“Millal sa uuesti blogima hakkad?” küsis Mallu mõni tund tagasi nõudlikult mu diivanil istudes. St küsis nõudlikult, mitte ei istunud nõudlikult diivanil. Aga kurat seda Mallut  teab. Ilmselt on tal diivanite vastu ka omad nõudmised. No samas, kellel poleks.

Tõde on, et ma olen praegu sellises punktis, mille kohta isegi JR eile nentis: “Noh, ma arvan, et üsna põhi on käes.”

Üsna põhi on käes.

Ma ei taha enam mitte midagi teha. Ainus, mis ma tahan, on tööd teha, aga niipea, kui ma mõtlen millelegi muule kui töötegemisele, tahaks, noh… karjuda? Surra? Karjuda veel ja siis surra? Pead vastu seina veriseks taguda? Süüa hunnik junki? Süüa hunnik junki ja SIIS surra?

Ühesõnaga, ma olen jõudnud punkti, kus ma päris tõsiselt hakkan uskuma, et ma olengi hull, sest kõik väidavad mulle, et ma olen. Sest milline tervemõistuslik olend värviks ära oma telefoni, sest teda ajab närvi selle igav must välimus? Mitte keegi, that’s who! Ja kes värvib, PEAB olema hull.

Ehk siis… Ma mõni aeg ilmselt ei kirjuta midagi või kirjutan veidrusi, sest ma PÄRISELT ei saa enam aru, mis mu elus toimub.

(Ärge muretsege siiski, Naabrinaine on on top of it.)