6280

Lõppeva nädala juures on vähe positiivseid emotsioone. Ainult üks uudis pani mind rõõmust kiljuma, ja see oli muidugi Raadio 2 kuuldud teadaanne, et Russell Brand tuleb Eestisse. Fuck yeah!

Kõik muu on aga läinud vääramatult tualetti. Kuidagi ootamatult olen ma tagasi (ka mentaalselt) selle aasta varakevades, kus hommikud algasid nutu ja kuurist viimaste puude toomisega, hommik jätkus kütmise ja haige lapse poputamisega ja koguaeg tahaks ära surra. Ainuke vahe on see, et nüüd on lisandunud ka koolitööd igikestvasse “tööd on nii palju, et ei tea, kuhu suunas tormata” kompotti.

Tormame edasi. Ükskord saab ikka laps terveks ja ehk saab pühapäeval kuuri nii korda, et saab talvepuud ära tellida ja kapis on pestot ja parmesani. Ehk et hullu pole tegelikult väga midagi.

Lihtsalt meeleolu pole mittemingisugust.

4 Comments


  1. Ohh jahh, peale lapse saamist on mul tunne, et laste haigused muudavad kogu külmaperioodi üleelamislaagriks. Hetkel on mul 2 haiget last, kellest 1 on 7-kuune enneaegne, kes nädal tagasi just lõpetas antibiotsi kuuri ja on jälle tatine, ei suuda magada ja ma ei tea, mismoodi teda aidata. Ainsa lohutusena mõtlen, et mõnel on 5 last – kas nad siis on kõik ühel ajal haiged? Mismoodi nii elatakse? Või siis on jumala pohhui, sest nad ju ükskord tõepoolest saavad ikkagi terveks?

    Vasta

  2. See nüüd oleneb totaalselt lugema sattuvast inimesest, et kes võtab hjuumoriga ja kes saab minu sõnavõtu pääle väga-väga pahaseks, aga… ma tahaksin teid lohutada sellise (minu arvates)(tagantjärele) lõbusa tähelepanekuga, et laste ja peikude puhul saab küsida nõu arsti või ema või interneti käest. Aga kui ma kunagi 9,3 aastat tagasi minisea võtsin, oli internet pea olematu, vähemalt selles temaatikas, ja ega keegi hing ega loomaarst mulle ka miskit tarka öelda osanud nende probleemide peale, mis meil aeg-ajalt ikka üles kerkisid. Ja vat siis oli küll selline tunne, et ma olengi siin maailmas täiesti üksi oma murega. Keegi ei tea, mida teha, palju õnne, kellegi käest pole küsida.

    Ja noh, kuna mind selle põrsaga siis kodust välja visati ja ükski korterite üürileandja ka sellisest loomast miskit kuulda ei tahtnud ja kuna ma päevade ja nädalate kaupa käisin omale kodu otsimas selle asemel, et tööd teha, sai ühel hetkel raha ka otsa ja mul oligi täpselt 16 krooni. Ilus päikesepaisteline päev oli =)

    Vahetevahel teeb see tuju rõõmsamaks, kui keegi lükkab perspektiivi paika stiilis et kusagil mujal (paljudes kohtades mujal) on koguaeg veel sitem. Aga see on mõistagi sügavalt subjektiivne ja ei mõjuta kuidagi olukorda siin ja praegu, kui on tunne, et ei saa, ei taha, ei suuda, ei õnnestu. Siis on äkki vaja, et keegi räägiks ühe loo sellest, kuidas tal kunagi oli sama täbar situatsioon ja kuidas situatsioon lahenes.

    Ma tol päikeselisel päeval istusin Norde Centrumi ette parkla äärekivile, andsin korraks alla ja mõtlesin ka, et mida siis nüüd? Et mida ma teen ilma koduta (ei saa ju igavesti põrsaga sõprade juures ööbida) ja rahata? Läksin poodi, ostsin nende 16 krooni eest kaks suurt Jättist, tagasi sinnasamma äärekivile ja pistsin need nahka. Siis lohistasin end koju ja kirjutasin MSN-i staatuseks, et ma olen nüüd kodutu ja rahatu. Paar sekundit hiljem kirjutas mulle üks tuttav, kes oli seda appikarjet näinud ja ütles, et tal üks tuttav üürib korterit välja ja et jah, võib küll seaga ka sisse kolida. Mingi väike tööots sebis ka end paar tundi hiljem minu juurde ja kõik oli jälle korras.

    Kõik läheb hästi!

    Vasta

    1. Me võime sellise diili teha, et ma laenan teda sulle nädalaks ajaks. Põssal on põnev laager ja sina saad näha, milline on elu koos miniseaga. Ütlen kohe ära, et midagi sellist, mida sa ilmselt ootad, see kindlasti pole.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga