Kolmteist kuud

Kallis Milake,

eile täitus sul taas üks elukuu. See saabus tseremoonitsemata nagu ikka. Vahel ma olen natuke mures, et ma pole su auks iialgi ühtki kooki küpsetanud, aga lohutan end sellega, et niipea, kui pliit saab ühendatud, teen sulle MAAILMA PARIMA KOOGI, ma luban, kõigi nende olematute kookide eest sinu sünnipäevadel.

Vahel ma mõtlen sulle ja tahaks nutma hakata. Ma tahan NII VÄGA, et sul oleks hea elu, et sa kasvaksid igatpidi toetavas ja armastavas keskkonnas, et su elu oleks hea ja niipalju, kui ma saan seda ise kontrollida, suurepärane. Ma tean, et tuleb küll ja küll hetki, kus ma jõuetus vihas maailma ebaõigluse osas pean sinuga koos patja nutma ja ma ei saa midagi teha. Aga mind ärritab, et ma näen – ma saaksin olla kohati NII PALJU parem ema, aga ma ei jõua. Ma lihtsalt ei jõua. Igapäevane jalg jala ette astumine, kaose keskel töötamine, kord päevas sooja toidu valmistamine, remontika, pesemata ja pestud pesu hunnikud, tundide kaupa liivakasti äärtel istumine, sulle tegevuste väljamõtlemine, et sa ei manduks siin nelja seina vahel – see kõik on võtnud mult viimsegi jõu.

Ja mind ajab nutma, et sa pead selle all kannatama. Selle all, et mul pole enam jõudu olla normaalne inimene, sest kogu mu jõud on läinud enda päevadest läbi vedamisele, tõestamisele, et ma pole kaamel, et ma olen inimene, kes vajab ka tuge ja armastust ja toetust, raha lugemisele, töö pärast muretsemisele, enda vihkamisele, loetud tundidesse kogu elu mahutamisele, mis seisab sinu ülevaloleku ajal. Sa pole selles absoluutselt süüdi, et mina olen see loll, kes ei oska oma elu ära händlida. Sina pole süüdi, et vahepeal ei suuda ma magada, sest hinge sööb seest see pidevalt õnnetu olemine. Sina pole süüdi selles, et sa oled just selline nagu oled. Et sa tahad olla mul süles JUST SIIS, kui ma olen otsustanud hakata süüa tegema. Või et sa ärkad hommikul kell 8, küsimata, kas mina olen maganud 2 või 12 tundi. Ja see polegi sinu asi küsida või selle pärast muretseda. Sinu asi ongi olla laps, kes tahab vahel sülle ja kes tahab teiste lastega liivakastis mängida ja kes tahab õues joosta ja süüa juurikaid mitte makarone ja sinu asi pole muretseda selle pärast, kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Sest ma pean saama. Minu esimene eesmärk elus on teha sind õnnelikuks ja ma TEAN, et see töötaks kõik palju paremini, kui ma ise suudaks olla õnnelik, aga ma ei ole. Feigin sulle normaalsust ja sa saad sellest kõigest väga hästi aru.

Ja sellistel hetkedel tahaks ma sind pooleks kallistada. Sest sa oled maailma kõige olulisem inimene ja mul on tunne, et ma olen sind lõputult alt vedanud.

Ükspäev tagusid sa mind jälle raamatuga, mille ette lugemise ma olin just seitsmendat korda lõpetanud, ja ma küsisin väsinult: “Mida sa soovid? Mida sa tahad, et ma teeksin?”

Sa vaatasid mulle otsa, vaikisid, hüüatasid siis: “Mama!” ja KALLISTASID mind. Saad sa aru, sa esmakordselt omaalgatuslikult kallistasid mind. Muidugi oled sa ammu minu juures kaisus käinud, kui tahad võtta maailmast viis minutit puhkust, aga see kallistus oli teistmoodi. Sa viskusid mulle kaela, pigistasid oma käekestega mind kõvasti-kõvasti ja mu süda sulas.

Selle eest, selliste hetkede nimel võin ma seda va kassiraamatut ka sada korda lugeda. Kui sa ainult iial ei lõpetaks mu kallistamist.

Kogu lõppenud elukuu on olnud… ühest küljest harilik, aga teisest küljest mulle tundub, et sul on mingi arenguhüpe jälle käsil. Siin oli paar päeva, kui uusi oskusi sadas riburada pidi taevast alla. Kõigepealt õppisid sõrmega osutamise triki ära (enne sa lihtsalt jälgisid sõrme, kui midagi sulle osutada), siis õppisid ise kärusse ja sealt välja ronimise ära. Siis said selgeks, kuidas diivanile end vinnata. Siis üks päev kõndisid sa lihtsalt pidevalt tagurpidi ringi, sest sa avastasid selle oskuse. Ja sõna “kass” on sul väga selge, kuigi vahepeal kogemata ütled “kats”, aga sellestki pole hullu. Vähemalt Kats teab, et kui me isegi väga tihti ei kohtu, on ta meie peres alati keelel ja meelel.

Aga millal see juhtus, et sa mind mamaks kutsuma hakkasid? Vene veri lõi vist välja… Aga noh, ma pole pahane. Sest sa ütled mulle ikka õnneks “emme” ka, kuigi tavaliselt siis, kui elu on halb. Aga samas, nii see ju peabki olema – et kui elu on halb, tahad emme juurde. Minagi tahan veel jätkuvalt halbadel hetkedel emme juurde ja see on täiesti okei. Kuigi sina veel arvad, et mina emmena olen kõikvõimas ja saan kõik su probleemid lahendada. Praegu veel saangi, aga kunagi tuleb hetk, kui ma enam ei saa. Vähemalt mitte kõiki probleeme ära lahendada.

Oeh, ma tean, ma olen hetkel natuke liimist lahti. Möödunud kuu oli meie mõlema jaoks raske, selles oli palju nuttu ja frustratsiooni ja tänavale pikali viskumisi ja tahete põrkumisi ja nutmisi, kui mina tahtsin magada ja sina ei tahtnud. Või kui sina tahtsid õues mängida, aga mina pidin tööd tegema. Või kui mina igatsesin paari tunnikest iseendale, aga see lihtsalt polnud võimalik. See on nii õudselt raske, leida emaks olemise kõrvalt hetki enda kokkulappimiseks, nii et sina ei kannataks. Ja samas ma TEAN, et see on kõige olulisem asi üldse, mida ma tegema pean, et sa EI kannataks – end kokku lappima.

Läheme juunikuusse rahulikuma ja õnnelikumana. Ma luban püüda olla mitu korda parem ema, kui ma seni olen olnud. Sest sa oled väärt parimat ema maailmas.

Ma ei suuda oodata, kuni ma sind hommikul näen.

Armastades,

mama

 

2 mõtet “Kolmteist kuud

  1. sloth

    Kas kuskil on mingi salajane raamat, mis ütleb, kuidas peab last kasvatama?
    Et kui iga frikken elukuud ei tähista suure koogiküpsetamisega jääb laps igaveseks emotsionaalseks invaliidiks? Kui titte potile ei topi hetkest, millal ta hakkab kaela kandma jääbki ta püksi pissivaks kartuliks? Kui laps nutab, siis see ilmselgelt tähendab, et nüüd ongi kõik pekkis ja ema peab minema “heade lastevanemate nõukogu”ette aru andma, et kuidas ikka selline šokeeriv viga sai tekkida?

    Olles ise üsna neurootiline inimene ma mõistan, kui keeruline on tegelikult lasta lahti mingitest müstilistest veendumustest ja hirmudest ja kahtlustustest, aga nii väga tahaks soovitada, et just chill the fuck out. (sest teistele on selliseid asju hea soovitada, ise ma ei saaks ka ilmselt hakkama)

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.