meet me in tompkins square park

Mu blogis on vaikseks jäänud, sest ma tegelen asjaga, mida nimetatakse karjääriks.

On täiega veider, et mul pole vist kunagi olnud päriselt põhjust seda niimoodi öelda. “Teen karjääri.” Aga nüüd vist, jah, teen. Aasta tagasi olin ma mõned kuud töötanud Hello!s toimetajana ja paari kuu pärast sain magistrikraadi. 9 kuud tagasi alustasin ma pärast Hello! sulgemist Postimehe naistetoimetuses ning eelmisel nädalal nimetati mind ametlikult selle juhatajaks. (Kedagi eest ei lükanud, sellist kohta sellise nimetusega varem polnudki päriselt.)

Kusjuures, kummaline on see, et kui ma nüüd mõtlesin täna tööle jalutades, et kuidas ma siia ikkagi jõudsin, siis sellel pole ühest vastust. Kui ma enne ei teinud karjääri, mis ma siis tegin? Noh, ma tegin asju, mis tundusid põnevad ja mida ma oskasin. Kirjutasin naisteajakirjadele, peamiselt. Vahel ka raamatuid, aga olgem ausad, ma olen liiga pealiskaudne, et olla tõsiseltvõetav kirjanduspiff. Pealegi ma armastan häbitult palju meelelahutust (ja David Beckhamit). Ma olen alati bloginud üsna, ee, avameelselt ja ma olen ammu loobunud teesklemast, et Daki on keegi teine kui mina. Ka tööl ja puhkehetkel, ikka olen Daki, kogu oma taagaga.

Kõik see ometi kuidagi on lõpuks nii kokku kajanud, et hetkel on kõigest, mis ma olen elus teinud, kasu. Ning, mis peamine, ma saan teha nii paljut, mida ma veel pole teinud ja mis mind huvitab!

Ja ma olen kõik need päevad mõelnud, et elu võiks täitsa niimoodi jäädagi. No absoluutselt pole mitte midagi ette heita (korteris võiks ainult soojem olla veits). Kui midagi ei juhtuks aasta, kahe või isegi viiega, oleks ma rahul, sest vähemalt nii pikalt näen ette, et mul on jaksu, ideid ja võimalusi. Ehk isegi kauem – viis on maksimum, mis ma lihtsalt suudan ette kujutada. Ma ju pole teadupoolest kuskil kauem kui kaks aastat töötanud, nii et see, et mul Postimehes läheb juba teine aasta, on minu jaoks puhas töövõit. SEST MA POLE TÜDINENUD! Absoluutselt! Ma lähen iga päev naeratades tööle ja peaaegu iga päev on mul põhjust öelda, et mul on suurepärane töö.

No ja täna saadeti töö juurde küünelakke ja kana, come on, kes EI tahaks sellist töökohta!

Igal juhul, on äärmiselt põnevad ajad, et olla mina. Minuksolemine lihtsalt on nii fakken fantastiline neil päevil, et ma ei saa kohati aru, kuidas mul on õnnestunud. Veel 1,5 aastat tagasi ei teadnud ma, mis must saab. Mul polnud kuskil elada. Mu ainsad regulaarsed sissetulekud olid üksikud kolumni- ja vabakutseliseotsad. Mu lapsel polnud lasteaiakohta (vt ka elukohaküsimus), mu eraelu painas mind nii, et ma ei suutnud magada ja ärevushäired tahtsid hinge lämmatada. Ma nutsin peaaegu iga päev, kuigi olin pööraselt, äsjaarmununa õnnelik (kõige selle keskel, paradoksaalselt).

Kõik need kuraditosin kolimist, mis mu elus on olnud. Kõik need üüratud armastused ja valud ja kukkumised ja uuesti tõusmised. Kõik need korrad, kui ma olen pidanud otsast alustama. Uues kohas. Uues linnas. Uues linnaosas. Uues alevikus. Uues koolis. Uuel töökohal. Uute nimedega.

Need kõik on mind õpetanud hindama seda, kui kuradi fantastiline on, kui sa näed ette, et su elu on vähemalt aasta või kaks selline. Et sa veel ei pea kolima. Et sind ei panda võlavanglasse, et su laps õilmitseb, et sul tekivad juured, et sa ütled kohas, kuhu oled kolinud silmad kinni, inimestele tere ja et sul on kellelegi helistada, kui õhtul läheb tööl kauem. Et sul on sõbrannad, kellega käia dinneritel ja rääkida sarjadest ja kirjandusest ja merest ja Tallinna-kolimisest. Et sul on sõbrannad, kelle juurde sõita, kui linn viskab üle pea. Et sul on pere, kes sind alati avasüli vastu võtab. Et su lapsel on pere, kes teda jumaldab. Et sul on sõber, kes läheb su pärast kohati hulluks, aga kes ütleb alati tere hommikust ja head ööd. Et sul on varuplaan. Ja et sul tegelikult ei lähe varuplaani tarvis.

Ma lihtsalt olen kuidagi nii … noh, tänulik. Et mind on jalgele aidatud, kui seda vajasin, sest, olgem ausad, ma olen olnud ikka üsna pikali. Ja et on inimesi, kes mind armastavad, olgugi, et räägin liiga palju seksist ja mul on ebaproportsionaalselt palju parte elamises.

See kevad tuleb ilus. Ja suvi ja sügis ja talv ja järgmine kevad kindlasti ka. Muu ei tundu hetkel lihtsalt võimalik.

/

Muide, on kummaline, millest inimene iseendale iseendaga (loe: lapsega) elades puudust hakkab tundma.

Et keegi veel käiks poes teinekord. Et keegi avaks ust või aitaks kleidilukuga või ütleks, kumb kleit üldse valida. Et kellelegi helistada, kui hing rõõmust või kurbusest (kurbolemist ikka tuleb ette, see käib täisväärtuslikult kirega elamise juurde) plahvatab. Et keegi poes su kõrval võtaks korvi ja et keegi teine vahel rooli istuks. No mingi imelik igapäevaigatsus.

Ma ütlen, sõbrad, rutiin on absoluutselt alahinnatud. Rutiin on suurepärane! Ja olgugi mu elu suurepäraselt rutiinne, ma olen sellega täpselt sellisel kujul täiesti rahul.

(Ainult et rongid võiksid linnast vähe hiljem tulla, siiski. Et ei peaks dinnereid sõbrannadega kell 16 alustama.)

10 Comments


  1. Tahtsin öelda, et just eile sattusin lugema Sinu raamatut “Naistest, lihtsalt.” ja meeldib. Hea, kerge lugemine ajaviiteks.
    Aga kritiseerida tahaksin seda lugu: http://naine24.postimees.ee/3598451/aus-ulestunnistus-miks-ma-lasin-endale-uued-tissid-panna&gt

    Ma saan aru, et pead kirjutama lugusid, mis müüvad, aga selle loo kaudu võivad paljud noored naised, neiud saada vale signaali. Loo sisust justkui loeks välja, et kahe lapse imetamine tegi selle naise rindadega üks-null, aga kui loo lõpus vaadata pilte, tekib küll küsimus, et misasja? Täiesti normaalsed rinnad ju! Inimesed saavad infot, et sellised rinnad on midagi häbenemisväärset, millega ei julge isegi rannas käia ja arvestades seda, kui palju on madala enesehinnanguga naisi, siis ma ei näe selles loos positiivset aspekti.
    Kas ajakirjanduses töötades ei teki eetilist konflikti tööandja huvide ja enda vahel?

    Muidu on tore lugeda, kui inimene on enda ja tööga rahul 🙂

    Vasta

    1. Lugeja, jah, see on pikem teema. Meil on homme ühe saate lindistus, kus ma võtan selle samuti teemaks. See on minu jaoks tegelikult väga selge: kehapositiivsus tähendab seda, et kui keegi siiski pole rahul endaga, ei tohiks teda hukka mõista, kui ta oma kehaga tööd teeb, ükskõik millist siis. Ja kui inimene on rahul, siis ei tohiks teda samuti hukka mõista.

      Vasta

  2. Sul on meeletu anne sõnaseadmise peale. Tõeliselt hea on seda blogi lugeda! Parajalt melanhoolne, samas õigetel hetkedel innustav ja rõõmustav.

    Vasta

    1. Eks need õiged hetked olene vist ka, kui hästi parasjagu kõlab lugeja elus juhtuvate sündmustega kokku, aga mulle valmistab ainult rõõmu, kui mu sõnad kõnetavad. Aitäh, et loed!

      Vasta

  3. no mis ma mõni aasta tagasi rääkisin, et ühel päeval jood veel shampust! olid nii tubli ja vapper. ja tubli. ja vapper. ja tubli.
    voila, sinu üle on nii hea meel!

    Vasta

    1. Või proseccot, sest see on hoopis neil päevil moes suures linnas peentel daamidel! Aga siiralt, aitäh, sinu kommentaarid on mind sageli aidanud. Palju. Rohkem, kui ehk aimata oskad.

      Vasta

  4. Nii meeldiv lugemine.
    Hea kuulda, kui hästi läheb.
    Selline rõõmustav ja helge sissekanne sul seekord.
    Mõnikord läheb paremini kui me suudame ette kujutada!

    Vasta

    1. Ja kui lähebki paremini, siis tasub olla tänulik ja mitte võtta endastmõistetavana 🙂

      Vasta

  5. Palju õnne! 🙂 See, kui on töö, mida iga päev tahad teha ja teed naeratades, on väga suur asi.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga