maailmade loomisest

Facebooki On This Day rakendus on üks tore asi, aga vahepeal toob see meelde päevi, mida – mitte, et tahaks neid unustada, aga pigem, mille meenutamine ootamatul hetkel lööb hinge kinni.

Üks selline päev olla olnud 14. august. Muidugi on nüüdseks mul detailid läbi kõigi nende aastate valatud pisarate uduseks muutunud, faktid ja öeldud sõnad on mähkunud mingisse melanhoolsesse vatti, kus enam pole oluline, mis või miks või kuidas, jääb vaid tõdeda, et oli nagu oli.

Kuid sellegipoolest ei taha alati, et ootamatult sulle seda meelde tuletatakse. Muidugi nii, et keegi teine – ehk vaid see kõige lähemalt asjassepuutuv inimene veel – sellest aru ei saagi, mingi krüpteeritud märk, sõna, lugu, foto. Selline krüpteeritud jagamine, nagu on juba aastaid mul internetis kombeks; vahel on see isegi nii krüpteeritud, et ei saa ma isegi aastate möödudes enam aru, mida või keda ma täpselt sel hetkel silmas pidasin, mis tundevärinast rääkisin, kelle järele taevasse vahtides ja neid sõnu mõtiskledes hing igatses.

Ja nii ongi hea, nii peabki olema. Inimesele pole loodud kõik asjad meelde jääma, mulle meeldib, kuidas elatud hetkedest tuleb üks emotsioonide ja kirevälgatuste kompott, mida punase niidina läbivad Väljapoole Elatud Elud – need rajad, mida sa kõnnid avalikumalt: tööle, kooli, lasteaeda (või teistpidi, või siis edasi-tagasi). Veel on seal kompotis kõik need lausekatked, mis jäävad igaveseks meelde, mis ajas kasvavad, teinekord kahanevad – ja on täiesti jabur, näiteks, et üks sellistest lausetest, mis mitte kunagi mul vist meelest ei lähe, on kunagi kuskilt kellegi suust kuuldud ärr-ärr-teeme-nalja-höhö “kes peeruta kuseb, see kepita sureb” – aga! Sellest kõigest hoolimata on nende lausete hulgas ka ilusamaid, sügavamaid asju, kuid eks see elu olegi juba selline, kas pole, mõned hetked tunduvad ülevad ja tõsised, aga tegelikult lõppeks, labasus ja ilu on ainult ühe mündi kaks poolt.

///

Tegelikult mõtlesin ma täna selle üle, kuidas maailm on enamasti ühe päeva suurune. Kindla otsa ja lõpuga, sinna sisse mahub kindel arv asju ja kindel hulk tegevusi, sa võid anda pea, et sa võtad tööle jõudes esimese asjana masinast kohvi ja teise asjana lähed rõdule; samuti sa tead, et kui sa ärkad ebamäärase ärevusega, võib see kasvada suureks laineks ja sa tead, et tegelikult sellega saab võidelda, vahel ainult unustad ära, et kõik see noh, see on sinu enda kätes. Et maailm on ühe päeva suurune, et sina ise oled iseenda suurune. Et sa saad võtta sellel lainel sabast kinni, venitada ta endaga kaasa, viia sinna, kus sa tead, et hakkab parem – või selle inimese juurde, kellega rääkides hakkab parem – või selle muusika juurde, mida kuulates hakkab parem. Kõik need asjad, mis tuletavad sulle meelde, et maailm on ühe päeva suurune – ja et ta pole seda.

Niipea, kui see tõdemus sind uuesti tabab, saab kõik korda.

Näiteks nagu tookord sel 14. augustil, maailm OLIGI ühe päeva suurune. Sel konkreetsel päeval küll paistis, et selle päevaga senini teadaolev maailm lõppeb. Muidugi lõppeski, see juba ongi nende maailmasuuruste päevade häda, et kui see saab otsa, siis tagasi ta enam ei tule. Kuid selle On This Day üks suurimaid võlusid on see, et isegi, kui sa ohates teinekord tahaks justkui tõdeda, et sittagi ei muutu, siis tegelikult, mu armsad, muutub, koguaeg muutub. Lood oma maailmu igal hommikul uuesti, jätad eelmisest alles selle, mis töötab, mis sind veel õnnelikuks teeb, mis sind edasi aitab ja millega on mugav, hea, mõnus. Ülejäänu viskad minema, selle järele pimedatel õhtutel hinge valutades, aga siis hinge taas kokku lappides, pannes selle konkreetse hingetüki sinna mälestustekarpi, kuhu ta läheb kõrvuti esimese suudlusega, selle padjatükiga, millesse kunagi esimese murtud südame pisaraid valasid, klassilõpupiltide, armastuskirjade, kihlasõrmuste, kaelast rebenenu pärlite, mälupulgale laetud piltide, Doonaule ostetud laevapiletite, maast üles korjatud iseenesekildude kõrvale. Paned karbikaane kinni, mõtled korraks, miks sa küll seda bändi ikka veel kuulad (“Sest meeldib,” on lihtne vastus), pea vajub kuklasse, vihm peksab vastu akent, kass tuleb ja surub nina vastu kätt ja –

…homme saab uuesti maailma ehitada.

20160723_205054

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga