PROJEKT: LAPS IX Esimesed elupäevad ja ehmatused

Eelviimane osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Järgmisel nädalal on aeg otsad kokku tõmmata.

I osa. II osaIII osaIV osaV osaVI osaVII osa, VIII osa

9. Esimesed elupäevad ja ehmatused

 

Mikk seisab nõutult palatiuksel. Doris on näost valge, ema kudistab meeleheitlikult imikut lõua alt, et mitte kellelegi otsa vaadata. Keegi ei oska midagi teha.

“Mis… projektilaps?” küsib Mikk veel ühe korra.

Doris heidab mulle pilgu, siis Mikule ja lõpuks vaatab abiotsivalt emale otsa.

“Ma… tegin nalja?” proovib ta olukorda päästa.

“Nalja?”

Mikk ohkab ja tõmbab kätega üle näo. Ta näeb välja kohutavalt väsinud. Mõni ime, tal on selja taga elu üks ilmselt pikimaid öid. Nagu mulgi. Tunnen, et mu aju ei suuda enam selle olukorra analüüsimisega tegeleda. Ma olen ühtäkki nii lõppväsinud.

“Mikk, me peaksime vist omavahel pikemalt rääkima,” ütlen vaikselt.

Mees ei ütle midagi, ohkab veelkord ja kordab kätega üle näo tõmbamise liigutust. Laps on hakanud Dorise süles aina rohkem vigisema ja see lõpuks meid päästabki.

“Ma arvan, et tal on aeg süüa,” teatab mu ema otsustavalt ja tõstab beebi minu juurde voodisse.

Mikk lahkub sõnagi lausumata.

 

Hakkan tegelema imetamisega – tegevusega, mis mulle varem tundus teisi naisi vaadates lihtne ja loomulik. Mind ajab see pigem nutma. Esiteks on see kohutavalt valus, kui keegi oma hambutute igemetega end su rinnanibu külge – mis on naisekeha üks tundlikumaid punkte – vaakumisse tõmbab. Ja nii kaheksa korda ööpäevas, kui mitte rohkem! Teiseks ma lausa kuulen seda hormoonidemöllu, mida imetamine minus tekitab. Kõrvus kohiseb, ma tunnen oma lapsega nii suurt ühtekuuluvustunnet, mida ma pole kellegi teisega eales tundnud; samas aga on kogu see kogemus kurnav. Ma kõigun emotsioonidespektri ühest otsast teise sellise kiirusega, et silme eest on must.

“Sonja, anna andeks, ma arvasin, et ta teab…” pobiseb Doris, kui laps on end rahulikult mu rinnale nosima sättinud. Ema vajub teatraalse liigutusega tugitooli ja oiatab: “Doris, et sa ka enne ütled, siis alles mõtled…!”

“Nojah, kust mina pidin teadma?! Ise sa ju ütlesid, et Sonja rääkis Mikule kõik ära. Keegi ei täpsustanud ju, mis see “kõik” on!”

 

Panen silmad kinni ja nende jagelemine kaugeneb minust, mattudes kuhugi surmväsimuse, õnnejoovastuse ja segaduse lainetesse.

 

Kui ma uuesti ärkan, on väljas pimedaks läinud. Ema magab samas tugitoolis, Doris on end minu kõrvale voodisse keeranud. Heidan pilgu telefonile – väga palju vastamata kõnesid, hunnikutes õnnitlussõnumeid. Mikult ei ridagi.

 

See öö möödub, möödub tükk järgmist päevagi. Tegemist on küllaga – käivad arstid, õed, mõõdetakse, uuritakse, selgitatakse. Vahepeal astuvad läbi mõned külalised ja Doris ning ema käivad üksteise alla ära tööasju ajamas. Kui on vaiksem hetk, üritan mõtteid seada, et aru saada, mis elu see nüüd on, mis lapse sünniga algas, kuid kõik püüdlused olukorda mõista jooksevad ummikusse. Vaatan oma veel nimetule lapsele otsa ja ohkan õnnest. Ta on täiuslik! Ideaalne segu minust ja Mikust, lihtsalt täiuslik!

 

Kui meid välja kirjutatakse, vaatan veel otsivalt haigla ümber ringi – kas on ehk näha kuskil Miku tuttavat juuksesalku lehvimas. Loomulikult teda ei ole, on vaid närvilised isad, kes maja ees suitsetavad ning lillesülemitega saabuvad külalised, kes tulnud uusi ilmakodanikke tervitama.

 

Doris märkab mu otsivat pilku ja kui ema turvahälli autosse kinnitab, võtab õde mul ümbert kinni: “Anna andeks, Sonja…”
“See ei ole sinu süü, ausalt! Kõik minu enda – nagu venelased ütlevad – djela. Eks ma helbin seda suppi nüüd.”

 

Kodus läheb sissesättimine libedalt, ainult Kass vaatab umbusklikult uut elanikku ning nuusutab pisikest pampu ettevaatlikult, kui olen ta voodile asetanud. Jään hetkeks seisma ja stseeni imetlema. Mu täiuslik laps magab, käed üle pea tõstetud. Kass nuhutab teda, saba ettevaatusest püsti. Õde ja ema majandavad köögis, kuulen kohvimasina lurinat ja kuulen, kuidas vastostetud tordi ümbert krabinal plastmasskarp eemaldatakse. See on kõik, mis ma iial olen tahtnud, olen selles täiesti kindel.

 

Miks siis ometi Mikk mu südant vaevab? Kas tõesti hormoonid? Kas tõesti mängib loodus mulle trikki, sundides mind oma lapsele isa leidma? Ehk sellepärast Mikk mind vaevabki? Lihtsalt see koos läbitud võimas elamus – meie lapse sünd – on Miku mu südames hoopis kõrgemale aukohale tõstnud? On see tõesti kõik hormoonide möll ja tunnete sasipundar, mida ma ratsionaalselt ei tohikski lahata?

 

Võtan ettevaatlikult lapsel kombinesooni seljast ja tõstan ta hälli. Ta nohiseb nii armsalt läbi une. Hämmastav, kui lärmakad vastsündinud on! Ma ei mõtle siinkohal nutmist, ma mõtlen kõiki neid muid helisid, mida ta teeb. Kõik need krooksud, puuksud, nohinad, norinad, kurinad, raginad, ägisemised… Ta on nagu ühe-mehe-orkester!

 

Ema ja õde on avanud šampuse ja mulle kohusetundlikult klaasi õunamahla valanud. Sellegipoolest luban endale ühe lonksu kihisevat. Kui hästi see maitseb!

“Kas nimi on siis otsustatud?” küsib ema, kui kahe suupoolega torti mugime. Mul on tohutu nälg, ma võiksin terve külmkapi üksinda tühjaks süüa!

“Ma ei ole veel kindel… Ma tegelikult… Mnjah…” lauselõpp sumbub.

“Sa tegelikult mida?” togib Doris mind jalaga.

“Ma tegelikult mõtlesin, et küsin Mikult… Et valigu välja, mul paar varianti on, mille vahel ei suuda otsustada. Aga nüüd, nojah…”
“Ah, ära muretse, küll ta tagasi tuleb! Kas või selleks, et sul nägu täis sõimata.” Ema hakkab naerma, kui minu torssis nägu nähes vakatab. “Ma tegin ainult nalja…”

“Ei, ära muretse, sul on õigus. Ta tuleb kindlasti tagasi, kas või selleks, et mind ses asjus üle kuulata Praegu on tal ju mingid infokillud, ta ju ei tea tegelikult midagi. Aimab ainult.”

“Ja mis sa siis talle ütled, kui ta küsib?” Doris räägib vaikselt, ikka veel oma fopaa pärast piinlikkust tundes.

“Mis ma ikka ütlen. Tõtt. Ja teate, mis vahet seal on! Sajad naised saavad sel viisil lapsi, tuhanded jäävad läbi mõtlemata rasedaks ja otsustavad lapsed alles jätta, et siis aasta hiljem “õnnelikele” isadele alimendinõuetega ukse taha lennata. Mina tegin ainult seda, mis mind õnnelikuks teeb. Nojah, ma oleksin võinud ju ehk talle öelda, mis plaanis, aga kas ta oleks siis nõus olnud? Vaevalt küll! Ja kui ta vähegi normaalne mees on, siis ei suuda ta eladeski sellele pisikesele ilmaimele otsa vaadata ja öelda, et ta ei tahaks, et teda olemas oleks.”

 

Võtan veel ühe lonksu vahuveini ja hakkan köhima. Ema ja Doris naeravad pingutatult.

 

Järgmised ööd ja päevad on suur elamuste virvarr. Suure osa ajast kõnnin ma mööda tube ringi ega suuda otsustada, mida ma pihta peaks hakkama – titt magab või sööb ja rohkem ta eriti midagi ei vajagi. Mul on tunne, nagu oleks ma kogu selle emaduse-värgiga kergelt petta saanud. Kus on minu magamata ööd? Kus on tundide kaupa kisav beebi? Kus on meeleheitetunnid, kui ma ei suuda mõista, mida ta tahab? Kõik sujub nii ladusalt, et ma lõpuks juba hakkan arvama, et kõik need jutud nutust, kakast ja oksest on pigem linnalegendid.

 

Kuni lõpuks see saabub. Laps muudkui nutab ja nutab, ma olen kõik imenipid ära proovinud, kuid miski ei paista teda rahustavat. Kahtlustan kõiki füüsilisi hädasid, alates hammaste lõikumisest lõpetades eesnäärmevähiga, ükskõik mis, aga miski peab see ju olema!

Nagu neetult on see just õhtu, kus ema ja Doris on mõlemad oma kodudes. Kass on põgenenud voodi alla ja vaatab mind tigeda pilguga: kaua see lärm kestab?

“Oh, kullake, palun! Ma ei saa ju aru, mida sa soovid!”

 

Täpselt sel hetkel kõlab domofoni nõudlik tirin.

“Jah?”
“Mikk olen.”

Suristan ta rohkem midagi küsimata sisse. Loomulikult jõuab ta just sellisel hetkel, ma oleksin võinud seda ju aimata!

 

Mees jõuab trepist üles, näen ta käes suurt spordikotti.

“Mis nüüd?” suudan läbi lapse kisa küsida.

“Nüüd on nii,” paneb Mikk koti käest ja võtab mult lapse, “et ma kolin sisse.”

“Kuidas palun?”

Järgneb…

Üks mõte “PROJEKT: LAPS IX Esimesed elupäevad ja ehmatused

  1. Kristel

    head asjad ei tohiks otsi kokku tõmmata!!! ma ei teagi, mida ma siis esmaspäeviti ootama hakkan..

    Mikk on lemmikmees. täna hoidsin hinge kinni, kui lugesin.. et kas ta ikka lõpuks tuleb tagasi!!! jess, huh, õnneks tuli

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.