Esiteks tuleb tunnistada, et mul oli eelmine kord õigus, kui ütlesin, et Bastille’ album “Bad Blood” on potentsiaalne uus lemmikplaat. Kuulasin seda mitu nädalat järjest ja ei saanud küll. Lisaks praegugi raadiotes olevale “Pompeii’le” on terve see plaat mõnus kõrvale ja ajab kohati tantsima, kohati on lihtsalt selline muss, mille paneks pika roadtripi taustaks käima. Näiteks lugu “Overjoyed”:

Või siis lugu “Get Home”. Tuleb tunnistada, et mul on tekkinud kergekujuline sõltuvus esilaulja Dan Smithi hüpnootilisest häälest:

Teine suur lemmik mul sel kuul on The Boxer Rebellion. See neljaliikmeline Londoni indibänd jäi mulle kõrva mingist sarjast (siinkohal ei suuda ma ära kiita, kui kasulik ja mõnus on äpp Shazam – suuna aga muusika poole ja ta ütleb sulle, mis looga tegu on, geniaalne!) ja nende värske plaat “Promises” on mu pleilistis sama asendamatu nagu Bastille’gi. Kõige parem lugu maailmas on vist nende “Diamonds”:

Ja lugu “New York” oli põhjus, miks ma üldse nende kohta rohkem uurim hakkasin.

Ja kolmas, natuke teistsugune sellekuine lemmiklugu tuleb Iraani päritolu Rootsi lauljatarilt Laleh‘lt, kes lisaks inglise keelele laulab rootsi ja pärsia keeles. Ta hääl on kuidagi nii armas ja mõnna, kogu tema olek meenutab talle mu suurt lemmikut Emiliana Torrinit. Ja lugu, millest räägin, on “Elephants”: