Kolumn Delfi Naistekale augustist 2012. Sel ajal filmiti saadet “Õhtusöök viiele”.

Olen hetkel seotud ühe projektiga, millest ei tohi ma veel mõnda aega rääkida, aga mis on mind pannud mõtlema täiuslikkusele ja sellele, kui suur hädapätakas mina ikkagi olen.  Ja kas tõesti ongi nii, et ma olen ainus selline inimene maa peal? Vähemalt praegu on küll mulle selline mulje jäänud, et ma erinen kõikidest teistest inimestest nii drastiliselt, et on puhas ime, et mu külalised koheselt mu koju sisse astudes südamerabandust ei saa. Hea seegi, eks.

 

Tegelikult on mind nii väga ära tüüdanud see kõikide õiendamine ja tänitamine ja eile oli mul lõpuks kadunud ka igasugune huumorimeel. No tore on, et mu sõbrad tunnevad mul külas käies kergendust: “Olgu mis on, vähemalt ei näe mu kodu välja nagu Dakil…”

 

Ma pole kunagi eriti varjanud, et ma pole suurem asi koristaja, aga kunagi varem pole sellest inimesed ka erilist numbrit teinud. Nüüd aga on Naabrinaine mõnikord tõsimeeli arvamust avaldanud, et kui ma enne korralikuks ei hakka, siis kindlasti juhtub see pärast seda, kui mu lapse sõbrad ei taha talle külla tulla. Kui ta seda esimest korda ütles, arvasin ma, et see on järjekordne nali, aga tuli välja, et ta ei teinudki nalja. Okei, tõesti mäletan ma, kui õelad lapsed üksteise vastu on ja narrimiseks polegi erilist põhjust vaja, aga…

 

…Kas te ajate mulle jama? Ma pole ELU SEES kuulnud, et lapsed omavahel arutaksid, kelle ema parem perenaine on. Pigem ei viitsi lapsed ju ise ka eriti koristada ja kui just nad ei pea sõbra tuppa minekuks läbi mustapesu hunnikute ja mädanevate toidujäänuste sumpama, siis peaks neil üsna ükskõik olema, kas mul on kirjutuslaual hunnikus ühe või kahe kuu ajakirjad.

 

Tõepoolest – ma absoluutselt ei viitsi koristada, aga ma teen seda ikka. Nüüd veel rohkem kui varem, aga paradoksaalselt paistab see nüüd veel vähem kui varem välja. Ma jaksan/suudan vaid selle kõige suurema kaose likvideerida – laiali lennutatud pudru, ribadeks tõmmatud vetsupaberirulli, kasside joogikaussi uputatud krõbinad, vanni kuhjatud šampoonipudelid, laiali lammutatud rahakoti. Ma jõuaks ilmselt koristada ka nii, et mu ema rahulikult hingata saaks, et ma pole päris hukka läinud – aga siis ei jõuaks ma jälle teha muid asju. Näiteks tööd. Või süüa. Või tegeleda lapsega.

 

Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas kõik teised suudavad nii läbi ja lõhki täiuslikud olla? Kuidas? Mille arvelt? Kas tõesti mitte keegi teine ei anna oma lapsele vahel poest ostetud salatit, sest nii on lihtsam? Kas tõesti mitte keegi teine ei viitsi teinekord nädal aega pesu kokku lappida ja kappi ära panna? Kas tõesti on kõigil kodus viis ühesugust pokaali ja viis ühesugust klaasi ja viis ühesugust magustoidunõu? Kas keegi teine ei ole elanud remondipoolikus korteris mitu kuud kastide otsas? Kas ma tõesti olen siis ainuke laiskvorst maailmas, et minu üle peab kohe konstantselt nalja viskama? Äkki kutsuks siis kohe tervisekaitse, mupo ja sotsiaaltöötajad kohale, et ehk ei sobigi ma ühiskonnas niimoodi vabalt ringi käima? “Jumala eest, tundub, et see naine on ju päris ohtlik suisa oma lähikondlastele! PESU NÄDAL AEGA KUIVAS RESTIL!!! Kus on lastekaitse silmad?!”

 

Kõige rohkem häirib mind vist kogu selle koristamise-asja juures tõsiasi, et ma tõesti ei saa aru, milles täpselt probleem on. Ma ei tea, mul pole küll kombeks külla minnes sõprade kodukorda hinnata ja kommenteerida, kuigi kui nüüd mõtlema hakata, siis on vist tõesti väga eestlaslik sõpru sisse kutsudes kiirelt vabandada: “Tead, püüa mitte tähele panna seda segadust, ma tõesti ei jõudnud…” Siis otsid silmadega seda nimetet segadust ja õhtu lõpuks avastad, et tõepoolest – raamaturiiulis on üks raamat natuke viltu…

 

Nii et ma otsustasin natuke solvuda, sest kogu see koristamise-värk on mingi pseudoprobleem minu jaoks. Ja siin pean ma muidugi segaduse all silmas seda, milline minu kodu igapäevaselt välja näeb, mitte seda segadust, mida näeb sellistes tõsielusaadetes nagu näiteks “Hoarders”, kus inimesed haiglaslikult oma maja otsast otsani asju täis topivad ja hiljem unustavad, et lisaks neile elas majas veel keegi, keda pole juba kuid näha olnud…

 

Eks ma siis olen edasi sõpradele see hoiatav näide, kui see on mu roll siin ilmas. Aga enne, kui ei saa köögikappe seina, jäävad ka need kastid kõikjale laiali ja köögikappe ei saa enne seina, kui on seinad ära soojustatud ja krohvitud, aga seda ei saa enne teha, kui tuleb elektrik, aga elektrik maksab rohkem kui mul hinge taga on ja nii see ringlus mul siin käib.

 

Aga jah, koristada ei viitsi ma tõepoolest ja tavaolukorras tõepoolest eriti. Eks siis kaevake mind kohtusse, kui muudmoodi ei saa…

Märkus aastast 2014: koristan ikka samamoodi nagu tol ajal – igapäevane närviajav kraamimine lapse järelt. Aga nüüd on mul elukaaslane, kes ise koristab. Hämmastav! Mees, kes koristab! Vabatahtlikult! Uskumatu!