Lõppeva nädala juures on vähe positiivseid emotsioone. Ainult üks uudis pani mind rõõmust kiljuma, ja see oli muidugi Raadio 2 kuuldud teadaanne, et Russell Brand tuleb Eestisse. Fuck yeah!

Kõik muu on aga läinud vääramatult tualetti. Kuidagi ootamatult olen ma tagasi (ka mentaalselt) selle aasta varakevades, kus hommikud algasid nutu ja kuurist viimaste puude toomisega, hommik jätkus kütmise ja haige lapse poputamisega ja koguaeg tahaks ära surra. Ainuke vahe on see, et nüüd on lisandunud ka koolitööd igikestvasse “tööd on nii palju, et ei tea, kuhu suunas tormata” kompotti.

Tormame edasi. Ükskord saab ikka laps terveks ja ehk saab pühapäeval kuuri nii korda, et saab talvepuud ära tellida ja kapis on pestot ja parmesani. Ehk et hullu pole tegelikult väga midagi.

Lihtsalt meeleolu pole mittemingisugust.