novembrikuu lemmikhetked

Mm, see ootusaeg on nii mõnus. Nii palju mõnusaid hetki on neis hämarates päevades, tegelikult, kas pole?

See hetk, kui sa ärkad öösel, sest on janu, rinnale on surutud kellegi pisikesed jalad, varbad on kellegi karvases kasukas ja üks teine kasukas on end selja vastu surunud.

See lõhn, mis on köögis pärast õhtusööki – natuke vürtsikas, soe, kodune.

See valgus, mis on väljas, kui hommikul kell heliseb. Ja see valgus, mis on taevas, kui sõidad õhtul lasteaeda. Mõnel õhtul taevas helendab ja pilved on mustjamad kui iial näinud oled. Negatiivi pööratud elu.

Pumpkin spice. Igal pool, kuhu seda vähegi saad lisada.

Kuidas lasteaia aknad hämaras helendavad, ükskõik, kas hommikul või õhtul. Midagi väga nostalgilist on neis vihmast vettinud valguslaikudes. Oma lasteaiaaega ei mäleta peaaegu üldse, aga kuidagi eriliselt soe tunne on, et need valgusmajakad on hämaruses alati olemas.

Kõik need sallid, mis saab sahtlist välja kraamida, millesse end mässida (ja millest hoolimata endal hääle kuhugi ära kaotada). Hall sall, must sall, sinine sall kapuutsiga, kaks roosilist salli, kaks ruudulist salli – ei, kolm ruudulist salli, roosa sall, valge sall…

Küünlad, lõhnaküünlad. Novembrikuus võid mõelda, et iga päev on kellegi kalli sünnipäev, sest vahepeal ju ka on. Küünla põlemapanemine sümboliseerib tööpäeva lõppu. Ja see hetk, kui sa tuled köögist ja astud magamistuppa, see on nagu teine universum oma lõhnades ja värelevas valguses.

Kuidas jõulud on kohe-kohe siin. See ootusärevus ei mahu sisse ära, vahepeal mõtled, kas sa üldse oled kunagi suureks kasvanud ja siis mõtled, kuidas ema ütles novembri alguses, nähes oma tütreid laua taga maniakaalselt jõule planeerimas: “Alles NÜÜD ma saan aru, et mul on jõuluhulludest tütred!” Kas ma olen alati selline olnud? Mis on jõuludes sellist, mis paneb neist kümne küünega kinni hoidma?

Lumelõhn, mida sa vahepeal õhus tunned. Ja see imelik kevadelõhn, mis selle kauni ja pika sügisega vahepeal ninna lööb. Akna peal läks üks krüsanteemiõis lahti.

See moment, kui sa oled end haigena poodi vedanud ja seisatad hetkeks jõuluehete riiulite juures. Sa tead, et sa ei saa endale sealt mitte ühtki asja lubada, aga vaadata on ometi nii ilus. Ma ei tea, kui kaua ma seal seisin, inimesed kiirustasid mööda, kellelegi jäin ma ette, ilmselt nägin ma välja üsna veider oma hiigelkilekas ja natuke lühikese säärega kodudressides, aga ma ei suutnud. Puutusin näpuotsaga üht ja teist asja ja unistasin. Kuidas ma ehiks, kui vaid… Aga ehtida saan muidugi praegugi. Aga tahaks ju, noh, räästasse lambikesi ja ukse ette laternaid…

Unenäod, mis vahepeal paremuse poole pöörasid. Enam ei ole igal öösel surm ja tagaajamine. Ühel öösel istusin laua taga ja jõin teed ja rääkisin juttu ja mõtlesin, et issand, kui kohutavalt mõnus tunne see on, et me jälle räägime. Et kui ometi kõik need inimesed mõistaks, kui suur õnn see on, kui su elus on, noh, inimene, kellega rääkida. Ja et rääkimine iseenesest võib olla õnn.

See päev, kui ostsime Milaga poest kollilima ja mängisime umbes tund aega kilgates. Hiljem istusime diivanil, nokitsesime oma asju teha ja jõime piparmünditeed. “Emme, mul on sulle saladus,” tuli Mila. Ta tuleb nii päevas mitu korda, alati on tal sama saladus, aga iga kord on see saladus aina kallim. “Sa oled mulle väga tähtis ja väga kallis ja ma armastan sind väga.”

Ja lihtsalt kojujõudmised. Need on alati nii… Kui ma oleks tundelisem inimene (ja ma ometi ju pole), siis ma isegi ütleks, et poleks raske iga kord pisarat poetada, kui jõutakse koju. Ükskõik, kus need kodud on, kojujõudmised on mõnusad. Ema juures ärkamine, ülituline leilisaun õe juures, harilik igaõhtune rööprähklemine oma kodus… Kodud. Need on nii, nii mõnusad.

Novembrikuu on bestest. Või vähemalt üks neist parimatest.

Auka.

8 Comments


  1. Tead, ma ei ole seda kunagi öelnud sulle, ilmselt sa ei tea, et olemas olen, aga me oleme kuidagi veidralt sarnased. Kirjutavad naised, kelles elab see lüürika, mida sõnadesse valada on meile nii lihtne – ja ometi püsib meis mõlemas ka kuuvärviline nukrus, millele pole muud põhjust kui see, et ta on. Vahel teeb see nukrus just maailma ilusamaks, vaatamise selgemaks, mõtted tõelisemaks. Vahel – vahel on väga valus.
    Krt, me isegi suitsetame mõlemad natuke!
    Muidu on nii, et ostan tasapisi asju kokku, et teha inglise jõulukooki ning piparkoogitainast. Mõned asjad on paremad, kui nad kaua seisavad, miska neid novembri keskpaiku valmistada on juba igati kombes =)

    Vasta

  2. Novembrikuu on tõesti mõnus. Mul põleb terve posu küünlaid ja nii hea on teki all kohvi juua.

    Vasta

  3. Olen seda ilmselt varemgi öelnud, aga see, kuidas sa kirjutad, on minu meelest täiesti imeline.
    See postitus muutis isegi minusuguse novembrivihkaja südame soojaks. Ja tekitas tunde, et peaksin homme välja minema ja proovima seda pimedust teise pilguga vaadata.

    Vasta

  4. Lumelõhnale kirjutan alla. Sallidele, iga kell! Lõhnaküünlad on eluliselt vajalikuks muutunud. Õhtune köök on päevale kirsiks. Jõuluvaimustus ei kustu vanusega ka. Ta muutub, kasvab, küpseb, avab uusi nüansse, aga ta on IKKA olemas.

    Paid!

    Vasta

  5. Tead, sa panid mind just siiani aasta kõige mitte midagi ütlevat kuud hoopis teise pilguga vaatama. Aitäh!
    Ja see koju jõudmise koht on nii täppi!

    Vasta

  6. istusin nüüd poole kohvi jagu ja mõtlesin, et appi, jõulud, jälle!.. mul on kuidagi nii, et no hea küll, peame siis ära, kui te kõik nii hirmsasti peale käite… aga november, vot, hoopis teine asi, sellest saan aru suurepäraselt 🙂 …

    Vasta

  7. Daki… Laupäeva hommikul kell 7.30, kui õues veel nõnda tormine ja pime, tegelikult on detsember, pani see tekst põsed õhetama ja andis head energiat. Natuke kurvamaiguline aga õnnelik tekst.

    Vasta

  8. Mulle ka meeldis see kirjutis,kuigi ma olen olnud rohkem kireva oktoobri fänn.
    tore,et sa oled ka kõige selle kommertsi kiuste jõulutunde säilitanud.Minul ei ole see kahjuks enam võimalik,kuna töötan ühes firmas,mis asub kaubanduskeskuses.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga