, nii eraldi. Sest Klõuga üks eripäradest on see, et lastakse olla eraldi. Privaatruumi austatakse.

Kui alumise korruse naabrinaine hoovi pööras, tõstsin tervituseks käe. Võpatasin, kui ta muga rääkima tuli – noh, hiilis ligi nõnda, samal ajal, kui ma seal rühkisin lund ajada.

“Tead, tulen appi. Mida sa siin üksi rühmad.”
“Eh, ma alles alustasin. See teise korruse naine, tema ajas kõik ülejäänu.”
“Aga kui sahk hommikul tuleb, me ei pääse siit keegi välja. Vahetan riided, tulen.”

Ja nii jõudsimegi tagasi loo algusse.

Lükkasime lund, tegime oma süsteeme. Tema võttis pool, mina pool. Vahepeal loopisime natuke tänavale.

“Ei tea, kas nii võib?”
“No autod sõidavad ju selle sirgeks!”

Nii palju oli seda lund. Ei olnudki tähele pannud, et seda talve juba nii palju olnud. Alles esimest korda päriselt pidi lund lükkama. Kuidas seda lund nõnda palju sai?

“Tead, kui ma siia kümme aastat tagasi kolisin, ulatusid lumehanged aknani,” rääkis esimese korruse naabrinaine oma pehme vene aktsendiga. “Aknani, kujutad ette!”

Ei kujutanud. Meie esimene korrus on üsna kõrge. No ikka julgelt üle minu pea ja mis siis, et ma olen jupats, ikkagi suhteliselt kõrge. Kaks meetrit ikka.

“Ma olin nii meeleheitel! Laps oli väike, minu Citröen ka. Iga päev nutsin ja ahastasin, et miks ma küll siia kolisin, mida ma küll teen, kas see ongi nüüd mu elu.”
“Issand, sa räägid nagu minust! Mul oli viis aastat tagasi täpselt sama tunne!”
“No vot. Kaevasin hommikuti välja, sõitsin läbi häda linna, palvetasin, et teele ei jääks…”

Toetusin labidale, noogutasin, näol äratundmine. Hinges ka. Sest – no täpselt!

Täpselt selline see Klooga meiesuguste üksikemadega on. Kui on auto väike, meeleheide on suur. Kui pangaarve väike, meeleheide veel suurem. Kui linn kaugel, vana elu maha jäetud – no mida sa hädaga teed. Kirud end ja oma elu, et kuidas sa küll siia sattusid. Ainult lumehanged, jupsiv auto ja väike laps, kes ei küsi, kuidas hakkama saad.

“Aga nüüd, kümme aastat hiljem – auto on suur ja hea, laps on ka suureks kasvatatud… Ja ma ausalt öeldes ei kujutaks ette, et ma elaks kuskil mujal,” lõpetas ta oma jutu. “Näe, ongi tehtud!”

Ja oligi tehtud. Sissesõidutee oli puhtaks visatud, lund sadas ikka veel. Kõndisime koos trepikoja poole.

“Tegelikult on Kloogal suurepärane elada. Ja üleüldse, mis auto – rongid käivad ju ka. Ma ei kujuta ette, kuidas elavad need inimesed, kes peavad Rummust või kuskilt tööle käima… Aga näed, saavad hakkama. Meie elu siin – puhas paradiis.”

Nõustusin. Nii on.

Aga vahel on nii hea teada, et keegi saab aru, miks on raske. Saab aru täpselt õigel viisil, kuidas on raske, sest tal on samamoodi olnud. On samamoodi rühmanud, on samamoodi rabelenud, on samamoodi meeleheites nutnud, sest on nii-nii raske. Lõpuks aga: mis siis, et on raske. Rabeled, mis sul muud üle jääb.

Ja endalegi ootamatult võib tulla päev, mil isegi psühholoog ütleb sulle, et ta ei taha sind enam näha, sest “mu ees istub tugev naine, kes saab kõigega hakkama, millega ainult soovib”.

See on seesama naine, kes alles neli aastat tagasi läks sisuliselt esimest korda tööle. Sama naine, kes on oma elu lugematu arv kordi uuesti alustanud, vahel tundes, et elu pole muud kui üks valestart. Sama naine, kes on pisaratega köögipõrandat pesnud. Sama naine, kes vahetab vetsupoti, kes elab ilma elektrita või põrandata köögis, kes hääletab end tee äärest autotöökotta, kui auto jälle teele jätab.

Sama naine võiks endale mõnikord aru anda, et kõigi teed ei olegi sirgjoonelised otse eduni. Õigemini, enamasti pole. Eksitakse ikka. Ja samas, kas saab elamist eksimiseks nimetada. Mis siis, et pealtnäha võiks ju olla 35aastaselt ja maja äärelinnas, 2,5 last, 10+ aastat abielus oldud.

Aga mina tegin teistmoodi. Olen siin oma lumehangede vahel ja tead, mis? Kah enamasti täitsa õnnelik. Kuigi seda on endal hetketi päris keeruline uskuda (ja nii väsinud olen koguaeg ka).

Kohe on mu sünnipäev ja mul pole isegi ühtegi tõsiseltvõetavat kriisi. Ausalt, ma nüüd ei teagi, mida sellenädalases saates ju rääkida!


*Naistejuttude kuulajad on ilmselt kursis tegelasega Purjus Põllumees.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.