Daki targutab: Ebatäiusliku koduperenaise ülestunnistus

Kolumn Delfi Naistekale augustist 2012. Sel ajal filmiti saadet “Õhtusöök viiele”.

Olen hetkel seotud ühe projektiga, millest ei tohi ma veel mõnda aega rääkida, aga mis on mind pannud mõtlema täiuslikkusele ja sellele, kui suur hädapätakas mina ikkagi olen.  Ja kas tõesti ongi nii, et ma olen ainus selline inimene maa peal? Vähemalt praegu on küll mulle selline mulje jäänud, et ma erinen kõikidest teistest inimestest nii drastiliselt, et on puhas ime, et mu külalised koheselt mu koju sisse astudes südamerabandust ei saa. Hea seegi, eks.

 

Tegelikult on mind nii väga ära tüüdanud see kõikide õiendamine ja tänitamine ja eile oli mul lõpuks kadunud ka igasugune huumorimeel. No tore on, et mu sõbrad tunnevad mul külas käies kergendust: “Olgu mis on, vähemalt ei näe mu kodu välja nagu Dakil…”

 

Ma pole kunagi eriti varjanud, et ma pole suurem asi koristaja, aga kunagi varem pole sellest inimesed ka erilist numbrit teinud. Nüüd aga on Naabrinaine mõnikord tõsimeeli arvamust avaldanud, et kui ma enne korralikuks ei hakka, siis kindlasti juhtub see pärast seda, kui mu lapse sõbrad ei taha talle külla tulla. Kui ta seda esimest korda ütles, arvasin ma, et see on järjekordne nali, aga tuli välja, et ta ei teinudki nalja. Okei, tõesti mäletan ma, kui õelad lapsed üksteise vastu on ja narrimiseks polegi erilist põhjust vaja, aga…

 

…Kas te ajate mulle jama? Ma pole ELU SEES kuulnud, et lapsed omavahel arutaksid, kelle ema parem perenaine on. Pigem ei viitsi lapsed ju ise ka eriti koristada ja kui just nad ei pea sõbra tuppa minekuks läbi mustapesu hunnikute ja mädanevate toidujäänuste sumpama, siis peaks neil üsna ükskõik olema, kas mul on kirjutuslaual hunnikus ühe või kahe kuu ajakirjad.

 

Tõepoolest – ma absoluutselt ei viitsi koristada, aga ma teen seda ikka. Nüüd veel rohkem kui varem, aga paradoksaalselt paistab see nüüd veel vähem kui varem välja. Ma jaksan/suudan vaid selle kõige suurema kaose likvideerida – laiali lennutatud pudru, ribadeks tõmmatud vetsupaberirulli, kasside joogikaussi uputatud krõbinad, vanni kuhjatud šampoonipudelid, laiali lammutatud rahakoti. Ma jõuaks ilmselt koristada ka nii, et mu ema rahulikult hingata saaks, et ma pole päris hukka läinud – aga siis ei jõuaks ma jälle teha muid asju. Näiteks tööd. Või süüa. Või tegeleda lapsega.

 

Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas kõik teised suudavad nii läbi ja lõhki täiuslikud olla? Kuidas? Mille arvelt? Kas tõesti mitte keegi teine ei anna oma lapsele vahel poest ostetud salatit, sest nii on lihtsam? Kas tõesti mitte keegi teine ei viitsi teinekord nädal aega pesu kokku lappida ja kappi ära panna? Kas tõesti on kõigil kodus viis ühesugust pokaali ja viis ühesugust klaasi ja viis ühesugust magustoidunõu? Kas keegi teine ei ole elanud remondipoolikus korteris mitu kuud kastide otsas? Kas ma tõesti olen siis ainuke laiskvorst maailmas, et minu üle peab kohe konstantselt nalja viskama? Äkki kutsuks siis kohe tervisekaitse, mupo ja sotsiaaltöötajad kohale, et ehk ei sobigi ma ühiskonnas niimoodi vabalt ringi käima? “Jumala eest, tundub, et see naine on ju päris ohtlik suisa oma lähikondlastele! PESU NÄDAL AEGA KUIVAS RESTIL!!! Kus on lastekaitse silmad?!”

 

Kõige rohkem häirib mind vist kogu selle koristamise-asja juures tõsiasi, et ma tõesti ei saa aru, milles täpselt probleem on. Ma ei tea, mul pole küll kombeks külla minnes sõprade kodukorda hinnata ja kommenteerida, kuigi kui nüüd mõtlema hakata, siis on vist tõesti väga eestlaslik sõpru sisse kutsudes kiirelt vabandada: “Tead, püüa mitte tähele panna seda segadust, ma tõesti ei jõudnud…” Siis otsid silmadega seda nimetet segadust ja õhtu lõpuks avastad, et tõepoolest – raamaturiiulis on üks raamat natuke viltu…

 

Nii et ma otsustasin natuke solvuda, sest kogu see koristamise-värk on mingi pseudoprobleem minu jaoks. Ja siin pean ma muidugi segaduse all silmas seda, milline minu kodu igapäevaselt välja näeb, mitte seda segadust, mida näeb sellistes tõsielusaadetes nagu näiteks “Hoarders”, kus inimesed haiglaslikult oma maja otsast otsani asju täis topivad ja hiljem unustavad, et lisaks neile elas majas veel keegi, keda pole juba kuid näha olnud…

 

Eks ma siis olen edasi sõpradele see hoiatav näide, kui see on mu roll siin ilmas. Aga enne, kui ei saa köögikappe seina, jäävad ka need kastid kõikjale laiali ja köögikappe ei saa enne seina, kui on seinad ära soojustatud ja krohvitud, aga seda ei saa enne teha, kui tuleb elektrik, aga elektrik maksab rohkem kui mul hinge taga on ja nii see ringlus mul siin käib.

 

Aga jah, koristada ei viitsi ma tõepoolest ja tavaolukorras tõepoolest eriti. Eks siis kaevake mind kohtusse, kui muudmoodi ei saa…

Märkus aastast 2014: koristan ikka samamoodi nagu tol ajal – igapäevane närviajav kraamimine lapse järelt. Aga nüüd on mul elukaaslane, kes ise koristab. Hämmastav! Mees, kes koristab! Vabatahtlikult! Uskumatu!

6 Comments


  1. Aga kuidas lõppes/jätkub projekt ” korista iga päev 15 minutit “?
    Ja laps tuleb õpetada koristama , mida varem , seda parem .

    Vasta

  2. Ma võin eksida, aga postitusest, tegelikult mitmest eelnevast varem ka kumab läbi, et sa pooldad täielikku vabakasvatust, et laps võib teha absoluutselt kõike mida pähe tuleb ja millal pähe tuleb ning wc paberit tükeldada jne. Kui see peaks nii olema, siis teeb see raskeks nii sinu kui su lapse elu, sest keegi peab kõik jälle kokku korjama ja kui laps seda ise varakult ei õpi, siis on tal terve elu sellega raskusi.
    Nägin oma laste pealt, et neile meeldib tegelikult maast madalast asju korras hoida, lihtsam on nendega pärast mängu koos koristada, harjumus tekib juba üleaastastel.
    Ja reeglid teevad laste elu veidi lihtsamaks, uuringud ja küsitlused on näidanud, et lapsed ise leiavad, et nende elu on lihtsam, kui nende peres on reeglid paigas ja nad ei pea iga asja ise välja mõtlema.

    Vasta

    1. Ma ei tea, Daki, mis sinu suhtumine on, aga mulle nii väga meeldib, kui blogis käiakse õpetamas, kuidas lapsi tuleb kasvatada!

      Fantastilised inimesed 😉

      Vasta

      1. Tahad, ma õpetan sind koristama? See käib nii, et võtad harja ja kühvli…;) Juba maast-madalast tuleb pihta hakata! 😛

        Vasta

  3. Mul on kodus üks eksemplar, kes koristab.. ja seda vaat et rohkemgi kui mina – naine 😀 Ja mida rohkem tema teeb, seda vähem mina teen. Kuidagi kujuneb nii, ei ole ise ka selle üle uhke, aga no mida Sa jooksed kaklema kes nõusid pesta saab, kui ta lauast tõustes automaatselt kraanikausi juurde sööstab ja mina alles oma teed lõpetan? Mitte et see talle meeldiks.. ta lihtsalt ei kannata kui asjad laiali/mustad on.
    Ikka annan vahel poest ostetud salatit lapsele, pesugi ripub teinekord nädalapäevad restil, riidehunnikud ootavad pidevalt garderoobis sorteerimist ja palju muudki veel.
    AGA kui tulevad külalised, siis olen mina esimene, kes kasvõi öö läbi (või siis 10 minutiga) rassib, et kodu korras oleks. Ma ei kannata absoluutselt seda kui tuleb keegi külla ja mul mõni asi laiali on. Meeski naerab, et peab iga päev külalisi kutsuma 😀

    Vasta

  4. Sa pole ainus. Sa pole ainus ka, kellega üle nalja heidetakse ning kellel see lõpuks üle viskas.

    Mulle tundub ka naljakas, et kõik räägivad segadusest ning maalivad minust pildi, kus ma olen just kui koll prügi-riiete-raamatute mäe otsas. Kusjuures mina pean seda võtma naljaga, sest noh, meil kõigil on külgi, mille üle kõik teised naeravad. Aga kui teha sama nalja söögi alla ning söögi peale siis viskab üle.

    Ja kusjuures ma koristan hea meelega (eriti kui igal asjal oma koht, kappi ning kapist välja pole mõtet asju tõsta ju) lihtsalt vihkan triikimist..

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga