Ükspäev mõtlesin, et võtan kõigest halvast pausi. Et ei mõtle ÜHE PÄEVA vägivallateemadele, et ei mõtle ÜHE PÄEVA igasugustele debiilikutele, kes meid ümbritsevad.

Ja siis sattusin Facebookis ühe tuttava threadi, kus olid koos uskumatult idiootsete mõtetega inimesed ja nagu te teate, siis ma üldiselt katsun mitte sõimelda ja üleliia närvitseda internetis, sest teadupoolest ma elan internetis ja ma tean, et see on kõige pointlessim asi üldse, endast internetis väljuda. Teed üldiselt vaid iseennast naerualuseks.

Aga oli üks selline õhtu, kus oli olnud raske päev ja ma lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas vererõhk tõusis. “Teatud liiki naised lihtsalt norivad muhku,” tuleb välja. Või siis – “miks see grilltibi nüüd järsku raamatuga välja tuleb?”

Nagu see, KELLEGA on tegu, muudab vägivallaakti kuidagi… ebaolulisemaks? See on ju AINULT tänuväärne, et keegi on julgenud oma näo ja nimega kohutavast lähisuhtevägivallast rääkida. Ja mis siis, et kirjutas kogemusest raamatu? Kirjutamine on hea teraapiavorm. Ja oma kogemuse jagamine läbi kirjutiste võib omakorda aidata teisi inimesi. Tean seda, sest kirjutan internetis depressioonist ja olen saanud kümneid ja kümneid kirju inimestelt, kes mind selle eest tänavad. Et olen julgenud sel teemal kirjutada.

Aga mind on ehk siis osade arvates rehabiliteerinud kuidagi see, et ma pole grilltibi? Et kirjuta-kirjuta, räägi-räägi, seni kuni vastad teatud standardile?

No ja tänaste jubedate Viljandi-sündmuste valguses on taas selline tunne, et tahaks sellelt planeedilt maha astuda. Tuleb välja, et on inimesi, kes arvavad, et õpetaja ongi süüdi, et ta surma sai. KUIDAS saab üldse sellist asja arvata?! Jah, ma eile vaatasin How To Get Away With Murderit ja arutlesin sõbraga, et tõesti, sel korral oli seal keeruline keiss. Politseinikust pereisa, kes aastaid süstemaatiliselt piinas oma perekonda, kuni lõpuks poeg snäppis ja ta maha lasi. Ehk et ohvrist sai hetkega vägivallatseja. Kuidas seda juhtumit kaaluda? Kas keegi on väärt surma? Kas keegi on ÄRA TEENINUD sellise saatuse?

Aga Viljandi puhul me ju räägime ÕPETAJAST. Õpetajast! Mu isa on õpetaja! Ilmselt mitte üks leebemaid õpetajaid, vaid ikka selline autoriteetne. Jube mõelda, et keegi kuskil arvaks, et tema ehk… Uh, jube mõelda.

Selle kõige kõrval ajas mingi kommentaariumiväide, et kõiges on süüdi vabakasvatus, mind kõige vähem närvi (kuigi ka piisavalt). Nüüd tulevad välja jälle need kaagutajad, kes õiendavad, et lastel on liiga palju õigusi ja kohustusi pole üldse ja see on see, kui me neid süstemaatiliselt ei peksa ja nurka ei pane.

Kas tõesti siis inimesed ei saagi aru, et kõik see on omavahel seotud? Surud lapsele oma ülemvõimu peale, armistad ta, alandad teda füüsilise vägivallaga – ja siis loodad, et temast kasvab naine, kes oskab kultiveerida eluterveid suhteid? Ja siis loodad, et temast kasvab mees, kes ei peedista oma naist, kes ei peksa oma abikaasat ja lapsi?

Mul on meie maailma suhtes hetkel selline vastikus, et tahaks lihtsalt kõrvaklapid pähe panna, võtta raamatu ja minna istuda mõnel Tartu pargipingil ja unustada, et on aasta 2014. Tahaks vaadata mõnd päikeseloojangut linnahalli katuselt ja juua Gaabrieli ja suudelda ennastunustavalt ja mõelda, et kõik on hästi. Tahaks istuda autosse ja sõita läände, kuni Saaremaa piir ette tuleb ja jäädagi sinna, kuni tulevad jõulud ja lumi ja hinge saabub rahu.