märgid ehk kuidas mu peale möriseti

PardipesaInimene otsib alati märke. Nii minagi. Näiteks registreerisin möödunud neljapäeval (7. kuupäev!) ära oma firma Pardipesa, taotlus rahuldati järgmisel päeval (8. kuupäev! Minu elutee number! Peab ju olema hea enne!), kõik see toimus novembrikuus (11! Kõige parem numbrikombo üldse!).

Reedel läksin panka, et ära teha firmale pangaarve. Telleri nimi oli Ausmees (!) ja sel ajal, kui me pabereid täitsime, loeti pangas münte, nii et kõike saatis sulnis rahakõlin (!). Naljatlesin, et ju see on hea märk. Ausmees nõustus.

Ja hiljem, kui telefoninumbriga käisin tegelemas, oli mu järjekorranumber 123 (!), mis ju on silmnähtavalt hea enne. Samahästi oleks võinud läbi Elisa kontori ükssarvikud sõita, olin ma sel hetkel veendunud.

Nüüd on asi nii kaugel, et tööd on nii palju (!), et pole jõudnud isegi korralikku kodulehte teha või isegi kuskil kellelelgi ÖELDA, millega ma siis täpselt tegelen. No et uusi kliente saada või nii. On see nüüd hea märk või mitte?

Ja eile käisin Milal hoius järel. Jalutades Solnoki peatuse poole lähenes eemalt kerges habemes mees (vrdl kerges jopes), kes natuke meenutas Simon Neili ja kuna ma ju JUST olin käinud Biffy Clyrol rokkimas, jäin teda kaheks sekundiks liiga kauaks vaatama. Ma harilikult ei otsi silmsidet, sest järgin siiski põhimõtet: don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack.

Sest see on tõsi.

Ahv ründab.

Aga juba oli hilja. Mehe nägu läks – tahaks öelda, et laiale, aga õigem on vist himurale – naerule ja kui ta jõudis mulle lähemale, hakkas ta…

wait for it…

MÖRISEMA.

Jah.

Minu peale möriseti.

Nagu… MISASI see on?! See paneb mind kahtluse alla seadma kõiki inimsuhtluse põhialuseid. Okei, kunagi kui ma olin noor ja kuum, siis ikka juhtus seda, et mõni auto lasi signaali või töömees vilistas, aga esiteks ei lase keegi mulle juba kümme aastat signaali ja ei hakka iial oma hingeõhtu vilistamise peale raiskama (mitte et ma enam noor ja kuum ei oleks, OBVIOUSLY olen, ma lihtsalt pole seda tüüpi naine, ma pole vilistatavat tüüpi, heas mõttes, muidugi), kuid ometi leidub mingi tüüp saikot, kes võtab kätte ja iharalt muiates MÖRISEB.

Ma olin nii šokeeritud, et tahtsin esimese hooga kõigile sõpradele tekstida, siis aga leidsin, et lugu läheks liiga pikaks ja nüüd mõtlen, et ei tea, kas see mörisemine on mingi uus moeröögatus? Et äkki peaks ka hakkama inimeste peale mörisema?

Või siis võtaks kasutusele Bill Bailey eilse killu: “Sorry, can’t talk to you right now, having a cognitive dissonance.”

Kurat, ja praegu hakkasin ma mõtlema, et see kild ikka ei olnud nii. Oli või?

Appi, mu aju möriseb mu peale.

Nojah.

THIS IS WHAT YOU GET. Inimesed mörisevad tänaval ja hiljem ei mäleta enam ise mitte millestki mitte midagi.

Elu.

Aga et siis mis märgiks ma seda möirgamist võtma peaks? Et lähiajal on oodata animaalseid elamusi? Või et küllap ka Pardipesa möirgama hakkab? Või et hoidku ma parem heaga meestest eemale, sest nad on saikod?

Küsimused, küsimused, küsimused…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga