Üksteist minutit

Niisiis, ma koperdasin Coelho otsa.

Jah, ma tean, ma tean, ma ise ka imestan, et üldse võtsin oma aega sellele raisata, aga kuidagi juba alustasin ja mõtlesin, et no okei, ma olen Coelhot seni vältinud, vaataks siis, kas põhjusega või olen millestki siiski ilma jäänud.

Spoiler alert. Ma ei olnud millestki ilma jäänud.

Aga intrigeeriv oli siiski – eessõnas ütleb autor, et hakkab nüüd analüüsima inimsuhete pimedamat poolt, et tuleb julge teos, mis pole ehk väga temalik, et lugemine nõuab julgust ja… Noh, olin intrigeeritud.

Umbes kümnendaks leheküljeks (samas raske öelda, e-lugeriga kaob kuidagi raamatute massiivsus ära, leheküljed pole olulised) olin ma bored out of my mind. Peategelane – Brasiiliast Šveitsi kolinud ja prostituudiameti valinud Maria – ajas mind kohutavalt närvi esimestest hetkedest. Ma mõtlesin terve raamatu vältel, et miks, mis tema juures ärritab ja siis sain aru, et nagu inimestegi puhul, ärritab see ninakus, targutamine. Kõik tema mõtted olid kuidagi üleolevad, kuigi ma sain aru, et autori plaan oli hoopis neid diibi ja sügavana esitada. Ning jaa, ma ise olen ka ninakas ja targutan, eriti tekstides, eriti pärast klaasi veini ja kui keegi kogemata midagi sõnastab nii, et ma võiks hakata nõu andma – see on kohutavalt ärritav, ma isegi ärritan neil hetkedel iseennast. Ja vot raamatu puhul ei taha, et tegelased sel viisil ärritaks. Ärritada võivad, aga mitte seetõttu, et on tunne, nagu sa oleks sattunud pealt kuulma natuke rumalapoolsete teismeliste arutelusid teemal, milline One Directioni kutt on voodis kõige parem.

Iseenesest raamatu teema oli põnev – seksi ja armastuse seosed, kuidas inimene ja inimese suhtumine seksi ajaga muutub. Kuidas võib õige partner muuta seksi armatsemiseks, kuidas mõnikord võib armatsemine olla isegi kerge nahk-naha kontakt. Õrn, hetkeks, aga piisab.

Kuid kogu raamatu vältel ei muutunud Maria oma mõtisklustega kuidagi usutavaks. Kõik oli ülepingutatud ja võlts, dialoogid olid nõrgad või suurustlevad, ja kuigi ma suudan hästi ette kujutada, et sellised inimesed (kliitoritest lambist rääkima hakkav vananev raamatukoguhoidja, näiteks) on täiesti olemas, siis ei suutnud autor mitte kuidagi panna mind uskuma, et nii just võiski kõik aset leida.

Samas, plusse oli ka. Seksistseenid ja kõik see, kus Coelho sai tegevust kirjeldada (mitte edastada otse mõtteid või dialoogi), olid tõeliselt kaunid. Usutavad, erutavad, tungisid isegi unedesse. Aga siis kõik lõppes mõne tobeda sisevaatlusega – või, veel hullem, katkendiga Maria päevikust!, fuhh! – oli kõik rikutud.

Hüplik tekst, veidrad tegelased, meespeategelase Ralfi motiive ei saanudki ma mõistma. Lisaks stilistiliselt kummaline: ühe korra täiesti suvalisel hetkel hüpati Maria peast raamatukoguhoidja pähe. Raamatukoguhoidja lugu oli iseenesest suurepäraselt jutustatud, liigutas, puudutas, oli eluline, aga miks? Miks selles vormis? Ja miks üldse, oli ju raamatukoguhoidja täiesti kõrvaline tegelane, isegi kui Maria teda oma sõbraks nimetas, oli tema roll isegi mitte episoodiline, vaid taustal hetkeks vilksatav.

Lugesin pärast ka Coelhoga tehtud intervjuud, kus ta ütles, et püüdis mitte moraalitseda ja hinnanguid anda ning see tuli tal välja. Sest kui on midagi halvemat seksiteemalisest raamatust, mis tundub targutavat ja mille tegelased ärritavad oma ebausutavuses juuksed peast, siis oleks seda raamat, mis üritab veel anda mingeid moraalseid hinnanguid. Nii et selles mõttes tubli töö, ma ei ole just prostitutsioonilise kirjanduse spetsialist, aga sageli asutakse seal kaitsvale positsioonile, “Üheteist minuti” puhul oli kõik rõhutatult neutraalne. Kuivõrd tõdemust, et armastus on olulisim ja võidab kõik, neutraalseks saab pidada.

Ja no happy ending oli muidugi kena, mulle happy endingud meeldivad, samas ei juhtu neid päriselus kunagi. Teisalt – kogu ebausutavuse juures oli see ju ainus loogiline lõpp, eks ole.

Ning jah, mõtlema pani küll. Selles mõttes, et tõesti, oleks fantastiline kogeda seda, mida kirjeldati – armastust, mis ei oma, kus vabadus annab tiivad ja kus hinged saavad üheks. Oleks meelierutav kogeda neid esimesi aistinguid – puudutust, kuulata hingamist, lihtsalt olla, kus kõik on uus ja samas nii õige, kus pilguvaat võib olla plahvatusohtlik – aga noh, seetõttu vist seda raamatut ka täiskasvanute muinasjutuks nimetatakse. Muinasjutud peavadki panema igatsema happy endingu (kogu oma kahemõttelisuses) järele, muinasjutud ongi samas ülepingutatud tegelastega ülelihtsustatud konstruktsioonid, kus juhtub, et puuraidur viib lapsed kergekäeliselt metsa, sest parasjagu pole süüa väga või kus juhtub, et raamatukoguhoidja hakkab poolvõõrale jahuma G-punktist või kus juhtub, et lilledega ilmutakse Pariisi lennujaama.

Üks muinasjutt kõik, mõned lihtsalt on paremini jutustatud.

Ahjaa, et miks üksteist minutit? Nii kaua kestvat keskmine suguakt. Noh, sümbolid, saate aru, kaval värk, onja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga