Teadupoolest olen ma oma elu hullupööra organiseerima asunud. Ma plaanin sellest kõigest eri vormides ja asendites kirjutada, aga pärast tänast päeva, kui ma olin tööd teinud, lapsega mänguväljakul käinud, elutoa järjekordselt ümber tõstnud (alles eelmisel nädalal toimus viimatine häppening), hakkasin ma midagi ravimikorvist otsima ja bämm!

Tund aega hiljem istun ja guugeldan ravimeid, mille toimetest mul aimugi pole, et teaks, kuhu lahtrisse nad panna.

Idee sain Manni ingliskeelsest blogist, teostus, noh, jah. On nagu ta on.

Niipea, kui ma seda teksti hakkasin eriti HDR-iks töödeldud pildile peale panema, sain ma aru, et mul pole ilmselgelt kõik peas korras..

Ühesõnaga, proovisin kah mingit süsteemi luua ja lõbusaid sildikesi ja osakondi ehitada, jõudsin teha ainult sildi NINA. Sest kui allergiahoog tabab, on megapohh, kus palavikurohi on, peaasi et ninaosakond nähtav oleks.

Kui aus olla, siis kadus mul lihtsalt poole pealt isu vaheseinadega jamada ära… Niikuinii on kuu aja pärast kõik nagu enne.

…ja niipea kui ma olin selle alumise teksti ära sisestanud, hakkasin ma kahtlema postituse mõttekuses.

Ehk et laisa koduperenaise nipid: silte ei viitsi teha, märgista näiteks lapse mütsiga tema tavaar. Potsikud silti ei vaja, haavaosakonna tunneb ka käega katsudes ära. Igapäevaravimid on plastikkotis ja muud lahtised ravimid, mida harvem vaja läheb, toppisin vanasse DVD-karpi.

</end=”nipid”>

Tõesõna, see kodus istumine ja uue põhikohaga töö otsimine/ootamine ajab HULLUKS.

Appi.

Vähemalt on selge, et must koduperenaisblogijat niipea ei saa. Või vähemalt mitte kvaliteetset koduperenaisblogijat.