Monthly Archives: september 2013

6280

Argielu 4 kommentaari

Lõppeva nädala juures on vähe positiivseid emotsioone. Ainult üks uudis pani mind rõõmust kiljuma, ja see oli muidugi Raadio 2 kuuldud teadaanne, et Russell Brand tuleb Eestisse. Fuck yeah!

Kõik muu on aga läinud vääramatult tualetti. Kuidagi ootamatult olen ma tagasi (ka mentaalselt) selle aasta varakevades, kus hommikud algasid nutu ja kuurist viimaste puude toomisega, hommik jätkus kütmise ja haige lapse poputamisega ja koguaeg tahaks ära surra. Ainuke vahe on see, et nüüd on lisandunud ka koolitööd igikestvasse “tööd on nii palju, et ei tea, kuhu suunas tormata” kompotti.

Tormame edasi. Ükskord saab ikka laps terveks ja ehk saab pühapäeval kuuri nii korda, et saab talvepuud ära tellida ja kapis on pestot ja parmesani. Ehk et hullu pole tegelikult väga midagi.

Lihtsalt meeleolu pole mittemingisugust.

see postitus on number 6272

Argielu 4 kommentaari

Ülikooli esimesel kursusel saime me paari kursakaga koos tööotsa ja hakkasime toimetama üle-tartulist noortelehte Ämblik. Mina kandsin seal tegevtoimetaja, keeletoimetaja, reporter, fotograaf, kujundaja ja küljendaja rolle. Ma mäletan, kuidas ühel õhtul enne trükkiminekut istusin ma kursaõe Tiinaga ja panin lehte kokku. Ahjaa, see oli ka veel osaliselt vist venekeelne (või oli eraldi venekeelne variant? vot enam ei mäleta), Moskvast pärit Tiina toimetas küljel venekeelset teksti.

See oli vist üks esimesi kordi, kui ma sain aimu, mida tähendab tööstress. Siuke päris tõeline tööstress mu oma valitud erialal. Kell muudkui tiksus, ma käisin vist iga kümne minuti tagant rõdul suitsu kimumas ja mingil hetkel tuli sein ette. Enam ei jõua. No ei suuda enam. Mitte sendieestki ei jõua enam. Vead tulevad sisse, silm ei seleta – kõik.

Ja ma mäletan nii hästi, kuidas Tiina vaatas mulle otsa ja ütles naeratades: “Kui ei jõua, siis ei tee.”

Ma ei saanud temast aru. Mismõttes: ei tee!? Sellist varianti pole, et ei tee! PEAB JU TEGEMA!

“Sa saad teha täpselt nii palju kui jõuad ja rohkem ei saagi keegi sinult nõuda,” ütles ta rahulikult. Ma vahtisin talle ilmselt ammulisui otsa.

 

mind. blown.

Ja selleks õhtuks me panimegi pillid kokku, tulime pühapäeva hommikul tagasi ja lõpetasime vist tunni ajaga värske peaga kõik, mis teha oli vaja.

Neid Tiina öeldud tarku sõnu meenutan ma endale senimaani. Sel nädalal on olnud peas mingi jooksev stampmõte, mida ma ei saa peast välja ja mis keerleb edasi-tagasi ja ringiratast: “Stressitase on üle mõistuse, stressitase on üle mõistuse…”

Istusin eile (võimalik, et viimast korda sel aastal) võrkkiiges, suitsetasin ja rüüpasime Ruumiga jäkut. Väsimusest peast täiesti segi. Arutasin, et ilmselt on suur osa probleemist peidus selles, et mul puudub igasugune ülevaade, mis järjekorras ma asju tegema peaks. Tõmblen ringi nagu peata kana ja suur osa energiast lähebki vist tõmblemise peale. Teen artikleid vales järjekorras (ja siis parandan vead ikka une arvelt). Teen lahti brauseriakna ja kangestun tühjal pilgul, sest olen unustanud, mida ma otsima ja vaatama pidin. Samal ajal on lahti uue kirja aken. Kellele ma kirjutama pidingi?

On reede õhtu, sõitsin kooli ja raadiost tulid hõiked, et käes on nädalavahetus, oo jee! Oo jee, on ta jee, mõtlesin kibedalt. Ees on ootamas mitu tundi loenguid, tipuks kontrolltöö. Homme hommikul vara tuleb Saarlandi startida. Nädalavahetus kulub intensiivsele koolitööle ja üks töökohtumine on ka. Ja siis ongi jälle esmaspäev, ei saa isegi öelda, et kõik hakkaks otsast peale. KÕIK EI PEATUGI.

Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada positiivse postituse. Positiivset on nii palju. Ma armastan kolmapäevaseid kontoripäevi, kui pinge on laes, sest kohe lähme ju trükki, aga alati saab kõvasti nalja. Pole olnud kolmapäeva, kui ei ole silmi pisaraisse naernud.

Ma ARMASTAN kooli. Mul on vist igas loengus mingid tõelised “pirn läheb põlema” momendid ja ma tahan pärast helistada kõigile ja rääkida, kuidas ma targemaks olen saanud.

Ma armastan seda, kuidas meil on tekkinud Milaga uus traditsioon – enne magamajäämist me vedeleme ja räägime. Tekkide vahelt teineteisele otsa piiludes. Mila enamiku ajast imiteerib rääkimist, mis on superarmas. Mitte eriti informatiivne, aga superarmas. Umbes nagu ta imiteerib saladuste sosistamist.

Ja kahtlemata armastan ma seda, et umbes nädala pärast on mul lõpuks normaalne sissetulek, mis tulebki sisse ja minu pangaarvele. Issand kui mõnna tunne see võib olla, et maksad arved ära ja ELAMISEKS JÄÄB KA ÜLE!

Ma armastan, et ma saan suvalisel hetkel #naistejuttudesse karjatada, et kõik on pask ja rõve ja üle-faking-üldse, ja kohe hakkab nii palju kergem ja kõik saavad aru. Ja keeravad asja nii, et järsku polegi enam õudne, vaid on hoopis naljakas.

Ja ma armastan, et käes on sügis. Ja et saab kütta. Ma tunnen, et sügis on nii väga minu aeg. Ja see, mu sõbrad, on ikka väga mõnus.

Ning mis puutub kõiki neisse miljonisse asja, mis vaja on ära teha?

“Alusta algusest,” ütles Kuningas kaalukalt, “ja jätka, kuni jõuad lõpuni. Siis pea kinni.”

(Lewis Carrol)

 

 

Lennukas koduperenaine loob korda vaid veerand tunniga?

Argielu 10 kommentaari

See eksperiment ilmus juulikuu Nipiraamatus. Kuna ma praegu ei jõua ei koristamiseni ega blogimiseni, siis palun väga – siin mu meeleoluka eksperimendi täisversioon!

 

“Kuule, see FlyLady programm on täiega äge,” räägib sõbranna elevusega. “Mõtle, koristad vaid veerand tundi päevas ja saad lõpuks oma kaosest siin lahti!” Kergitan skeptiliselt kulmu. Kas tõesti – 15 minutit ja kogu see segadus ja õudus mu kodus saab kontrolli alla? No seda ma pean proovima!

Kõigepealt toksin brauseri aadressiribale maagilise aadressi flylady.net ja avaneb natuke kohmakalt ehitatud lehekülg, mis lubab, et muutes iga päev natukesehaaval oma koristamis- ja elukorraldusharjumusi, saab ka kõige hullemast kodus valitsevast kaosest jagu. Olen ikka veel skeptiline, eriti kui pilguga toas jooksvat kaheaastast jälgin, mahlarida järel ja mänguasjahunnikud vaipa peitmas. Registreerin end siiski FlyLady ehk Lennukate Leedide community kasutajaks ning luban eksperimendi nimel vähemalt nädal aega truult kõiki antavaid nõuandeid järgida. Põhiprogramm on ise küll kuu aja pikkune, sest: “Et likvideerida seda kaost, mis tekkis pika aja jooksul, ongi vaja natuke aega!”

Eks siis näeb, mis välja kukub!

Esimene päev: kraanikauss läikima!

Esimene ülesanne, mille FlyLady mulle annab, on naeruväärselt lihtne. Nühi oma kraanikauss läikima! See on kõigi FlyBaby’de ehk Lennubeebide esimene samm. Miks midagi nii… labast? Võiks ju alustada sellest hunnikust pestud pesust, mis nädalaid kappi panemist ootab, või köögikapipealsetest, kust enam tööpinda nähagi pole… Aga ei, just kraanikausi juurde mind suunatakse. “Sul peab olema tunne, et oled midagi ära teinud,” julgustab FlyLady. “Kui sa hommikul üles ärkad, su särav kraanikauss justkui naeratab sulle!”

Kui aga kraanikausipesemisse süveneda, tuleb välja, et kõik polegi nii lihtne. Kuigi läikimanühkimine on elementaarne (vahendite ja harjadega), siis väljakutseks saab hoopis kraanikausi samas seisukorras hoidmine. FlyLady keelab nõusid kaussi koguda ning annab neile, kel nõudepesumasinat pole, ettepaneku nõud kraanikausikappi eraldi kaussi koguda ning siis korraga ära pesta. Vabandage, aga see on lihtsalt jabur. Kraanikaussi kogungi ma neid seetõttu, et siis saab vee sisse lasta ning hiljem ei pea, nagu mingi loll, harjaga kuivanud toitu taldrikutelt nühkima.

Aga okei, minu jaoks pole probleem nõud ka kohe ära pesta, see on tegelikult mu harjumus olnudki. Lihtsalt nüüd ei jäta enam midagi hommikuks. Ahjaa, roostevabast teraseid kausse käsib FlyLady ka iga kord pärast kasutamist ära kuivatada! No ikka selleks, et veeplekke ei tekiks… Nojah, mõtisklen, lapiga kraanikaussi kuivatades. Eksperimendi nimel…

Teine päev: löö end üles! 

Mina olen FlyLady määratluse järgi WAHM ehk work at home mum, kodus töötav ema. Tuleb tunnistada, et koduriideid on mul ootamatult kordades rohkem tekkinud kui “viisakaid”. Aga ma lihtsalt ei näe põhjust, milleks end üles lüüa – dressides ja maikas on ju nii palju mõnusam kodus aeleda, vahepeal lapsega mängida või aias mässata – täpselt kuidas päev kujuneb. Seega on teise päeva väljakutse minu jaoks natuke vastumeelne. Löö end üles, käsib FlyLady. “Ja kindlasti kanna kodus kingi, ei mingit paljajalu patseerimist!” Söögu mind susi, aga kodus mina kingi kandma ei hakka! Ka mitte eksperimendi nimel!

Koduleheküljel on küll pikk essee, mis loetleb kõik põhjused, miks kingade kandmine kodus kasulik on, alates sellest, et siis sa juba tunned end asjalikumana, lõpetades sellega, et kingi kandes ei teki kandadele paksendeid. Olgu neil või miljon põhjust, mina käin paljajalu või talvel sussidega. Küll aga on mind sel päeval linnas ootamas kohtumine, seega katsetan ka kodus korralike riietega olemist. Tuleb tõdeda, et on ilusam tunne küll. Telefonile vastan asjalikuma häälega, töö lendab käes paremini ja üllatuslikult ei katagi mind õhtuks määramatute plekkide rida. Huvitav…

Foto: Kalev Lilleorg

Foto: Kalev Lilleorg

Kolmas  päev: missioon kummut! 

Kuna Lennu-Leedide kommuunis on inimesed aastaid, siis on igal kuul käimas ka uued väljakutsed, mis hoiavad ka vanu liikmeid tegusana. Seega saabub igal hommikul mu postkasti lisaks beebisammudele ka “päeva missioon”, kus on lühidalt kirja pandud, millisele segadusele sel päeval keskenduda. See nädal on pühendatud magamistoa korrastamisele ning kolmandal päeval otsustan ka missiooni järele proovida. Selleks on kummutipealse koristamine, mis sobib hästi – sinna ikka on asju kuhjunud.

Aga enne muidugi igahommikune rutiin – löö end üles, loe e-kirju, hoia kraanikauss läikivana. Siis pöördun missiooni poole ja kuna on reedene päev, on see ühtlasi viimane päev, mis magamistoale (tsoon 4, nagu see FlyLady’l jagatud on) pühendatakse, järgmisel nädalal koristatakse juba uut elamise osa. Aga mul pole vahet, kõik on niikuinii segamini, samahästi võin alustada ju kummutist.

FlyLady kirjutab lühidalt ja konkreetselt, et kummutipealse korrastamise jaoks on mul täna veerand tundi. Taimer käima ning tee korda nii palju kui jõuad! Haha, naeran omaette. Tahaks näha…

Aga kui kummutipealne korras ja kell ikka veel käinud pole, tuleb välja, et… tõesti! Selle õudse soki- ja vidinahunniku kordaseadmiseks ei kulunud mul veerandit tundigi! Ja ometi olen ma seda nädalaid edasi lükanud, sest see tundus nii suure ettevõtmisena… Eriti mõnus on see, et rohkem ma sel päeval koristamisega tegelema ei peagi, ainus ülesanne on vaid nende veebisaidi ja programmiga lähemalt tutvuda. Ja see on juba puhas mõnu ja põnevus!

Neljas päev: vihista ja pühi!

On laupäev ja lisaks tavapärasele rutiinile uusi ülesandeid meiliboksi ei potsata, küll aga antakse eelhoiatus, et järgmine nädal pühenduvad Lennu-Leedid tsoonile 5, milleks on elutuba. Otsustan siis selgeks õppida vahva nipi, mis kodulehelt silma jäi ja mis kuulub edasijõudnute igapäevarutiini juurde.

Swish and swipe, mida võiks tõlkida kui vihista ja pühi, tähendab, et igal hommikul hambaid pestes kulutad sa ka ühe minuti (jah, ainult ühe!) ja tõmbad puhtaks peegli ja kraanikausi veeplekkidest (selleks pead muidugi varuma vannituppa lapid ja vahendi). Teine pool minutit pühenda vetsupotile. Vala vetsuharjahoidjasse mingit puhastusvahendit – mina kasutasin selleks vastiku lõhnaga šampooni, mis ammusest ajast seisma jäänud. Nüüd ei jää muud üle, kui pärast hambapesu harjaga korra vetsupotist üle käia ja vihinal vett peale lasta. Mõte on selles, et kulutades iga päev hästi natuke aega, hoiad end harvemast, kuid põhjalikumast – ja ka vastikumast – küürimisest.

Ausalt, see komme hakkab kergelt külge ja soovitan täna kõigile harjahoidikusse vana šampooni valada. Lihtne ju! Ja pott alati puhas!

Beebisammude juures õpetatakse neljandal päeval koostama “Kontrollipäevikut”, mis on sisuliselt majapidamiskalender, kuhu sa vaikselt õpitud nippe kogud ja harjumusi kirja paned. Nimekirjad mulle meeldivad, samas meeldib ka spontaansus. Ja kuna kohe on jaanipäev, jääb päevik minust alustamata. Küllap jõuab!

Viies päev: hoia negatiivsed mõtted eemale!

Kuna on pühapäev, siis midagi uut postkasti ei potsata, küll aga on aeg ette võtta järgmine beebisamm. “Kas sa kuuled oma peas negatiivseid tänitavaid mõtteid?” küsib FlyLady minult ja peab tunnistama, et üsna sageli on minuga tõesti nii. Mis mõtet on koristada, kui kõik on kohe jälle s*tane, huilgan peas vaat et igapäevaselt. No ja mis siis, et ma pole mingi puhtusefriik, torisen, kui sõbrannad jälle koristamise kohta märkuse teevad. Vähemalt on mu laps õnnelik!, lohutan end.

FlyLady käsib kõik negatiivsed mõtted kirja panna (mida ma ka tegin) ja pöörata need positiivseks. “Sa väärid õnne!” särab lause kodulehelt vastu ja ma otsustan, et, kurat, väärin jah! Ja kirjutan märkmepaberile “Naerata!” Sest miks mitte?!

Kuues päev: “kuumad kohad” ja 15 minutit elutoas

Eksperimendi eelviimane päev on taas täis põnevust. Mis siis täna? Kraanikauss läigib, hommikul tõmban probleemita üle vetsupoti, naeratan endale peeglisse ja loen huviga FlyLady’lt saadud kirja. Täna siis elutuba! Esmaspäevaseks missiooniks on veerand tunniga korjata elutoast kokku kõik asjad, mis sinna ei kuulu. Vaatan üle nurgad ja diivanid, korjan kokku riided ja tõstan jalus olevad mänguasjad tütre tuppa. Kui taimer piiksuma hakkab, lõpetan. “Ära kuluta elutoas kolme tundi!” meenutab ka FlyLady oma kirja. “Tee, mida sa veerand tunniga suudad, ja siis peatu!”

Fantastiline! Elutuba on kohe silmnähtavalt rohkem korras. Ja jällegi, ainult veerand tunniga!

Beebisammuks on täna “kuumad kohad” – see on see esikukapp või kirjutuslaud, kuhu käest kukuvad postkastist võetud arved, ostutšekid ja kõik see “küll ma hiljem vaatan üle!”. Minul on selleks kirjutuslaud ja kapike välisukse kõrval. Instruktsioonide kohaselt tuleb mul täna pühendada “kuumale kohale” kaks minutit ning seal kord luua. Ja… üle kahe minuti see ei võtagi. Ajakirjad kokku, vanad arved kausta, tehtud!

Ainult et… koduriietes. Ausalt, no ei viitsi end üles lüüa. Lohutan end, et selle palavaga on suvekleit ka täitsa aktsepteeritav riietus.

Viimane päev: riided valmis ja viis minutit tolmutamiseks

Nädal aega hiljem on palju häid harjumusi mu elu juba üle võtnud. Hommik algab (natuke teadlikumalt) riietumisega ja vannitoas minuti korra hoidmisele pühendamisega. Siis loen kirju, tutvun missiooniga tänaseks, kirjutan endale märkmepaberile meeldetuletused (osta piima, naerata, kaks minutit “kuumas kohas”), teen tööd ja kui vabam hetk tuleb, võtangi missiooni ette. See on ülilihtne – võtta viis minutit ja pühkida elutoa nipsasjadelt tolmu.

Asi, mida ma MITTE IIAL teha pole viitsinud, läheb lennates, sest võtta selleks viis minutit ei tundu mingi probleem ega kohustus. Beebisammude programmis on seitmendal päeval samuti ülesanne, mis on pigem rõõm kui piin – enne magamaminekut valida välja riided järgmiseks päevaks. Minu ema on seda, muide, aastaid teinud ja kooli ajal tegin seda isegi. Sest kellel on aega hommikul selle peale mõelda, kui kell 8 tunnid algavad! Nii valingi homseks välja järgmise suvekleidi ja heidan rahus magama.

Paistab, et minust võib tõesti Lennukas Leedi saada. Kodu on ju juba palju rohkem korras. Ja mis peamine, selle korras HOIDMISEKS ei paista tõesti pea üldse aega ega vaeva kuluvat…

effing eff

Argielu 17 kommentaari

Super. Fantastiline. Läks ainult kaks nädalat, et ma oleks end oma kahel-poolel-töökohal ja täiskoormusel koolis ribadeks tõmmanud. Praegu tabas mind fantastiline arusaamine, et ma olen TOTAALSELT FUCKED ja ma isegi ei oska ühestki otsast hakata enam asju harutama.

Homseks on kodutöö kaks kodutööd, mille tegemist ma pole isegi alustanud. Neljapäevaks on kodutöö. Reedel on kontrolltöö ÕHTUL POOL KAHEKSA (sest magister on siiski ju töötavale inimesele), mis mind ärritab seetõttu, et ma pidin sõitma Saaremaale õe sünnipäeva tähistama ja ühele pereüritusele veel, lisaks on seal selle teise tööasja koosolek, või noh, peaks olema, reede õhtul. Aga kontrolltööd järele teha ei saa, seega jääb minemata. Fantastiline. Vähe ma ei oodanud seda.

Rääkimata sellest, et ma peaks täna veel lõpetama kaks artiklit ja tegelema aktiivselt homseks allikate leidmisega ja homme siis artikli ka valmis kirjutama. Ja minema täna kooli ja homme kooli. Ja homme kirjutama järjejuttu. Pluss Delfile asju. Ja ülehomme täispäeva kontoris tegema. Noh, õnneks see on tegelikult meeldivaim osa, sest siis jääb päevaseks lapsekohustuseks ainult ta kuhugi hommikul viia või kellelegi jätta ja õhtul järele minna.

Muidu käib ikka edasi-tagasi mingi lapsekamm ju ka, ning lisaks kirjutamistele ja asjadele pean ma ju pidevalt sotsiaalmeediat ka haldama JA VALIMISTE ASJA MA POLE ISEGI SIIN VEEL MAINIDA JÕUDNUD.

Kui ma veel eile olin üsna tšill ja tundsin, et ligitikkunud haigusepoiss sai rahulikumalt võetud nädalavahetusega seljatatud ning teatasin, et kõige suurem teene, mis ma endale teha sain, oli nädalavahetusel tööasju mitte teha, siis tänaseks ma lihtsalt hullun.

faking faaaaaaak!

Disclaimer kõigile, kes tulevad ütlema, et see on normaalne elu ja lõpetagu ma vingumine ja nautigu päriselu. Või et ise sa ju tahtsid ja ise sa võtsid ja naudi seda, sest kuu aja pärast on töö otsas ja aega küll kooliga tegeleda. Sorri, ilmselgelt pole ma tehtud samast puust, millest kõik teised normaalsed superinimesed tehtud on ja mul jookseb vahel kokku. Tõesti sorri.

lasteaed, mitte tallinna raad

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Vahel olen ma siiralt üllatunud, milline lasteaed mind ümbritseb. Kurat, vanust on juba peaaegu 30, aga ikka teinekord vaatad ja imestad, et kus me oleme, keskkoolis ikka veel või?

Sel korral paneb mind imestama üks tšikk, nimetagem teda Emoks. Käisin eile ühel hästi toredal sünnipäeval, mis ühtlasi oli hooaja lõpugrill. Kõik oli tore, sünnipäevalaps ise ei hostinud, aga lahkelt oli lubanud oma aeda ja grillmajakest kasutada sõbranna, seesama Emo. Facebookis oli event ja puha ning kuna tegu oli mitme sõpruskonna kattumisega, siis näiteks oli see event ja külalistenimekiri väga hea abivahend sünnipäevakingituseks organiseerumisel. Nimelt igatses sõbranna väga õmblusmasinat ja kuna külalisi oli paarikümne kanti, siis leidsime, et tõesti, selle annab ära orgunnida.

Pidu oli kõik kena ja tore, kui meie kambakesi kohale jõudsime, olid kõik juba hoos. Ja kui ma ütlen hoos, siis ma mõtlen, et istusid aiamajakeses viisakalt, näkitsesid vorsti ja salatit ja jõid mullidega punast veini. No siuke viisakas täiskasvanute pidu, sõnaga. Ei mingit lõhkumist või laamendamist või röökimist.

Seda veidram oli, kui me K2-ga mingi hetk vetsus käies aru saime, et mingi kala on. Sünnipäevalaps oli kuidagi eriti närviline ja Emo vist juba bitchis, et issake, nii palju inimesi ikka ja sada häda. Käis mingi vabandamine ja koogutamine, sest ILMSELGELT naudib sünnipäevalaps oma sünnipäeva ju ikka siis kõige rohkem, kui peab sõbranna ees, kes ISE ju peo tema juures korraldamisega nõus oli, vabandama ja roomama. No tõesti, sa nagu ise FB eventist ei näinud, et 20 inimest tulemas on? Või sa kujutasid nagu ette, et 20 näeb reaalsuses välja nagu 5-6? Et nagu milles küsimus täpselt?

K2 ütles imestavalt, et kurat, mõtlesin, et need ajad on juba möödas, kui pidi majas sees vetsus käies teesklema, et pole purjus…

Ühesõnaga, Emo pani oma tujutsemisega kõik end megaebamugavalt tundma, sest koguaeg oli tunne, et me kuidagi isiklikult solvame teda oma kohalolemisega. Kuna pidu pidi südaöö paiku ka lõppema, siis õnneks võtsid kõik siiski üsna tšillilt asja. Emo muidugi aeg-ajalt ilmus ja demonstratiivselt loopis pudeleid prügikotti ja kui kell kutses märgitud lõppajal kukkus, teatas ta muidugi koheselt, et pidu on läbi. Mitte, et me poleks selle aja peale seda juba ise mõistnud… Dziisas küll.

Aga eriti tigedaks ajab mind see, et esiteks ilmselgelt on täna sünnipäevalaps veel õnnetum ja meie ei oska tema lohutamiseks midagi teha. No tõsiselt, täiesti viks ja viisakas pidu oli, Emol nagu polnud põhjust nii närvitseda.

Aga eestlasliku passiiv-agressiivsuse tipp oli muidugi see, et nüüd ta TAGANTJÄRELE KÄNSELDAS FB-S SÜNNIPÄEVA. Nagu mida hekki! Who DOES that?! Mida see žest nüüd andis? Andis seda, et minul kui kingirahakogujal on veelgi raskem need kolm inimest lokeerida, kellel raha andmata jäi (ja keda ma ei tunne ise). Ja andis seda, et vaene sünnipäevalaps, kes end täna niigi nartsult tunneb, tunneb end veel sitemini.

Ja no päriselt, KUI VANAD me oleme? 13 või? Mida hekki nagu, inimesed ei suuda normaalselt käituda? Ja no okei, ma võin mõista, et äkki oli Emol eile sitt päev ja no mind ajaks ka närvi mingi kari võõraid minu aias ja midaiganes (isegi kui olen nad ise sinna kutsunud), aga mida sa, moor, takkajärgi rusikatega vehid?

Tra ausõna noh. Leidub ikka fantastilisi päiksekesi meie ümber.

Part presidendiks! Ehk kuidas ma kandideerima sattusin

Elu väljaspool mulli 12 kommentaari

Tähelepanelikumad televaatajad on juba märganud, et minu nimi ilmus koos paljude teiste nimedega Vaba Tallinna Kodaniku valimisliidu all nimekirjas kui kandidaat. Oo, kandidaat! See ma nüüd olen!

Kandideerin ma nimelt Mustamäel ja olen järjekorras neljas. Ja selle nädala jooksul, mis ma olen VTK-ga seotud olnud, on olnud mitmeid hetki.

Esiteks see hetk, kui hea tuttav Kadi mulle kirja saatis. “Tule, liitu meiega! Mulle tundub, et sa sobiksid meie tiimi hästi,” sõnas ta. Mul silmad suured peas. Kas ta siis ei tea, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi?! Ja et olen suure tõenäosusega üsna loll?

Tuleb välja, et Kadi arvas sellest hoolimata, et minusugune aktivist-optimist-kummipea võiks nii üht, teist kui kolmandat ära teha. Või aidata ära teha. Nii ma jah-sõna andsingi.

Ma kandideerin Mustamäel (koht, kus veedab vaat et pool oma ajast – kui mitte rohkem neil päevil – mu tütar) ja meie esinumber on Kadri Jäätma, naine, kelles on väge ja kelle selja taha ma ei kõhelnud seismast. Pealegi selgus, et me olem praktiliselt sama inimene, lihtsalt paarkümmend aastat on vanusevahet. Minu jaoks see asi peamiselt nii ongi, et ma olen tiimiliige, toetan nii hästi kui oskan tiimi. VTK üldiselt on maailmavaateülene liit, mis tähendab, et jah, ma olen samas pikas nimekirjas nii “kampsunite” kui tõeliste rahvuskonservatiividega, kellega minu vaated sugugi ei ühti, aga ideaalis ei peakski olema see peamine. Peamine on hoopis see, et meid ühendab visioon avatumast ühiskonnast ning kodanike kaasamisest otsuste tegemisse.

Nojah, sellest hoolimata sattusin ma umbes teisel päeval kohe aktiivsete tartlaste rünnaku alla, kes küsisid tõsise tulega silmis: ahah, VTK-s? Selge! Järelikult nats ja rahvuskonservatiiv!

Woah, guys, hold your horses!

Konservatiivne olen ma ainult siis, kui tegemist on mingi tagurpidi-maailmaga. Nats? Vabandage! Rahvuslane? Armastan Eestimaad ja meie kultuuri ja keelt, aga minu silmad vaatavad globaliseerumise poole. Üks ei välista teist, minu meelest. Ja nii, nagu peaks Eestis olema hea elada kõigil eestimaalastel, peaks siin hea olema ka neil, kes on siia omal valikul elama otsustanud asuda. Minu sõprade hulgas on palju välismaalasi ja ma ainult tervitan neid siin.

No ja siis muidugi ajab mind ilgelt närvi see geiteema. Esiteks: kaua me võime selle üle nämmutada, et kas ühel või teisel inimesel peaks olema ühe või teise inimesega sama palju õigusi. Täiesti jabur on eristada inimesi sugude või seksuaalsete eelistuste põhjal. Ja kuigi ma selleks oma positsioonilt suurt ära teha ei saa, siis kaagutada kavatsen ma küll. Kõvasti ja palju. Et kui ma juba olen otsapidi poliitikas (olen?), siis võin ma vähemalt olla seal see, kes räägib kõvasti ja häbenemata, et enamik “pereväärtuste” demagoogiast on täielik pullisitt.

Novot siis. Sellised on lood neil päevil. Päevad koosnevad Naistelehe tööst, vabakutselise tööst (need asjad kestavad ju jätkuvalt edasi), pikkadest koolitundidest ja koolitöödest, mida antakse mõnuga, lapsehoiuküsimustest ja sotsiaalmeedia nõustamise tööst, mis on ka praeguseks täiskohaks kasvanud. Nüüd lisandus sellele kogu see valimiste-asi. Koosolekud ja kirjad ja suhtlemine ja null-eelarvega kampaania planeerimine. Töö, töö, kool, töö, valimised, valimised, töö, töö, töö, kool, kool, laps, töö, kool, valimised.

Naabrinaine checked in ja küsis, kuidas läheb. Ütlesin, et praktiliselt suren. Naabrinaise jaoks on muidugi selline rabelemine normaalne elustiili osa. “Tere tulemast pärisellu!” teatas ta rõõmsalt, mille peale ma oleks tahtnud nutma puhkeda. Ei, ma tõesti ei ole päriselust üleliia vaimustuses. Naabrinaine muidugi lohutas, et no muidugi, kui inimene kaks aastat lebotanud on, siis on algus raske…

FFS!

Selles osas on muidugi tõsi, et kui ma saaks tagasi minna näiteks aasta aja taguse enda juurde, kes ilmselt ka koguaeg halas, et kiire on, siis ma naeraks talle täie häälega näkku. Väsimusel ja väsimusel ON megasuur vahe. Kui sa arvad, et sa PRAEGU juba ei jõua, siis oot, võta endale veel üks täiskoormusel lisatöö ja mine näiteks kooli ja vaata, mis tunne siis on.

Mitte, et see oluliselt lohutaks. Lohutab see, et valimistega saab suur osa rabelemisest läbi. Siis võib juhtuda muidugi see, et ma avastan end läbipõlenu ja töötuna, jälle. Aga ausalt öeldes, seda tunnet siiski pole. On hoopis selline tunne, et siit edasi läheb ainult paremaks. Ja kui elugraafik ka natuke rohkem paika saab – nii, et näeks last rohkem kui tund aega neljal õhtul nädalas ja vahel ka sõpru trehvaks – siis, võib öelda, on ju elu suisa lill.