stuck

Ükspäev ma ületasin ennast.

Nimelt võtsin ma end kokku, avasin Wordi ja kirjutasin mitte-motivatsioonikirja ühte asutusse, kus, mulle tundub, sobiks mulle täiega töötada. Aga nii imelik oli. Ma olen juba rääkinud sellest, kuidas kõik oma tööd olen ma saanud nii, et on kutsutud ja kandideerimiste kaudu pole kunagi õnneks läinud… Kuid nüüd ma siis SURUSIN end. Püüdsin leebelt ja humoorikalt, aga fakt jääb faktiks, et ma reaalselt kirjutasin mõniteist tuhat tähemärki teksti, püüdes end võõrastele inimestele maha müüa.

ISSAND kui imelik see oli.

Aga õnneks need inimesed klikkisid selle partikulaarse kreisiga ja mõistsid. Või vähemalt ei mõistnud hukka. Sellel kõigel pole veel mingeid pikemaid järelkajasid, aga kogu see stseen – noh et juhtus kõik nii – on pannud mind igasugustele asjadele mõtlema.

Peamiselt sellele, et säärane kiri, kus sul pole peaaegu mitte midagi kaotada ja sa lihtsalt hakkad end müüma ja enda olemust selgitama võõrastele paaril leheküljel… on hirmutav ja vabastav kogemus. Pigem vabastav. Ma olen selle kandideerimissuve jooksul nii paljusid asju enda kohta mõistnud, et… üllatav, ühesõnaga.

Näiteks üks peamisi asju, mille eest pole mul mõtet põgeneda, on seesama blogi. Oh, ma kohtun iga natukese aja tagant inimestega, kes avalikult suud kõverdavad ja nii üldiselt aru ei saa, kuidas mul üldse tegutseda lastakse sest KAS TE OLETE NÄINUD MIDA TA KIRJUTAB?!

Mina aga näen seda asja nii, et kui ma juba aastaid teen blogimist teadlikult – st ma teen seda sama palju teile kui endale mõeldes – siis on see pigem ju kõik boonus. Mul on unikaalne ressurss ja sisevaade sellesse, mis inimesi (või minu lugejaid) huvitab ja pole mingit põhjust arvata, et see piirdub ainult selle lugejaskonnaga. Ehk et: jah, mu blogi lugejaskond on PEAMISELT naised… umbes nagu kõigil Eestis ilmuvatel ajakirjadel.

Järelikult pole mul mingit põhjust häbeneda oma blogi-Dakiks olemist, sest minu meelest aitab see kõik mul paremini minu tööd teha. Ehk kokkuvõtteks: kõik võidavad. See peaks olema ju peamine.

Aga jah, naljakas selle asjaga, et ma ikka pean käima ja muudkui selgitama end ja oma kirjutamist ja seda, miks ma just sellest kirjutan, millest ma kirjutan. Ja samas ma ise olen täiesti veendunud, et mul on korralik filter peal… Kas siis on nii, et mu veider sõpruskond on mind ära harjutanud, pannes arvama, et weird is new normal? Või siis minusuguseid inimesi on niivõrd vähe, et kõik ülejäänud ainult kergitavad kulmu ja ei saa aru, milles nali seisnes?

Noh, misiganes see on – ma ei lähe mitte kuskile. Ja ma olen tõesti täiesti veendunud, et kogu see blogiasi… See on täiega oosõm. Teeb minust parema kirjutaja ja pakub ka lugejale midagi vastu.

Pika jutu lõpetuseks: laaaaav juuuuu! Ilma teieta oleks ikka päris nukker.

Muah!

8 mõtet “stuck

  1. LL

    eks me kôik peame end müüma, kui soov on saada natuke rohkemat, mis kandikul ette tuuakse.
    mäletan seda seisu hästi, kui olin peale masu pikalt töötu ja müüsin end 136’le kuulutusele + lugematu arv firmasid.
    ning peale väga palju vaikust ja “ei” saingi midagi, mis on siga-super-trupper-lahe.

    ning see, et oled oma stiiliga kirjutamises ja elamises…. kôik ei saagi rahul olla. kuskil ikka on keegi, kellele see sobib vôi keda see ei häiri.
    vähemalt nii ma loodan, sest muidu ei saa ma elu sees sellest töökohast siin loobuda….

    Vasta
  2. Bianka

    Loen su blogi ja arvan, et sa kirjutad hästi. Kui mingid tädikesed (see määratlus ei ole ilmtingimata seotud vanusega) arvavad, et viisakas ei ole asju nii välja öelda, nagu need on ja nii, nagu sina seda teed, siis ajakirjandus või selle sisu üle otsustajad peaks küll rõõmust lakke hüppama sinusuguse töötaja üle. Minu meelest on praeguses meedias keskpäraseid ajakirjanikke liigagi palju, kel pole ei oma mõtteid, arvamusi ega emotsioone pakkuda, nagu sinul. Kes kirjutavad etteantud teemal lihtsalt nõutava arvu tähemärke täis ja kelle tase jääb isegi ühele tavablogijale alla.

    Vasta
  3. *

    Ma olen näinud paari USA veebilehte, kus otsitakse uusi kirjutajaid ja seal öeldi, et kindlasti lisage CV-sse ka oma blogilink. Aitab neid, kes kunagi varem pole kirjutamisega tegelenud ja ühtegi artiklit ette pole näidata ja isegi inimesi, kes küll on artikleid kirjutanud kuid mitte nii suures koguses, et sellega silma torgata.
    Seetõttu ma ei mõistagi miks Eestis blogipidamine justkui kahjuks tuleb kui kandideerida kirjutamistööle. Tööandjal on ju lehekülgede kaupa võimalusi näha inimese kirjutamisstiili ja sõnakasutust ja keelelist korrektsust.

    Vasta
  4. terje

    Kui mina teeksin ajakirja, siis ma tahaksin küll sinu kirjutatud asju sinna. Kahjuks ma ei tee, aga järjest enam tundub, et peaks tegema, sest olemasolevad ei rahulda kohe ühelgi moel. Ma isegi arvan, et minusuguseid on rohkem.

    Vasta
  5. kateriviteri

    Go, Daki, go! Olen lugenud nii Su ajaveebi, mõnda raamatut kui ka Su kirjutisi meediaväljaandeis ja blogi meeldib neist isegi kõige rohkem! Ma tean, et leiba annavad teised, aga aru ma ei saa, kuidas Su kirjutiste toimetamine või kästud-kistud teemadel kirjutamine Sinu meediakirjutiste sära vähendab…

    Vasta
  6. daki Postituse autor

    Aitäh, sõbrad! Te ikka kõik nii armsad – ja on vaieldamatu tõde, et TEIE olete pannud mind paremini kirjutama!

    Muide, ka siis kui Õhtulehte läksin omal ajal, olla peatoimetaja enne põhjalikult mu blogiga tutvunud. Õnneks taipasin ma juba sel ajal kirjutada arvestusega, et tulevane boss võib lugeda.

    Ma arvan, et inimeste issue minu tekstidega on selles, et ma justkui tundun liiga isiklikel teemadel kirjutavat ja samas liiga palju asju oma isikuga siduvat (“Kati Murutari sündroom” ütlevad mõned)… Aga esimesel juhul on arvustajad harilikult need, kes eriti mu tekstidesse süvenenud pole ja teisel juhul on neile lihtsalt selline enesemüümine vastumeelt. Mulle jälle pole. Teatud piirini teen seda rõõmuga.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.