Lugesin selle “koerablogi” postitust ja tundsin endki kirjeldustes ära. Kui lapsele – ka sellele, kes veel rääkida ei oska – ei saa filtrita asju öelda, siis koduloomi manitsedes tulevad küll sageli suust sellised pärlid, et hoia ja keela!

Kui lapsega läheb vaidluseks või tekib frustratsioonihetk, siis peab ikka valima, mida neile öelda, kuigi ka see võib minu meelest olla hüsteeriliselt naljakas, eriti see, kui sa nendega reasonida üritad. Väga äge on Naabrinaist seda tegemas kuulata, aga seda “Ema monoloogi” juhtub ikka ja jälle meil ja ilmselt teistelgi, kes on otsustanud lastesse suhtuda kui inimestesse, olgugi, et nad veel ehk kõiki sõnu (või üldse sõnu) ei oska. Inimesed nevertheless, seega peaks nad olema väga võimelised mõistma argumenti: “Ma ei saa sulle anda seda vahvlit, sest ma ei suuda pärast ära taluda seda maniakki, kes suhkrulaksu all mööda elamist ringi hakkab tõmblema, aga ma võin sulle anda ühe tervisliku keedupeedi? Ei sobi? Miks ei sobi? Aga ma ju SÜNNITASIN su, sa peaks võtma vastuvaidlemata vastu KÕIK imelikud juurikad, mis ma sulle ulatan! See oli diil, kas sa ei mäleta – ise kirjutasid veel haiglas lepingule alla?”

ENIHUU.

Kassid.

Kassid on ilged paharetid teinekord. Kuigi Pussakas käib väljas ja ronib puude otsas ja isegi mööda telliskiviseinu, on tal ikka mõnikord arvamus, et peaks hakkama oma küüsi diivanisse teritama. Ja no Miuks vana pohhuist teeb absoluutselt seda, mida tema tahab ja kui tal füüsiliselt mitte lasta valitud tegevust teha (näiteks tõstes ta diivanilt maha), jätkab ta sellega tuima rahuga mõni aeg hiljem.

Aga peamine on see, et Miuks MÖLISEB. Tavaliselt hakkab ta mölisema sel hetkel, kui Mila hakkab magama jääma. Siis löntsib Miuks hämarasse lastetuppa, istub keset põrandat, ja hakkab MÖLISEMA.

“Mäu. Mjäu. Mäu-mäu. MJÄU. Mäu-faking-äu!”

Ja kui te olete kohtunud minu lapsega, siis te ilmselt olete esimest korda elus kogenud, kuidas sõna “kass” kordamine võib lõpuks nii ära tüüdata, et tahaks enam mitu kuud järjest mitte enam kordagi seda sõna kuulda.

Ehk siis: niipea, kui Miuks oma koduse olukorra parandusettepanekutega tuleb, on Mila prauh püsti: “Kass! Kass!” Ma ei olegi aru saanud, kas ta on lihtsalt nii megasillas, et on mingi objekt siin ilmas, mille ta on LÄBINI selgeks saanud, osates viia kokku heli, pildi ja nimetuse; või siis ta on lihtsalt nii vaimustuses kasside seljas elamisest, et peab iga võimalust selleks kasutama – ka öösel. Igal juhul on see kõik väga häiriv, sest Miuks kohe oskab tänitada neil hetkil, kui ma mõõduka vaikuse eest palvetan.

Ja siis on ta küll kuulnud, et…

“Faking hell, Miuks, katsu end kontrollida. Sa pole enam ju mingi pussy, sa oled friiking LEEDI. Käitu vastavalt!”

või

“Ausalt, kui sa kohe suud kinni ei pane, siis ma pakin su sisse ja saadan naabrikoerte juurde suvelaagrisse, kas see meeldiks sulle, ah? Siis on sul vähemalt keegi, kellega häälevaljust võrrelda!”

või

“Miuks, for fuck’s sake. Sul on toidukauss täis. Sa kaalud rohkem kui Mila, tõenäoliselt. Sa oled vana ja paks ja ma olen sulle AASTAID rääkinud, et esiteks on sul toitumishäire, sest ei ole võimalik olla KOGU AEG näljane, aga sina ju oled KOGU AEG näljane, kõige näljasem näid sa olevat sel hetkel, kui ma tahaks kiireid tööasju teha või siis sel hetkel, kui sa PARASJAGU sööd. Ja teiseks on sul süüa küll ja veel, ma ju TEAN, et sa pole näljas, vaid sul on lihtsalt mingi issue praegu minuga… Aga kas me võiks seda mõnel teisel hetkel arutada? Minu vastuvõtuajad on esmaspäevast reedeni 13-17. Helista mu sekretärile, pane aeg kinni ja arutame siis.”

või

“Pussakas! PUSSAKAS, ei TOHI! Ma ausõna ajan su kiilakaks JRi juukselõikusaparaadiga, kui sa oma trikke jätkad. Ja usu mind, sulle NII VÄGA ei meeldiks kiilakas olla, sest siis näid sa mitu korda väiksem ja kuna sa oled hingelt Tõeline Macho, siis mõjub see kindlasti su egole laastavalt. Mul ei ole ühtki moraalset takistust su raseerimisel, ära üldse mitte arvagi. Lisaks kõigele hakkaks sul siis ilmselt ruttu külm ja see segaks õues lindude passimist, nii et VÕTA END KOKKU MEES JA SU KARV JÄÄB SULLE ALLES!

Vähemalt praeguseks…”

Kuidas teie oma lemmikloomadega seotud frustratsiooniolukordi lahendate? Kas kah poliitiliselt ebakorrektselt?:)

PS: Tegin dakiblogi foorumisse ka lemmikloomade alajaotuse, mis kannab nime “Karvased elu õied”. Tule ja liitu, ajame juttu mujal kui kommentaarides:)