Kakskümmend kolm kuud

23 kuudMu armas sõbrake,

teisipäeval said sa 23 kuud vanaks, su kahe aasta sünnipäevani on jäänud vähem kui kuu.

On võimatu sõnadesse panna seda, kui väga ma sind armastan. Ma mõtlen sellele kogu aeg – hommikul, kui teen meile kaks kausitäit putru (sulle väiksem kausike, mulle suurem). Ma mõtlen sellele, kui sa mulle küüru otsa ronid ja “Emmi!” hüüad. Ma mõtlen sellele, kui sa õue minnes mulle “Bye!” hüüad ja kallistad ja musi teed. Ma mõtlen sellele, kui sa, pats-pats-pats, mööda elamist ringi jooksed. Ma mõtlen sellele, kui sa mõttesse vajunult midagi meisterdad, keeleots suust väljas. Ma mõtlen sellele, kui sa hoidu minnes oma väikese kotikese asju täis laod – ikka need kõige olulisemad enne, öökull, mõmmid, mõni klots ja paar külmkapimagnetit igaks juhuks ka.

Ühest asjast peaksime me siiski rääkima. Ma tean, et sa oled peaaegu-kahene ja sul on täielik õigus kaheaastasena käituda, aga see on ÕUDSELT VÄSITAV. Põhiline fraas neil päevil on “Ei taha!” Resoluutne, pearaputusega, teinekord hellemalt öeldud, isegi armastusega – aga ikka ja alati: “Ei taha!”

Ka siis, kui sa tegelikult tahad.

See on lihtsalt… noh, jah, väsitav. Nagu seegi, kuidas sul igal minutil uued ideed tulevad, kuidas mõni kaos korraldada, mida sel korral ümber valada, mida nüüd kuhugi, kuhu see ei kuulu, toppida. Riided kappidest välja, jogurt põrandale, sokid prügikasti, must pesu korvist voodi alla, raamatud riiulist välja, siis tagasi või laua alla… Enamik sellest polegi katastrofaalse tähendusega, aga see toimub pidevalt ja seda on palju ja kui aus olla, siis aina rohkem on kordi, kus ma tunnen, et ma lihtsalt ei jaksa järjekordse kaosega diilida.

Aga siis sa tuled ja räägid minuga, mina räägin sinuga, ja diilime koos ära. Mis seal’s ikka.

Ma ei kujuta oma elu ilma sinuta ette. Kaos see-eest? Tsiteerides klassikuid: “Ei taha!”

Armastades,

emmi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.