EKSPERIMENT: Kas tahvelarvuti asendab kõik tehnikavidinad?

Digi tahvelarvutite eriväljaandes sel talvel ilmus eksperiment, kus Digi saatis mulle tahvelarvuti ja ma püüdsin kuu aega ainult tahvlit kasutades hakkama saada. Kuna artikkel oli pikk, siis avaldan ta neljas jupis. Esimene osa artiklist on olemas siin.

Suhtlemine – kas võin mobiili ükskord unustada?

Olen ammu igatsenud aega, mil kõik suhtlemine kolib nii netipõhiseks kui võimalik. Mulle ei meeldi mobiiltelefonitsi rääkimine, aga ma armastan sõnumeid, videokõnesid, e-kirju ja suhtlusvõrgustikke. Seega oli antud eksperiment heaks ettekäändeks mobiiltelefon mõneks nädalaks riiulile tolmuma jätmiseks.

Või vähemalt nii ma arvasin.

Tegelikkuses selgus mõne päevaga, et telefon peab tahvliga üsna lähestikku olema ning välja pole üldse mõtet minna, kui nutitelefonist wifi hotspoti pole teinud ja seda tahvliga ühendanud. Omaette ponnistus oli ka kõnede Skype’i suunamine, mis lõppes minu kurva nendinguga Skype’i aadressil: “It’s not me, it’s definitely you.”

Selleks, et mobiiltelefonist kõikvõimalik suhtlus tahvlile suunata, vajasin ma kõigepealt Skype’i numbrit. See on võimalik soetada suhteliselt soodsa hinnaga ning tegemist on numbriga, millele saavad helistada ka kõik teised nii mobiil- kui lauatelefonidelt. Kasutasin seda numbrit, et suunata sellele oma mobiilikõned.

Et aga tekstisõnumid tahvlisse saada, pidin paari euro eest lunastama äpi Tablet Talk, mis automaatselt tahvlisse saabunud sõnumid tirib ja kust saab ka sõnumeid välja saata. Miinuseks tõsiasi, et aeg-ajalt kipub ta lolliks minema, nii et olen pidanud kaks korda seda juba telefonis maha- ja uuesti peale laadima. Teine miinus? Tõsiasi, et ta kaotab täiesti suvalistel hetkedel ära ühenduse, nii et sellele ei saa lootma jääda, et sõnumid alati kohale jõuavad, kui sa ise rakendusel silma peal ei hoia. Kolmas miinus: sööb kõvasti akut, sest kasutab bluetoothi ja/või wifit, mis tähendab, et igaks juhuks tasub neid mobiilil pidevalt sees hoida, juhuks kui üks meetod ära kukub.

Sõnaga: on võimalik ühendada mobiilisõnumid tahvelarvutiga, aga see on jube tüütu ja ebakindel.

Kõnede suunamine läks libedamalt, kuni ma avastasin võõra numbriga kõnet jõllitades ja seda mitte vastu võtta julgedes (mul on see kiiks, et ma ei vasta võõrastele numbritele, pikk jutt, sisaldab psühhiaatrit), et Skype ei ole võimeline ühendama enda andmebaasi minu SIM-kaardile salvestatud numbreid ja nimesid, mille ma suure vaevaga konverteerisin ja tahvli kontaktide alla salvestasin. Jah, ma saan küll ise neile ligi, kui tahan mõnele mobiilile Skype’i kasutades kõnet võtta, kuid kui keegi mulle sisse helistab, Skype nime ei näita. Numbrite-nimede käsitsi sisestamine on tehtud nii keeruliseks, et sain sellele pihta alles pärast kümnepäevast kasutamist – ääretult veider kitsaskoht nii maineka rakenduse puhul.

Lisaks ei toeta sim-kaarditu tahvelarvuti rakendust Viber, millega ma olen harjunud oma välismaal elavate sõpradega tasuta helistama ja messima. Kuigi Skype’i kõned ja videod on tõesti tahvlit kasutades mugavamad – ma saan selle endaga kõikjale lihtsalt kaasa võtta, nii on mu Inglismaa sõbranna Maris juba harjunud istuma köögis nõudepesurestis, kui temaga rääkides kartuleid koorida või süüa teha tahan.

Kolmas osa artiklist homme!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga