mälestustest

Ma olen lugudeinimene. Minu jaoks koosneb maailm, elud, armastus, saatused – kõik need koosnevad lugudest. Ma armastan lugusid, ma kogun lugusid. See on see, mille ümber kõik keerleb, millest sünnivad müüdid ja tõekspidamised.

Seoses kõigi nende surmade ja kaotusega olen ma sel kevadel väga palju mõelnud selle üle, kuidas kõigil meist on mingid mälestused, mis teevad elu kirkaks. Need mälestused, mis tulevad esimesena meelde, kui keegi küsiks: “Mis on sinu elu eredaimad hetked?” Meil kõigil on need… Aga kui me neid kellegagi ei jaga, kui me ei räägi seda lugu, seda mälestuse lugu, siis lähevad need mälestused meiega sõna otseses mõttes hauda.

Ma tean enda eredaid mälestusi, oma elumälestusi. Aga kui ma kaotaks oma õe, ema, isa – kas ma teaks nende omi? Ei. Ma teaksin neid mälestusi, mis MUL nendega seostuvad, mis minu jaoks on nendega seotult kõige eredamad, kõige kirkamad. Aga neil võib ju olla – ja ongi – sadu mälestusi, mida nad hoiavad ja kellegagi jagada ei pruugi, aga mis ometi on neist teinud NEMAD. Ja ma ei saa sellest ilmselt kunagi teada.

Veel üks imelik mõte on sellega seoses… K2 ütles selle välja, kui tal hiljaaegu Rootsis külas käisime.

“Kas sa oled mõelnud sellele, et kunagi on iga ema elus hetk, kui ta võtab oma lapse viimast korda sülle… ja ta ei tea, et see on viimane kord?”

Ma arvan, et mu süda purunes sel hetkel kildudeks.

Ma ütlesin seda oma emale, kui me jaanipäeval tantsisime ja ta ütles: “Oi, näed, ma ei mäletagi, millal viimati me koos tantsisime, vanasti ikka koguaeg sai koos tantsu vihutud…”

Ta arvas, et eks ma ikka ronin kaissu vahel kui on raske ja et ehk nüüd on see kord, kui mina võtan tema sülle.

Aga ikkagi. Kogu see igapäevane sülendus. Ma võtan oma last päevas sadu kordi sülle… ja ükskord tuleb viimane kord. Ja MA EI TEA, ET SEE ON VIIMANE KORD.

Fucking blows my mind.

Vanaisaga seoses on mul kõige rohkem kahju kõigist neist mälestusest, millest ma midagi iial ei saagi teadma. Tal pidid olema mõtted, motiivid, põhjused, miks ta oli selline nagu ta oli. Miks ta tegi nii nagu tegi. Ja ma ei saa seda iial teada.

Veel on uskumatu see, et ta ongi surnud. Et ta ei näegi enam ühtki päikesetõusu – kuigi ma ei tea, palju ta neid ju üldse nägi. Aga et me kõik sureme. See on lihtsalt nii hoomamatu kontseptsioon ja ometi peaks olema kõige loogilisem asi maailmas. Umbes nagu on minu jaoks täiesti hoomamatu, et Milat polnud neli aastat tagasi olemas ja ma lihtsalt tegin ta sisuliselt tühjast õhust oma kõhus valmis. Ja nüüd on PÄRIS INIMENE. EI MILLESTKI TEHTUD.

Ja samamoodi kaob kunagi ei millessegi. Nagu sina ja mina ja me vanemad ja sõbrad ja õed ja vennad ja lapsed ja…

Sellistel hetkedel soovin ma, et oleksin usklik. Et ma usuks millessegi kindlasse. Et ei oleks vaid uitmõtted, et miski on millekski vajalik ja nii edasi.

Aga ma ei tea, millesse ma usun.

Eriti pärast kõiki neid unesid ja iseenesest käimahakkavaid kellasid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga