PROJEKT: LAPS VII Sõrmused ja looteveed

Seitsmes osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Kaks osa on veel jäänud, siis saabki läbi.

I osa. II osaIII osaIV osaV osa, VI osa

7. Sõrmused ja looteveed

 

Vaatan Mikule otsa, ta paistab tüdinud, väsinud, natuke õnnetu. Kõik see aeg, kõik need meeletult veninud kuud, kui ma olen kandnud endaga seda ilmaimet, minu suurt saladust… Järsku ma tean, mida ma tegema pean.

 

“Istu korraks uuesti maha.”
“Mul on…”
“Jah, ma tean, sul on kiire! Aga istu ja kuula nüüd mind.”

 

Mikk lööb käega, ohkab ja võtab istet. Kohvikus heljub värskete saiakeste hõng, kevadine päike on väljas rõõmus ja ere. See võiks olla stseen mõnest romantilisest filmist, aga ei ole. See on stseen minu elust. Võib-olla üks olulisemaid stseene üldse, mis mul kunagi tuleb läbi elada.

 

“Nagu sa näed, olen ma rase.” Mikk naeratab virilalt. “Kõik see, mis sa oled endale ette kujutanud… See, noh, ongi puhas väljamõeldis. Pole mul mingit abikaasat või teist meest.”

Pean pisukese pausi, et öeldu mõju Mikule kohale jõuaks. Ta kissitab silmi, näen mõtteid ta peas meeleheitlikult ringi kihutamas.

“See tähendab siis, et…”
“Jah, see on sinu laps. Ja enne kui sa midagi ütled, kuula mind lõpuni. Esiteks, see oli algusest peale minu otsus, see on alati olnud minu otsus. Tõsi, võibolla oleksin ma võinud sind otsuse tegemisse kaasata, aga ma ei näinud selleks vajadust. Teiseks, ma ei nõua sinult mitte midagi. Muidugi, kui sa soovid, siis ei takista ma sul lapsega suhteid loomast, aga ma ei sunni seda ka peale. Kolmandaks… Hmm, paistab, et kolmandat punkti polegi.” Naeratan. Ma tunnen end hetkel ääretult vabana.

 

Mikk istub mu vastas, ta nägu on ära vajunud.

“Kuidas see…?”
“Kuidas see juhtus? Kuidas ikka sellised asjad juhtuvad… Aga ma kordan, ära muretse selle pärast. See on minu elu, minu otsus, minu vastutus, minu tahtmine.”

“Sinu-sinu-sinu… Nii et minu tahtmised pole siin eriti olulised?”
“Ma ei öelnud seda. Ma katsun su tahtmistega arvestada, nüüd kui sa tead.”
“Miks sa varem midagi ei rääkinud? Siis, kui oleks saanud veel…”
“Kui sa tahad öelda, et “oleks saanud veel aborti teha”, siis ära parem lõpeta seda lauset.”

“Mis nüüd saab?” küsib ta pärast pausi.

“Midagi ei saa. Mõtle asi rahulikult läbi, tee omad otsused. Ma kindlasti ei solvu ega sunni sind millekski. Sul on vaba voli teha, mida iganes sa soovid. Aga kui sa tahad lapse elus osaleda, siis see peab nii jääma. Ei ole nii, et kümne aasta pärast leiad, et sulle ikka ei sobi, et sul laps on, ja kaod.”

 

Tõusen, maksan arve ja lahkun. Me isegi ei jäta hüvasti. Tänavale astudes vaatan kella ja arvutan mõttes – ema ja õde peaksid juba üleval olema. Nad sõitsid kaheks nädalaks New Yorki mingile koolitusele. Kõik see käis loomulikult suure draama saatel, sest mõlemile tundus, et nii minu tähtaja lähistel kusagile sõitmine on pühaduseteotus ning veel lennujaamas sundisid nad mind andma lubadusi kindlasti mitte enne sünnitama hakata, kui nad tagasi on. Valin ema numbri.

“Kullake! Kas sa juba sünnitad?” prahvatab ta esimese asjana. Issand, kui tüdinenud ma neist küsimustest tänaseks olen!

“Ja-jaa, sünnitan, kogu aeg sünnitan,” torkan. “Ma tahtsin sulle teada anda, et lõpuks tegin seda, mida tahtsid.”
“See tähendab, et…?”
“See tähendab, et ma rääkisin Mikule  asjalood ära.”
Ema ohkab kuuldavalt. “Miks siis nüüd?”
“Ega ma vist ei oleks teda ise hakanud üles otsima, aga ta kuulis ühelt meie ühiselt tuttavalt, et ma olen rase ja võttis seda kuidagi maru isiklikult.”
Ema hakkab naerma ja ma kuulen, kuidas taustal Doris uurib: “Mida sa naerad? Kas ta juba sünnitas?”

“Ei veel, rääkis Mikule ära,” ühmab ema Dorisele ja pöördub siis taas minu poole: “Loomulikult võtab ta sellist asja isiklikult!”
“Ei-ei, sa saad valesti aru. Ta nimelt oli välja mõelnud, et ma olen hoopis abielus ja kasutasin teda armukesena, kujutad sa pilti!”

Ema hakkab jälle naerma ja Doris nõuab kõrvalt: “Mis on? Räägi mulle ka!”

“Doris, oota nüüd ometi… Sonjake, sa ikka oskad… Aga kuidas ta seda uudist siis võttis?”
“Ausalt öeldes ma ei teagi. Ma jätsin ta järele mõtlema. Lõppkokkuvõttes on see ikkagi puhtalt minu asi. Kui tahab, siis osaleb, kui ei taha, siis on tal vaba valik loobuda.”
“Ja mis sa arvad, mida ta teeb?”

Mõtlen hetke.

“Tead, emm, see polegi üldse oluline. Päriselt ei ole.”

Niipea, kui olen need sõnad välja öelnud, saan aru, et mõtlen seda täiesti tõsiselt. Ja mul on tunne, et päike paistab täna vaid minu jaoks – kõik on praegusel hetkel nii paigas.

 

***

Ärkan kummalise plõksatuse peale. Vaatan kella – 10. Vedelen hetke liikumatult, kuulates oma keha hääli. Laps, tundub, et veel magab. Nojah, terve öö hoidis ta mind ju oma vehklemisega üleval! Aga mis plõksatus see ikkagi oli? Tähtajani on ju veel aega, ega ometi…?

Tõusen, et tualetti minna ja niipea, kui olen end ägisedes püsti ajanud, tunnen midagi sooja säärt mööda nirisemas. Arst ja teised emad on mind korduvalt rahustanud: küll sa aru saad, millal sünnitus hakkab! Kas nüüd ongi see hetk, kui ma peaksin aru saama, et sünnitus hakkab?

 

Käin vetsus, ei saa targemaks. Jalutan närviliselt tuba mööda edasi-tagasi, aeg-ajalt seisatades. Jah, tõesti, mingid kerged krambid on kõhus küll, kuid sünnitus see ju veel küll olla ei saa! Ma peaksin ju ära tundma, millal sünnitus algab! Ja looteveed – neid peaks ju koguseliselt juba rohkem olema. Kuram küll, kuidas ma aru peaks saama!?

 

Telefon. Mikk. Superajastus!

“Sonja, kas sul on aega kokku saada?”

“Praegu pole kõige parem aeg…”
“Mul on vaja kohe sinuga rääkida, palun, Sonja…” Hääle järgi tundub, et Mikk on kaks ööd ja päeva järjest üleval olnud.

“Nojah… Ainult sel juhul, kui sa siia tuled, praegu tõesti pole…”
“Jaa, ütle mulle aadress, ma jõuan kümne minutiga!”

Ütlen talle aadressi, mis sellest enam varjata. Mikk on hetkel vähim mu muredest. Tulgu, rääkigu oma suu puhtaks, siis saan edasi tegeleda põletavamate asjadega – näiteks nagu küsimusega, kas ma nüüd siis sünnitangi. Püüan paar korda häälega hingata, nii nagu perekoolis õpetati. Tunnen end naeruväärsena.

 

Vaatan uuesti kella, ema ja õde magavad veel.

Kuram, kas see siis tähendab, et ma pean üksinda sünnitama minema?! Paanika halvab hetkeks mõtlemisvõime. Selleks ma valmis ei olnud! Doris käis minuga kõikides perekooli loengutes kaasas ja just tema pidi olema inimene, kes minu loomalikke karjeid ämmaemandale tõlgib: “Epiduraali! Kohe!”

 

Olen just Dorisele sõnumi ära saatnud ja riidesse saanud, kui Mikk kohale jõuab. Avan ukse ja jään seisma, käsi uksepiidal, selg kergelt kumeras. Nii on päris okei olla. Mikk räägib midagi, kõrvus kohiseb.

“Mh?”

“Sonja, ma olen sellele mõelnud ja jõudnud järeldusele, et…” Ta laskub ühele põlvele ja võtab taskust sõrmusekarbi. “Tule mulle naiseks!”

“Mida… kuradit?!”

Jään talle otsa vaatama, unustan isegi hingamise. Selg ja kõht valutavad. Hakkan laginal naerma.

“Mikk, rumaluke, tõuse ometi püsti. Ma ei taha sinuga abielluda!”

Mikk paistab haavunud ja hakkab midagi ütlema, kui järsku alakõhus teravat valu tunnen. Teistsugust, kui varem. Oigan ja tõmbun instinktiivselt küüru.

“Kas kõik on korras?” Mikk tõuseb ja toetab mind.

“Ei, ma vist sünnitan…”
“Praegu?”

“No ma ei tea ju! Ega ma mingi arst ole!”

“Mis nüüd saab?” See paistab Miku lemmikküsimus olevat.
“Sa oled autoga?” Mikk mühatab vastuseks.

Ajan end sirgu, hetkel on kergem olla. Kass nühib nõudlikult end vastu mu jalgu. Sünnituseks kokku pakitud kott seisab ukse juures nurgas, just nagu peab. Vaatan mehele otsa ja mul hakkab tast kahju – ta pole ilmselgelt kõigeks selleks üldse valmis. Siis hakkab kõht jälle valutama ja kahju hakkab hoopis endast: Mikk Mikuks, aga mina pole ju ka selleks valmis! Ma pidin ju alles kuu aja pärast sünnitama!

“Davai, lähme siis. Vii mind haiglasse!”

“Aga…”
“Ei mingit aga! Haiglasse! Kohe! Siin lävepakul ma küll sünnitada ei kavatse! Ja pane oma sõrmus ükskord ära, jumal küll!”

Võtan nurgast koti, torkan jalanõud jalga ning haaran Mikul käest: “Mul on väga kahju, aga tundub, et ma tõesti sünnitan.”

Ja nagu minu sõnade kinnituseks pahiseb minust põrandale kogu see ülejäänud lootevesi.

Suurepärane.

 

Järgneb…

2 mõtet “PROJEKT: LAPS VII Sõrmused ja looteveed

  1. Helen

    ja edasi…? Edasi??? Aga kui ma ei jõua järgmist esmaspäeva ära oodata???
    🙂
    Hää töö!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.