elu ja muud

Olen korraks kodus. Imelik on.

Peamiselt seetõttu, et… Hmm. Nojah. Peamiselt seetõttu, et ma olen nii palju ära olnud, ja homme lähen jälle. Või on see peamiselt seetõttu, et… Oot, siin on vist koht, kus tuleks teha announcement.

Sest mu elu on jõudnud punkti, kus mul on jälle korterinaaber. Millal see viimati oli? Kes see viimati oli? Maia? Maali? Maali vist.

Nojah.

Ühesõnaga, peale pikka surmaga võitlemist, sunnitud dieeti (loe: nälga), häda, risti ja viletsust ja sõprade seletamist, sain ma aru, et jah, tõesti. See miljoniruudune meganunnu Nõmme kodu on minu ja Milakese jaoks tõesti liiga suur. Mida me teeme nelja toaga, kui kaks oleks rohkem kui küll? Poolt- ja vastuargumente muidugi oli, peamiselt see, et on raske end sundida taas seisu, kus sa pead kellegi teisega, kes pole su suhe või laps, jagama igapäeva. Aga pooltargumente oli nii palju rohkem kui neid, mis vastu.

Seega nüüd on mul Ruumi. Sõnast roomie. Sõnast roommate.

Ma tunnen teda aastaid, me oleme ammu sõbrannad, aga blogis jääb ta Ruumiks, et kaitsta privaatsust ja nii.

Novot. See siis nüüd.

Tema saabumine tähendab ka seda, et kuniks mul pole terrassiust (kirjutan sellest eraldi peagi), pean ma loobuma oma lillelisest eraldi sissekäigust, nihutama köögis külmiku SELLE VÄRDJA RÕVEDA KORIDORIUKSE eest ära ja hakkama SELLE VÄRDJA RÕVEDA KORIDORIUKSE kaudu käima.

Ma vihkan seda ust kirglikult.

Aga sellest ka mõni järgmine kord.

Tegelikult tahtsin ma tulla ja kirjutada, kuidas ma tundsin täna, et pean võtma kandideerimisest pausi. Ma lihtsalt ei suuda enam. Töö otsimine on töö omaette. Sa kirjutad päevad läbi motivatsioonikirju, kaaskirju, elukirju, saadad need ära, istud ja ootad ning heal juhul pääsed vestlusele. Samal ajal rabad nagu napakas muud tööd teha, et nälga ei sureks, seepad siit ja sealt vanu tuttavaid, et kas kellelgi pole minusugusele inimesele mõnd sellist otsa pakkuda, mida tõesti teha tahaks…

…ja sured.

Ootad ja sured. Seepad ja sured. Kirjutad ja sured.

Ja siis tulevad need kirjad, kus sulle öeldakse,et sa olid megakõva. Tõesti, suurepärane kandidaat. Aga, kahjuks… Mitte piisavalt suurepärane. Kuid: “Me oleme kindlad, et teie CV juures pole töö leidmine mingi probleem…”

Jajah. Tõesti pole. Miks muidu ma seda viimased n+1 aastat otsin.

Ausalt, mul on tunne, et ma otsin tööd rohkem kui seda päriselt teha saan. Kaua oma elust ma “vabakutseline” nüüd olnud olengi?

Sitaks ikka.

See on nii kohutavalt väsitav.

Kolm päeva tagasi ma näiteks paningi kinni ühe paljulubava töökuulutuse, mis tol päeval aegus, sest… Ma ei suutnud enam. Ma kandideerisin samasse kohta (küll teisele kohale) alles pool aastat tagasi.

PIINLIK ON.

Ja ma olen nii väsinud.

Tobe ja naeruväärne on kurta ju ka, sest mu eriala ja muud tööalased suhted lubavad siiski mul sellist “rantjee-elu” elada. Istun kodus ja muudkui kirjutan. Isegi ilukirjandust. Ja saan makstud. Imeline ju!

Aga seda, kui väga ma igatsen oma ellu vähemalt mingitki stabiilsust, on raske kirjeldada. No mingitki stabiilsust lisaks sellele, et kõik päevad algavad kell 8-9 ja elu keerleb ainult lapse magamise ja tema magama sundimise ümber (ka sellest mõni teine kord). Või sellist stabiilsust, kus mul oleks ka puhkused ja nädalavahetused. Raha, mis laekub kindlal kuupäeval kindlas summas. Et ma tean, millal arved makstud saavad. Et oleks valge inimese elu noh.

Nõu ofens, muidugi.

Et siis ikka teeks end OÜks või FIEks? Kas see aitaks? Kas mul siis oleks nagu päriselu? Ajaks äri ja muudaks selle, mis ma teen, ka riigi silmis seaduslikuks? See tähendab, maksud on mul ju makstud, haigekassa on olemas, AGA IKKAGI.

Ja ma olen liiga kurnatud, et isegi seda kõike läbi mõelda. Et mis siit edasi ma peaks tegema, kui on ilmselge, et mind pole kuskil vaja, mu oskused on kasutud ja/või mu nõudmised liiga partikulaarsed, et mind päriselt keegi tööle tahaks. Kuhu ma siit lähen? Loon ise endale töö, mida tahan teha? Kandideerin edasi ja käin, nagu mingi loll, aina vestlustel, jõudes ringiga tagasi samade firmade juurde, kust ma alustasin?

Või lihtsalt… Koliks ära? Praegu veel saab, praegu veel on laps lasteaiatu ja koolitu. Pere koondub niigi kõik kohe jälle sünnitava õe ümber, või siis koonduvad nad sinna, kus on nende elu… Ja nende elu on mujal, mitte Põhja-Eestis. Läheks ja alustaks uuesti, alustaks suvalt, lambist, toetades end sellesama kodustöötamisega, mida ma niigi teen..?

Mida siis? Kuhu siis?

Ainus, millega ma end lohutan, on see, et ju ma pole seetõttu veel midagi saanud, pole mind keegi tahtnud, et ma pole lihtsalt õige asja otsa veel komistanud. Et kuskil on see asi, mis on MINU. Minu karjäär, minu tulevik, minu SEE ASI, mida ma tahan teda särasilmil ja kus on kõiki minu oskusi ja teadmisi vaja.

Aga ma ei tea, kust ma SELLE ASJA otsimist jätkama peaks…

26 mõtet “elu ja muud

  1. Piret

    Ma tänan Sind selle postituse eest!

    Ausõna, ma ka ei suuda enam. Ma ei suuda enam olla inspireeritud entusiastlik positiivne rõõmsameelne hea suhtlemisoskusega arenemisvõimeline õppimishimuline kandidaat.

    …kompetentsipõhine intervjuu…
    ..kus te näete ennast 5 aasta pärast…
    …miks just meie firma..
    …miks me just teie peaksime valima…
    …nimeta oma kolm tugevamat omadust..
    …ja kolm nõrgemat…

    Milleks see? Kui on juba ette teada, mis vastuseid neile küsimustele oodatakse. Ja kõik kandidaadid annavad “õiged” vastused. Mida see intervjuu annab? Võiks ju ära jätta selle “kohustusliku” osa ja lihtsalt vabas vormis vestelda.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mul oli viimane vestlus kusjuures väga mõnusas vabas vormis, aga ma tundsin end nii veidralt, sest direktoritoolil istus kunagine kooliõde, paar aastakäiku noorem…

      Vasta
  2. Mann

    daki, kuule, ma olen vist varem ka juba öelnud, aga pohhui sellega, ütlen uuesti: need postitused, mida sa kirjutad s*taste olukordade seest – raha pole, tööd pole, laps on väsitav jne – need on vägeva paueriga. või ma ei tea, äkki ma lihtsalt samastan end hoopis lihtsamalt nendega? aga point on see, et vahel mul on tunne, et sa kirjutad nii, nagu sülg suhu toob, vihaga isegi, ja neid postitusi on niiiii lihtne lugeda. et mõte jookseb samas tempos kui su sõnad. et ei ole tunnet, et sa oled postituse kallal ängitsenud.

    tead, onju, seda tunnet, kui oled artikli kallal pikalt töötanud ja ümber teinud ja seal on tugevad jupid sees – aga nad, faking, ei sobi omavahel kokku, noh! et loed ja tunned, jõnksti!, siit tuli äkki teemavahetus ja rütm kadus korraks ära, aga ei oska paremaks teha ka.

    seda postitust siin ma lugesin ühe jutiga, sest mõte jooksis kaasa.

    see on see, miks mulle dooce postitusi meeldib lugeda: ta ei kirjuta oxford dictionary tüüpi postitusi, vaid ta kirjutab neid nii, NAGU TA RÄÄGIB. et mul on teda lugedes selline tunne, et TA RÄÄGIB MINUGA.

    ja vahel sina kirjutad ka niimoodi, ja mulle meeldib, kui jutt niimoodi kõlab. lihtne on lugeda. mõnus.

    ja mis töö otsimisse puutub: i can feel your pain =). kalli.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Heh, jaa, ma saan väga hästi aru, mis sa mõtled! Muide, põhjus, miks mu postituste kvaliteet on viimasel ajal nii kõikuv (näiteks rasedana jooksis kõik hästi), ongi see, et kogu energia läheb mujale ja siis tulen siia punnitama. Sest ma ju TAHAN teile pidevalt kirjutada, aga jõud seda piisavalt hästi teha imetakse mujal välja…

      Nüüd otsustasin, et suunan vähemalt puhkuse ajaks energia siia. Tugeva energia ja tugevad emotsioonid:)

      Vasta
  3. Liis

    Või siis rabad hambad risti teha tööd, mis meeldib küll aga samas tõmbab nii tühjaks, et õhtul voodisse langedes oled tühi nagu sidrun ja siis teed veel lisaotsi, et ots otsaga kokku tulla. Tõsiselt perse on see kuidagi läinud, ausalt ja selle tõmblemise juures ei ole mul ka seda aega ega energiat, et alustada millegagi, mida ma teha tahaks.

    Peaks maha istuma, teineteist vastastikku peksma kasevihaga ja midagi ära tegema.

    Vasta
  4. Hingekaaluja

    Daki, ma nii tean, mida Sa tunned! Otsin ka ise juba neljandat kuud uut tööd… ja saan ainult äraütlevaid meile ja kõnesid. Peale CV-d, peale intervjuud, peale teist intervjuud. Tõesti hakkab juba lootusetus tekkima. Ja väsimus sellest lõputust tööotsimisest. Nagu teine täiskohaga töö praeguse kõrvalt. Miks üldse siis uut otsin? Tähtajaline leping hakkab läbi saama, sellepärast.

    Huvitav on see, et mitmed personalijuhid, kellega olen vestelnud, kurdavad, et turul ei ole enam piisavalt sobivaid kandidaate, kelle vahel valida!? Saades samalt inimeselt mõne aja pärast äraütleva vastuse, tunnengi ennast täiesti väärtusetuna, keda kellelgi vaja ei ole…
    Mul on oma teooria selle kohta, miks on eesti tööturul samal ajal tööpuudus ja tööjõupuudus. Esiteks mulle tundub, et tööandjad ei soovi kvalifitseeritud spetsialistidele adekvaatset tasu maksta. Vähemalt oma kandideerimistele olen väga sageli sellist tagasisidet saanud. Teise poole pealt jällegi ei olda valmis investeerima töötaja väljaõppesse (nt kasvõi üks erialane koolitus) juhul, kui kandidaat mõnes aspektis perfektsusele kriipsu võrra alla jääb. Seega, kui ei taheta proffile maksta ega ka natuke vähem proffi välja õpetada, siis võibki jääda kurtma, et töötajaid ei leia. Kui mõni personalitöötaja juhtub seda siin lugema, siis võiks kommenteerida, kas minu arvamus vastab tegelikkusele?

    Vasta
    1. Naabrinaine

      Tööandja sõna ka,

      Kohutav tööjõupuudus on, no ei leia kedagi. Töö vedeleb maas, aga sobivaid kandidaate on 1 kümnest ja need ka mööndustega. Palka maksame täiesti adekvaatselt, ei nõua eriharidust, koolitame töö käigus, spetsiifilisi koolitusi võimaldame küll mitte päris algajaile, kuid siis kui inimene on kohanenud ja huvitatud. Täiesti rohelisi ei saada koolitustele lihtsalt selle pärast, et sellest ei ole kasu – täiesti võõras valdkonnas alustav inimene isegi ei tea ju, mida õppida. Võimaldame töötajatele piisavalt puhkust ja kõik töövahendid ja toetussüsteemid. Ja inimesi lihtsalt ei ole.

      Mina näen probleemi ennekõike mentaliteedis. Inimesed on laisad, see on esimene probleem, ei liigutata rohkem kui hädavajalik, keegi ei ole valmis tegema seda +1 liigutust, mis maailma muudab. Inimesed ei huvitu millestki, ainult kulgevad mõttetult palgani ja siis järgmiseni. Nooremad inimesed on kannatamatud, KOHE on vaja edu ja tulemusi ja muidugi pappi. Keegi ei viitsi süveneda ja õppida, elu ludistatakse läbi ja siis kohe ving ja hala. Veel on inimesed ebaviisakad ja hoolimatud teiste suhtes, nooremad suisa arrogantsed. No et vestlusel jalad lauale, et mis te siis mulle pakute. Mingi õpik vist ütles, et ole töövestlusel enesekindel? Igal juhul kohutav misreading.
      No ja põhiline point – töövõime on ikkagi uskumatult väike. Minimaalselt tehes ei saa ju maksimaalseid tulemusi. Kusjuures seda viimast kurdetakse küll igas valdkonnas, õendusest progemiseni, inimesed tahavad teha vähe ja saada palju.
      Võibolla tundub, et teised teevad vähe ja saavad palju, aga ennast võrreldakse tavaliselt proffide ja haidega, kes on andnud endast kõik juba aastaid. Ükski edu ei ole sündinud loobumiste ja pingutusteta, aga see kipub kõigil meelest minema.

      Ausalt, sellest, kas inimene tahab tööd teha või ainult palka saada, sellest saab vestlusel üsna ruttu aru. Meie ei ole kunagi seda viisakusküsimustikku läbi viinud, räägime ausalt ja otse.
      Mulle meeldib üle kõige, kui töövestlusel istub teisel pool lauda inimene, kes teab, mida ta tahab. Jumala eest, mitte et ta peaks siis ülbitsema ja ulmelist palka nõudma, vaid et ta teaks MIDA TA TAHAB. Nagu päriselt. Et mis funktsioon ja mis võimed, ja maailmaga suhestumine kõige laiemas plaanis.

      Ja ma ei värba iialgi inimest, kes ei tea üldse, milleks ta siin maailmas on. See ehk ikkagi ongi point.
      Meie parimad on vestlusel jäänud silma sellega, et vaatavad kastist välja ja kõnnivad ekstramiili. Mõni neist on teadur, mõnel on keskharidus. Mõnel on palju lapsi ja hobisid, mõne jaoks on töö kogu elu. Nad on õppinud ja alustanud ühtmoodi nullist ja nüüd teevad tööd südamega nii, et ma vahel tahaks lausa nutta. Ja on otse loomulikult ülimalt kindlustatud.

      Naabrinaine

      Vasta
      1. Yasmin

        Ma ei ole enam nii noor, ei ole otse koolist, mul on erialane kõrgharidus ja 10 aastat töökogemust, tean, mida tahan, ütlen selle julgelt välja, hindan ennast, olen enesekindel, aga NEVER EI ÜLBITSE, see oleks täiesti mõeldamatu. Palk ei ole minu jaoks esimene kriteerium, huvitav töö on esmakohal. Ja siiski pole tänaseks sellel kõigel mitte mingit tulemust…

        Töövõimest või tahtest – tuttav töötas, töötas aastaid nagu hull, töötas end lausa vigaseks (kutsehaigus), lootuses miinimumist suuremat tasu saada, sest tööandja muudkui lubas ja lubas ja lubas – kaasaegsemaid seadeid, mis tootlikkust kohe hoobilt tõstaks ja tasu jne. Ei jõudnudki ära oodata, nüüd on osaliselt töövõimetu ja eluks ajaks krooniline terviserike.

        Ja kas need mitte-värbamise põhjused, mis välja tõid, kehtivad siis ka Daki puhul, et tal seni pole näkanud?

        Vasta
        1. daki Postituse autor

          Mulle tundub, et minu puhul on asi selles, et ma olen kompott paljudest eri oskustest, mida läheb praegu veel vähe vaja. Ma tunnen, et ma olen väga hea sotsmeediaspets, aga enamasti otsitakse ka tugeva turundustaustaga inimest neile kohtadele ja puhtas müümises ja turundamises pole ma hea.

          Ma oskan kirjutada eri žanrites, aga mul puudub tahe ja kirg teha klassikalist reporteritööd ja helistada inimestele lollide küsimustega või siis saladusi välja kaevata. Aga reporter ja ka toimetaja peab seda tahtma.

          Ma olen osav organisaator, aga see pole mu kirg. Ma armastan suhtlemist ja inimesi, aga nii, et see kõik toidab mu ideelaegast, mida sotsmeedias ära kasutada, nii et suhtlus ja organiseerimine on pigem taustajõud, mitte ei peaks olema otsene tööülesanne.

          Ideaalilähedaseim on siiski… jah, ikka OÜ teha ja teenust pakkuma hakata. Ja kõrvalt kirjutada… Aga tahaks kõiki neid asju korraga teha.

          Vasta
  5. P

    kui muudmoodi ei saa, siis minegi ära! kui sa tahad stabiilsust, igakuist palgalaekumist ja normaalset tervisekindlustust, siis vaata ELi poole. võib-olla sa juba jälgidki ja oled proovinud, aga siin on inffi: http://europa.eu/epso/index_en.htm
    seal on aeg-ajalt eestlastele konkursse (valdavalt tõlkijatele, korrektoritele, assistentidele), aga kui on EU27, siis saavad kõik osaleda. lihtsalt on väiksem šanss.

    leping on ajutine või eluaegne, viimase puhul vallandada saada on võimatu, v.a kui sa kedagi ei mõrva. elu on muidugi kallim, aga sellist virelemist nagu Eestis ja sul ja praegu ei ole küll kohe kindlasti. üksikvanematele on kõvasti soodustusi ja eeliseid, maksud väiksemad ja lasteaiakoha osas on eesõigus, samuti on lasteaiatasu kordades väiksem.

    no igatahes üks võimalus äraelamiseks ja sealjuures ka elu NAUTIMISEKS.

    Vasta
  6. vanem naine

    Mulle Sinu raamatud meeldivad ja sellepärast olen aeg-ajalt ka Su blogi lugenud. Sa oled hea kirjanik, Sinu tekste on mõnus lihtne lugeda ja selle lihtsuse juures ei ole need igavalt üheplaanilised. See ehk kõlab kuidagi südametult, aga isegi Su kannatusi on hea lugeda. Sellised nagu Sina saavad ühel päeval oma Harry Potteri. On küll raske, aga ära muretse – läheb mööda. Jõudu soovides (õnneks Sa vist ei ole allaandja tüüp, muidu poleks ju seda blogi ja emadele muidu pole lubatud kah allaandmine)!

    Vasta
  7. Eppppp

    Võibolla on see äraminek isegi hea mõte, sa kindlasti ei mahu Eesti tööandja jaoks “kasti”. Kui sa peaks minema, siis õhkkonna poolest sobiks sulle Amsterdam. Aga jälle kas oled valmis uut keelt omandama? Kui keelt arvestada, siis ikka Inglismaa mõni boheemlikum (suur)linn…
    Või siis koli Tallinnast ära odavamasse kohta, näiteks Viljandisse :). Siin on üsna palju inimesi, kes kasti ei mahu, ikkagi kultuuriakadeemia ja tudengilinn ka. Ja Tartust odavam elu.
    Sul ei ole ju pärast lahkuminekut erilist vajadust Tallinnas elada? Üüri näiteks oma kodu välja ja proovi likuda mujale. Praegu saab jah, sest lapsel pole veel nii kindlaid sõpru, kes su omakorda kinni kleebiks.
    Nojah, see olen mina, kes enamik kriise liikumisega lahendab…

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Heh, jaa, ma tahaks nii väga liikumisega seda kriisi lahendada:) Olen vaadanud praegu näiteks Saaremaa poole, aga otsustasin sügisel lõplikult otsustada, kas hakkan liikumist ette võtma. Praegu natuke puhkan ja siis lähen täie rauaga peale jälle.

      Uut keelt omandama – jaa! Praegu tuletan meelde saksa keelt, läheb üsna hästi juba:)

      Vasta
  8. kasja

    Miks mitte Tartu, kus, saan aru, on pere, hulk sõpru? See annaks lapsehoiu mõttes tugigrupi – keegi oleks käeulatuses, k es aitaks, kui tahad teatrisse, välja, tööd teha, koristada, lihtsalt magada… Mida iganes. Tallinna-kodu kahe poole kaupa välja üürides saaks Tartus ilmselt muretult üüripinna. Tallinnas on inimesed muidu sellepärast, et seal on töö. Vabakutselisena pole ju vahet, kus tööd teha. Kuigi see vabakutseline… sellena lööb mu meelest läbi see, kes teeb tööd lõbu pärast, kellele sissetulek pole äraelamiseksoluline. Honoraridega endale normaalne kuutasu teenida – ei kujuta ette.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Muide, praegu on see koht Tallinn, kus mul on sõbrad ja tugigrupp, kes hoiavad-aitavad ja kelle lastega Mila sõbrustab. Kõik käe-jala juures. Tartuga on sidemed hapraks jäänud ja on kummastav (ja kindlasti üht eraldi postitust väärt), kuidas sinna praegu tagasi ei kutsu…

      Vasta
  9. Brii

    Kallis Daki, sa meeldid mulle väga, aga… Mul põletab keele peal küsimus, et tõesti noh – kas nendel su CV-dele vastajatel ei või äkki õigus olla? Et kuidas saab sul üldse olla probleemi töö leidmisega? Vaata, ma saan aru, et igaüks meist tahaks teha AINULT meelepärast tööd. Ma ise ka tahaks, jumala hea meelega. Aga – nii ei saa ju elada. Sa ju ise tunnetad seda samuti, miks sa muidu kirjutad neid südantlõhestavaid sissekandeid? Ma mõistan ju ka, samas ikkagi, kui sa kõrvutad nüüd kaks halba. A) Et pead valima mingi töö, mis on selline tüüpiline n-ö rahatöö (ehk mitte just klassikaline kujutelm eneseteostusest, eks ole) ja siis tunned end nürilt, aga samal ajal on sul kindel palgapäev, sots.garantiid, arved makstud ja endale ka nipet-näpet luksuslikumat träni ostetud. B) Et valid selle olukorra, kus püüad vabakutselisena otsi kokku vedada ja lohutad end mõttega, et vähemalt on need sellised töösutsakad, mis sa päriselt teha tahad, AGA – sul ei ole mingisugust majanduslikku kindlustunnet, rahad ei laeku õigel ajal, honorarid on oodatust väiksemad… ja ikka on s**t olla.
    Mu meelest sa ausalt peaksid valima, kumb variant on tegelikult s**em, sest ma ka tõesti ei usu, et sa üldse ajakirjanikuna või toimetajana tööd ei leiaks. Olen Epuga ses mõttes päri, et sa tõesti ei löö Eesti tööturul läbi – just selle tõttu, et sa üritad võimatut asja. Vabakutselise eluks, vähemalt kirjutava inimese puhul, see pole lihtsalt sobiv koht. Sa ei veagi neid otsi kokku ja kõik, mis sa sellest “rantjee-elust” tundud saavat (blogisissekannete põhjal), on krussis närvid ja õnnetu tuju, sest elad pidevas ebastabiilsuses. See huiab su närvikava ära, vabandust väljenduse pärast. Siis sul pole ühel momendil enam ei raha ega ka selget mõistust. Ja ma saan aru, et sa ei ole psüühiliselt päris sellises seisundis, et sulle see ebakindlus kuidagi kasuks tuleks.
    Ma ei ütle seda sulle halba soovides, ma tõesti tahan sulle head: aga palun, kas sa võiksid tulla oma suurtest unistustest natukene maa poole tagasi, teha mingid järeleandmised ja lihtsalt võtta vastu stabiilse töökoha, mis ei ole päris SEE, aga on ikkagi parem kui mitte midagi? Elu koosneb kompromissidest, paraku on see ju reaalsus. Neid peab õppima tegema. Ja oleks sa siis vabakutselisena ja neid töid niimoodi valides õnnelik – aga sa ei ole ju.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ära muretse, ma ei saanud valesti aru, su mõttekäik on täiesti õige! Aga ma otsustasin mingi hetk, et ma alguses vähemalt üritan. Ja tegelikult langes viimane ots alles veebruaris ära, nii et üks sügiseni ma püüan siiski unistust. Ja siis – stabiilsust. Või OÜd. See, et ma vabakutselisena praegu ära rabelen, tegelikult mulle selle vabaduse unistust püüda annabki ja see on TEGELIKULT hea.

      Aga jah, muidugi! Kasvõi poole kohaga reporteritöö otsa leiaksin kindlasti. Ja teeksin, vahel suurema, vahel väiksema rõõmuga.

      Vasta
  10. Katri

    Ma ei tea, mis kohtadele sa kandideerid, aga kas ei ole ehk mõnikord takistuseks saanud hoopiski just seesama blogi siin. Kindlasti on ameteid, kus siinne kuvand ja tuntus on plussiks, aga küllap on ka ameteid, kus tööandjad sellist avalikku tähelepanu ei pruugi soosida. Eriti kuna sa sageli rõhutad siin just oma ebastabiilsemat poolt (mis pole stabiilse töö puhul hea näitaja) ning lisaks on oht, et mingid tööga seotud (ebameeldivad) asjad siin välja hääldad (mulle isiklikult tundub, et sul on piirid hästi paigas selles osas, kellest ja kuidas sa siin räägid, aga kas tööandjad on valmis sellist riski võtma….)
    See on muidugi küsimus, millele sa üheltki “ei” ütlejalt ausat vastust ei saa.

    Teiseks… sinu kommentaarist tuli kokku kompott: sotsiaalmeedia, enda valitud teemadel kirjutamine, allikatega suhtlemine (ja eelnevaga seotud organiseerimistöö). OÜ tegemine on Eestis ülilihtne ja selle võid sa vabalt täna ära teha (kõige keerulisem osa on firma nime väljamõtlemine, muu on nohu), aga kui palju see sisuliselt muudab sinu igapäeva? OÜ teeb küll tehtud töödele arvete esitamise lihtsamaks, aga tööd pead sa ikkagi ise leidma.
    Minu jaoks karjub see sinu kompott blogimisest elamist, aga seda ei saa kindlasti mitte teha eestikeelses ruumis. Mis takistab sind tegemast omale ingliskeelset keskkonda, seal oma valitud teemadel kirjutamast, seda sotsiaalmeedia kaudu levitamast ning asja enne piisavalt hästi läbi mõtlemast, et sisu ja lugejaskond oleks ka reklaamitellijatele atraktiivne?

    Ja kui hing tegelikult hetkel karjub stabiilsuse järele, siis ongi nii nagu Brii ütleb – leia see “mitte-unistuste” stabiilne töö ja kui seal oled mõnda aega “hinge tõmmanud”, siis saad vaikselt hakata ka unistuste teemat edasi ajama. Kõik ei pea olema kohe ja korraga, asju saab ajada ka samm-sammult ja rahulikult.

    Igal juhul jaksu ja rahulikku hingamist.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.