Vahepeal on 3aastasega poes käimine tõeline kadalipp. Eriti nüüd, kui kõik on jõuluasju ja fantastilisi mänguasju täis, mida isegi tahaks lademetes kokku kuhjata.
Aga õnneks ma vaene.
Ühel õhtul siin sain ma isegi seda stseeni (mida Mila tavaliselt ei tee, tavaliselt saab temaga ikka asjad läbi rääkida), kus laps lihtsalt ulgus ja nõudis mingit Lego-värki. Õnneks lahenes asi nii, et ajasin asja Jõuluvana vastutada.
See-eest Poni-lossiga nii lihtsalt ei läinud. Oli väga raske selgeks teha, et 60 eurot on mänguasja eest tõesti liiga palju, ISEGI JÕULUVANALE. On tõesti äge loss, no ja ponid, eks, ma tõesti mõistan. Aga no tõesti ei saa seda endale lubada.
Pärast pikki läbirääkimisi oli Mila nõus vahetama Poni-lossi plastiliinide vastu. Kõik need plastiliinijullad on head odavad ja mulle endale ka nii meeldib nendega mässata. Otsustasime ühiselt 9eurose jäätisemasina kasuks. Patsutasin endale mõttes juba õlale – hea vahetus, mõelda! Karjuva ja röökiva lapse või siis 60eurose väljamineku asemel mänguasi, mis meeldib meile mõlemale! Puhas võit!
“Oi, aga sul oli pliiatseid ju ka vaja,” haarasin ma esimese pliiatsipaki, mis kätte jäi. Sest et… pliiatsid. Palju need ikka maksta saavad.
Tuleb välja, et saavad maksta 17.90.
PLIIATSID! PEAAEGU 20 EUROT!!! Kolme paki eest saaks juba poni-lossi!
Vaatasin hiljem seda tšekki ja mõtlesin, et jepp. Nii palju siis võidust.
Ei tasu ikka hõisata enne õhtut.
Samuti ei tasu pidada enesestmõistetavaks, et pliiatsid on odavad.
Ega rikkus anna häbeneda samas, nagu Lemmik ütles. Tõsi ta on.
