Hakkasin meenutama kõiki neid tarku lauseid, mida mulle viimase kahe aasta jooksul kõik need oosõm inimesed, kes mind ümbritsevad, öelnud on. Enamasti nad ise polegi adunud, kuidas mõni lihtne tõdemus minu maailma radikaalselt muutis. Ja nüüd ei saa kohati aru, kuidas ma kõike seda varem ei teadnud…

Siin on emaduse õppetunnid kirjas, niipalju kui neid hetkel meenus. Loomulikult pole tegu täpsete tsitaatidega (vt esimene lause), vaid minu tõlgenduste ja ümbersõnastustega. Jäta kommentaar, kui sul mõni sarnane tera jagada!

“See on täiesti okei ennast esimesed kaks aastat zombina tunda. Mis peamine: sa ei pane seda pahaks, sest nii lihtsalt on ja see saab ühel hetkel läbi.” (Naabrinaine)

“On täiesti okei, kui sa mingis asjas peast segi lähed. Olgu see unekool või hardcore rinnapiimamissioon või igal hommikul lahinal nutmine, sest sa oled kindel, et sa ei näe oma peret enam iialgi… See on täiesti normaalne.” (Naabrinaine)

“Jumala eest – sina annad oma lapsele sellist hommikusööki, mida sina tahad anda ja sinu peres süüakse ! Ei tea, kes sulle trahvi teeb, kui pudru asemel müslit annad… Pudrupolitsei?” (Liis)

“Kui verd ei näe, ära [laste omavahelisse konflikti] sekku.” (Maris)

“Kui sul laps juba olemas on, saad sa aru, kui normaalne ja loomulik ta olemasolu on. Laps ei takista su elu, midagi ei jää tegemata – ja sa ei mõista seda enne, kui sul laps on.” (Erinevad allikad, peamiselt Naabrinaine)

“Mis jutt see on – “läksid lahku ja issand, neil on ju veel laps ka…!” Minu meelest on hoopis nii: läksid lahku, aga vähemalt on laps! Ja tal normaalne isa, olgugi et suhe selle inimesega ei tööta…” (Naabrinaine)

“Põhireeglid tuleb paika panna ENNE lapse sündi. No näiteks leppida kokku, et alati ei pea ema olema, kes öösel last tagasi voodisse paneb. Või et näiteks õhtune vann on alati isa teha. ENNE lapse sündi!” (Naabrinaine)

“Ja selle eest, et suhe toimima jääks ja te omavahel ka olla saate, peab ainult mees vastutama. Sest sa oled lihtsalt nii väsinud ja zombie, et isegi kui tundub tore mõte välja sööma minna, ei jaksa sa ise selle heaks ühtki liigutust teha. Pealegi ei raatsi last ka hoidu viia esialgu… Ehk siis: mehe töö panustada suhtesse, kui naine on peaasjalikult panustamas imikusse.” (Naabrinaine)

“Kui sa oled imiku kõik pähe tulevad nutu põhjused likvideerinud ja ta ikka nutab, siis tea, et SEE ON NORMAALNE. Imikud nutavad, sest esiteks on imik olla effing stressitekitav ja teiseks on see nende ainus vahend alguses eneseväljendamiseks. Piisab sinu lähedusest, sa ei pea end lolliks võimlema, et last “lohutada”. Ta lihtsalt tahab vahepeal kellegi juuresolekul valjuhäälselt maailma sõimata (ja on väga tänulik, kui keegi teda ei ürita samal ajal õhku loopida või sundida mingit filmi vaatama).” (Aletha J. Solteri raamatud)

“Üks asjalikemaid titeraamatuid on kusjuures klassikaline Spock (kui mõned asjad välja rookida). Spockil oli täiesti õigus, kui ta kirjutas, et vastsündinu jaoks pole vaja palju varuda… talle piisab sahtlist, kus magada.” (Naabrinaine)

Ja mis ma omalt poolt tahan lisada: keegi ei ole selleks tegelikult valmis, aga õnneks antakse meile piisavalt aega käigu pealt asja õppida.


~~~~~
*Disclaimer: need tõed on kohati subjektiivsed ja üldistavad, palun siis mitte detailselt lahkama ja/või näiteid, kus kehtib siinsele risti vastupidine, asjata tooma hakake.