he never came

Istusin Manchesteri lennujaamas, kergelt hüperventileerisin, guugeldasin rongiaegu ja tegin käigult plaane ümber, kui sain telefonikõne.

Sellise kõne, mille peale oskasin ma ainult öelda: “Mida, kurat, see jumal nende uste ja akende kohta ütleski. Avab, sulgeb? Ei jõua selgusele jõuda, aga midagi ta nendega teha nagu tahaks? Midagi sellist.”

Maris ainult naeris.

Ehk siis ma ei saa detailidesse laskuda, aga see oli üks lahedamaid telefonikõnesid üle saja aasta ja kurb on see, et tõenäoliselt ma ei saa seda pakkumist vastu võtta, aga kui saan (või ei saagi), siis vähemalt saan ma sellest varsti rääkida.

Olen Inglismaal. Inglismaa on lihtsalt üle mõistuse lahe.

 

4 Comments


  1. Ja kuidas Su lapsel läheb? RONGAEMA!!

    Vasta

  2. Naudi oma puhkust! Tervitused Londonist 🙂

    Vasta

  3. Kas see Pille kommentaar on siin mingi “inside joke” või on päriselt ka nii õelaid lugejaid siin blogis?

    Vasta

  4. Tegelt pidid rongad väga tublid linnud – emad olema! 🙂 Aga Inglismaale igatsen kogu aeg tagasi, küll kunagi lähen kaaaaaaa!!!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga