but i’m good

Vahepeal mind häirib mõte sellest, et kõik on kaduv.

Ma vaatan seda roosipuhmast, mis Mila ostis, ja mõtlen – see on kaduv. Ma võiksin, jah, see põõsa istutada kuskile siia Klõugale, aga kauaks ta jääb? Peab vastu suve, kaks?

Ma ei julge enam nimelt midagi istutada. Ma istutasin, kui Mila sai aastaseks, koos emaga Mila jaoks sireli. See oli eriline sirel. See sirel oli pärit meie – MEIE – sirelipõõsast Tartus.

Nüüd ei ole alles enam ei seda sirelipõõsast Tartus ega enam seda sireliväetikest Nõmmel. Sest, noh, Nõmmel otsustasid teatud asjapulgad, et taimed ei loe. Ükskõik, mis lugu on seal taga – taimed ei loe. Ei loe, mille pärast on nad istutatud, ei loe. Loeb ainult raha, mida nad saavad kokku ajada, ehitades ehituslubadeta majasid Nõmme tagahoovidesse.

Jah, tere Tallinn.

Ma jäletan neid inimesi südamepõhjani, mis siis, et nad püüdsid isegi vabandust paluda. “Me ei teadnud, et see on oluline.” Te ei teadnud, et köögi akna taha istutatud kaheharuline sirelipoeg on oluline?! Really?! Kas tõesti?! Te ei tulnud selle peale?!

Samuti on kadunud kõik taimed, mis ma Nõmmele istutasin. Forsüütia. Piparmündid. Nartsissid. Kõik on läinud. Justkui me polekski seal elanud. Justkui see polekski Mila kodu.

//

Ja siis heidetakse mulle ette, et …

//

Ma sain huvitava vastukaja eilsele postitusele. “Et mis, oled jälle lahku läinud vä?”

Huvitav reaktsioon. Ma ei viitsinud vastata, sest see tundus nii jabur. Et minu emotsioonid peaksid nagu alati olema kuidagi seoses meeste olemasolu või puudumisega minu elust. Et minu “täiuslik õnn” peaks olema kuidagi seotud meestega.

Täiesti haige kontseptsioon.

Ma saan muidugi aru, et teismeline (ja hilisiteismeline) mina olen kultiveerinud seda arusaama siin blogis 10+ aastat. Samas, kes meist 20aastasena ei tunneks, et tahaks armastada, olla armastatud?

Samas – kes meist ka hilisemas vanuses seda ei tunneks?

Ja SAMAS ei tähenda see mitte kuidagi, et elu mõõnakohad peaks olema seotud meestega. Nagu ma niisama ei võiks tunda midagi. Nagu ma niisama ei võiks tunda üksildust, või olla õnnetu, või rivist väljas. Täiesti meestesse puutumatute asjade pärast – nagu näiteks raskused koolis või rahadega või üleüldse eluga.

Aga ei, esimene mõte on mõnedel ikka, et oh, draama! Äkki läks kutist lahku!

PS. Kes on öelnud, et mul on kutt?

PPS. Kes on öelnud, et mul pole?

Nii et täna ma istun siin, kardinad ette tõmmatu, olen nutnud peajagu ja mõned, ja mõtlen, et milleks. Milleks ma käin end internetis õigustamas. Milleks käin ma end valideerimas. Milleks? Kõigil on niikuinii ammu juba kujunenud minust mingi arusaam. Ja kel pole, noh, see loob selle niikuinii mingite x-asjade põhjal. Misiganes ma ütlen või ütlemata jätan, see ei loe.

Ja on jälle hetki, mil ma kahtlen, kas sellest 10+ aastast internetis on ikka päriselt kellelegi kasu olnud. Mulle isiklikult meeldib mõelda, et on. Aga kas päriselt ka on? Või taandub see kõik sellele “kas tal on jälle meestedraama”-diskursusele?

Telefon on väljas ja küllap ma sellest august ka välja tulen. Midagi hullu pole, ärge muretsege. Võibolla lihtsalt ei võta oma MA kraadi, sest noh, milleks. Ja võibolla lihtsalt, noh, ma ei tea.

Milal on keskkõrvapõletik ja ma igatsen teda iga ihukarvaga nii, et valus on. Ja ma mõtlen sellele, kui suur õnn see on, et ta mu elus on. Ja et äkki tema mõtleb ka nii.

8 Comments


  1. Seda 10+ aastat Dakit Internetis on vaja. Päris paljudel naisterahvatel on vaja. Kõik meeleolukõikumised, kohtumised, lahkumised, kolimised, sünnid, surmad… Iga kord kui endal juhtub, tundub see maailmalõpp ja valu sellest nii üüratult suur. Teadmine, et see kõik on mööduv, on see mis aitab selget mõistust säilitada. See ei ole parastamine teise probleemide üle vaid mõnus õlatunne. Oleme naised ja elame üle.

    Vasta

  2. Sinu ebatäiuslikkus on tohutult võluv. Sa oled üdini inimene – eksiv, otsiv. Kord ebaõnnestub, kord õnnestub. Midagi kaunist, midagi naljakat, midagi kurba.
    Su lood aitavad elada, klantspildid mitte.
    Me ei ole kunagi elus kohtunud, kuid olen su blogi aastaid jälginud, võrrelnud ennast ja sind. Mõnikord on mul paremini, mõnikord sul.
    Sa oled väga vajalik.

    Vasta

  3. Daki, aitäh et sa oled olemas olnud minu jaoks need 10+ aastat, ole palun edasi!

    Vasta

  4. Kulla Daki, see n6uab ikka hulga julgust, et end netis aastakymne jooksul n6nda paljastada ja emotsioone lahata, et ehk kellelgi lugejal hiljem oleks natuke kergem. Sa me vapper naine!!! Tegelikult ka!
    Ja olgu need kritiseerijad igavesti emotsioonideta (ja meesteta ja armastuseta)!
    Kallid.

    Vasta

  5. Ma arvan, et roosipõõsast tasub ikka istutada. Esiteks paljusid lilli/põõsaid saab hiljem kas tervenisti või tükina uude kohta ümber istutada, teiseks ajutised asjad omavad ka väärtust. Ma elasin aastaid üürikorteris selle põhimõttega, et koju mingeid sisustuselemente jms väga ei osta. Et kolimisega on siis rohkem tööd ja kui lõpuks oma koju saan, siis see äkki ei sobigi, jne. Oli küll nii lihtsam, aga samas ka tühjem… nii ühes kui teises mõttes.
    Ehk siis ma ise istutaksin ja kui ära koliksin, siis võtaksin uude kohta nad mingil kujul kaasa, kui on võimalik. Aga kui ei ole võimalik kaasa võtta asju, siis nii ongi. Olen õnnelik selle eest, mis nad olid minuga sel perioodil.

    Vasta

  6. Minu lemmik. Nii elus ja nii usutav. Nii päris. Ilma maskita.
    Hoia ennast!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga