Monthly Archives: juuni 2012

sport, sport, sport, minu hinges ja südames on…*

hoomamatu 6 kommentaari

Noh, eks, see jooksmise-asi.

Eile ei jõudnud MITTE ÜLDSE joosta. No kohe üldse ei jõudnud. Jalad olid nagu pakud ja vaevu-vaevu venitasin… vot, ei teagi palju välja venitasin, sest unustasin Sports Trackeri käima panna. Või noh, ei unustanud, aga seal peab sada korda starti vajutama ja kuskil mingi hetk ma loobusin.

Nii et nüüd ütlen Naabrinaise soovituse kohaselt, et ju ma ikka kolmeka jooksin.

Õhtul Liisi juurde jalkat vaatama roomates avastasin, et mu general area valutab. Esimene mõte: rase! Teine mõte: ei, rasedus ei valuta nii, pealegi on ju titepeleti installitud. Kolmas mõte: pimesool! Neljas mõte: neerud! Õnneks oli meditsiinivaldkonnas töötav Naabrinaine toru otsas, kes pakkus sooli ja midagi veel, aga lõpuks mulle meenus, millal ma varem olen veel sellist valu alakehas tundnud.

Siis, kui pidin oma miljonikilost kõhtu tassima.

Noh, ja siis see kõik lõppes sellega, et kuigi ma ostsin hüppelugeriga hüppenööri (väga fäänsi, maksis Selveris alla kahe euro), tõmbasin ma IKKA mingi core training äppi ka, sest ilmselgelt on kerelihased lihtsalt nõrgad. Nojah, ma lõpetasin ju ka nende istessetõusude tegemise ära, kui keegi teadja mul siin kommenteeris, et pole mõttetumat harjutust ja et see tapab ainult selga. Tegin igast muid asju, aga no ilmselgelt mitte piisavalt.

Võtsin siis pärast jooksu oma roosa matikese ja läksin oma tulevasele terrassile (loe: köögi akna talla, pesuköögi nurga taha künklikule murule rukola ja peterselli vahel) ja hakkasin harjutusi vihtuma, iga minut kahtlustavalt ringi vaadates, et ega keegi naabermajast või kuskilt ei passi ja laia häälega ei naera. Siis üritasin meelde tuletada, et mõned teevad selliseid asju täitsa avalikult. Mitte küll vist mitte Eestis, aga ma filmidest olen näinud, et igast tai chid ja asjad on popp meelelahutus näiteks Central Parkis.

Kuulasin, kuidas JR keldris möllas ja vihtusin teha. Lõpuks viskasid sääsed nii kopa ette, et pakkisin asjad kokku ja lugesin ürituse lõpetatuks.

Aga samas, hiljem vaatasin, et olin tund aega kokku trenni teinud, käisin ju jooksmas ka ikkagi enne, mis siis, et ikka ei jõudnud.

Kogu mu jutu point on see, et mul on vist praegu mingi minisein ette tulnud. See pidi kuuldavasti juhtuma. Aga kuuldavasti on võimalik end sellest ka läbi suruda, lihtsalt väga emotsema ei tohi jääda, et oi-oi, nüüd ei jõuagi enam midagi.

Kogu oma suurepärase tervisenädala lõpetuseks bronnisin homseks Mallu ja tema kautš söörferi ja Naabrinaise ja Naabrimehe ka, ja ma olen päris kindel, et mingi kokkulepe jäi ka Liisiga… Ühesõnaga, tervisenädala kaunis lõpp võiks olla mohhitodega. Mul piparmünt juba kasvab aias ju. Seal, kus mõned hullud võimlevad.

Kohe päris siuke tunne on, et oleks nagu midagi jõudnud sel nädalal. Kuigi tegelikult ju väga ei ole. Sport teeb imesid ajudega, see on ikka müstiline.

*Kui te ei tea pealkirjas viidatud laulu, siis KUULAKE SEDA KOHESELT:

kuidas käituda töövestlustel

hoomamatu 21 kommentaari

Iga kord, kui ma jälle töövestluselt uksest välja astun, olen ma poolnõrkemas närvipingest ja pidevas hämmelduses, KUIDAS küll üldse KEEGI töövestlustel tööandjaid nii palju impressida suudab, et ta päriselt töö ka saaks.

Ja siis meenub mulle, et kõik mu töökohad, mis ma olen saanud, on tulnud ilma kandideerimata – mind on kas tööle kutsutud või soovitatud. Kandideerinud olen muidugi ka kõvasti, aga seni pole iial veel nii tööd saanud.

Seega jääbki mulle mõistmatuks, mis imeasja inimesed töövestlustel teha suudavad, et neid päriselt keegi tööle tahab? Sest näiteks mina ei suuda absoluutselt käituda. Esiteks olen ma närvis. Ja kui ma olen närvis, siis ma näen välja nagu hullunud narkomaan, kes püüab oma diilerilt järgmist doosi välja rääkida. Ma räägin ruttu, segaselt ja kui vastuse lõppu jõudes on nii mul kui küsijatel meelest läinud, MIDA üldse küsiti.

Päriselt, see on kohutav. Ma olen tavaliselt päris hea esineja, mulle on ainult väike props suurte auditooriumite ees rääkida, enamasti ma teen seda rõõmuga ja mulle meeldib see rush, mida esinemine pakub. Eriti kui ma juhtumisi teemast midagi tean. Tänane vestlus oli sealsel töökohal, mis mu praegustest kandidatuuridest kõige enam minu kogemusele ja oskustele vastab, seega oleks pidanud vestlus minema sujuvalt ja tõrgeteta.

Läks ta jee.

Õigemini, ma ei tea, mis lühis mu ajus juhtub, aga midagi on ilmselgelt mu närvidega valesti, kui ma ei suuda end vaos hoida ja hakkan patrama juttu, millest osa on isegi mõistlik, aga teine osa kõlab nagu ma oleks ülbik või lihtsalt elukauge naiivitar. Ma vist ühel hetkel isegi ütlesin, et ma olen elukauge naiivitar.

Ahjaa, ja kui nad küsisid mu vigade kohta, siis ma loetlesin neid terve hunniku. Me läksime teemaga edasi ja järgmise veerandtunni jooksul karjatasin ma iga natukese aja tagant: “Oh, vabandust, aga mul tuli VEEL ÜKS viga enda kohta meelde!”

I mean, who DOES that?!


Eesmärk oleks ju see töö saada, mitte lähenemiskeeld välja teenida.

Noh, ja siis muidugi pidin ma oma elust lühikokkuvõtte ka tegema, sest kuna see on normaalne, et tänapäeval tehakse taustauuringuid nime guugeldades, siis paratamatult tuli ka selline küsimus: “Et siis tausta kohta… Kuidas kommenteeriksite Tähismaade blogisissekandeid enda kohta?”

Uau. Ma olin TÄIESTI unustanud, et kuskil veel see haisev sokikuhil mul vedeleb. Naabrinaine on nimelt pikka aega üritanud mind veenda, et ükski normaalne inimene ei loe Tähismaade blogi ja kui loevadki, siis on neil sügavalt ükskõik sellest, mis seal kirjas. Ja et ma ei peaks üldse muretsema, sest ükski normaalne inimene ei tee Tähismaade blogi põhjal minu kohta järeldusi.

Aga potentsiaalsetel tööandjatel on muidugi igati õigus muutuda ettevaatlikuks. See on normaalne. Pealegi, ma arvan, et minu nime guugeldades tuleb see vist esimese või teise vastena välja, nii et isegi Google arvab, et see on oluline. (Ma ei tea ise, ma ei guugelda enam oma nime ammu juba, liiga õudne on.)

No ja siis ma selgitasin lühidalt, ütlesin, et ise pole lugenud, aga kuuldavasti on seal enamik juttu vale või liialdus. Rohkem õnneks selle kohta ei küsitud, kuigi ma hakkasin oma kaitsekõnesse juba süvenema. Noh, ja siis tuli mul veel paar viga enda kohta meelde, ma lisasin need ka ruttu ära ja peaaegu hakkasime otsi kokku tõmbama.

“Kui sa selle töö saaksid, siis kuidas sa väikese lapse kõrvalt seda ette kujutad?” päriti.
“Oh, see on mul juba organiseeritud! Esiteks on ämm kodune ja teiseks võtame sõbrannaga kahe peale sügisest hoidja,” vastasin kiirelt ja (enda meelest) julgustavalt naeratades.
“Ahah, aga kas nagu kodust või…?”
“Tähendab, mulle väga meeldib variant, et ma SAAN kodust teha, aga mulle meeldib ikkagi ka, kui on olemas kontor. Üksi kodus istudes lähed lolliks. Head mõtted tulevad ikka inimestega koos. Aga muidugi meeldib mulle see, kui ma saan soovi korral tööd omas rütmis teha. Näiteks öösel. Ahjaa, mul meenus VEEL ÜKS viga enda kohta – ma nimelt armastan nädalavahetusi ja millegipärast ei taha sel ajal töötada…”
“Ahah… Aga kas siis Tartust või…?”

Oppa! Siis mulle meenus, et olin neile saatnud poolenisti uuendatud CV, kuhu olin kirjutanud viimase aja töösaavutusi, aga unustasin muuta ära aadressi. Nime olin vähemalt ära muutnud.

“Oih, jah, teate, vabandust! Ma ikka elan Tallinnas! Ma küll vaatasin CV üle ja täiendasin ja muutsin nime ära, aga ei taibanud muid ridu vaadata…”
“Eks see on normaalne, et andmed võivad muutuda,” ütles asutuse DIREKTOR leplikult.
“Jajah, mina vana sariabielluja, pean ikka silma peal hoidma, mine tea, millal jälle abiellunud olen.”

Appi.

Üks inimene kolmest turtsatas naerda, ülejäänud kahele ei julgenud otsa vaadata.

MIS MUL VIGA ON?!

Appi.

Noh, igal juhul, oli päris vahva jälle püüda end võõrastele inimestele arusaadavaks teha (näost näkku) (samas on elu näidanud, et ka kirjasõna teel ei õnnestu mul alati end võõrastele inimestele arusaadavaks teha) (zombie apocalypse!!!) ja isegi kui ma seda tööd ei saa, oli vahva. Enda kohta ikka õpib päris palju sellistes… kriisisituatsioonides. Kriisisituatsioon on võibolla karm sõna, sest pole ju tegu päris rongiõnnetusega (kuigi kõrvaltvaatajale võis selline mulje jääda). Ja siis jälle tuleb meelde tuletada, et esimest muljet saab jätta ainult ühe korra.

Appi.

On ikka puhas ime, et ma ÜLDSE olen elus mõnele tööle kutsutud. Ahjaa, muidugi, nende tööde jaoks ma ju ei kandideerinud.

Praeguseks on aju lühisest lahti ja tunnen, et ma suudaks ikkagi mõnel järgmisel korral normaalse inimese mulje endast jätta. Samas, ma ju ei tea, äkki on teistel ka nii? Et lähevad natuke (või palju) närvi sellistes situatsioonides?

Appi.

jooksuaeg

hoomamatu Leave a reply

Umbes kevadel hakkasin ma märkama, et kõik kohad olid täis minu erialale vastavaid töökuulutusi. Tundus, et käes on ajakirjanike jooksuaeg – toimuvad mingid võnked ja vangerdused, mõned lähevad sünnitama, teised muule tööle… Igal juhul oli kevadel kuulutusi kõvasti, millele ma oleksin võinud kandideerida, kui just mu vanemahüvitise lõpp ei oleks olnud poole aasta kaugusel.

Nüüd, kui vanemahüvitise lõpp terendab käega katsutavas kauguses, on töökuulutuste hulk kokku kuivanud. Aga see ei takista mind kandideerimast. Jälle kirjutan ma motivatsioonikirju, jälle loen läbi oma CVd, jälle mõtlen, mis või kus on mu tulevik. Mingitel hetkedel tunduvad väljavaated trööstitud, teistel aga nii väga mitte. Ma olen viimastel nädalatel kümnetesse kohtadesse kandideerinud, väga vähe tagasi kuulnud, skoorinud lõppeks ühe (1) intervjuu.

Ma olen elus vist pidevalt töötu olnud, on mul tunne. Okei, samas on mul tõesti üle seitsme aasta ajakirjanduse vallas töötamise kogemust, aga mulle TUNDUB, et ma olen pidevalt töötu. Jälle see hirm, et mis saab. Jälle see tunne, et olen alakvalifitseeritud. Jälle see õõv, et peangi minema pudeleid korjama (ikka pärast kaheksat, siis kui laps juba magab).

Õudne, vastik, ma vihkan seda tunnet. Muidugi on selles ka oma põnevus: mõelda, kõik teed on veel lahti! Aga ikka vihkan seda tunnet. Ma tean TÄPSELT, mida ma teha tahan ja umbkaudu, KUS ma seda teha tahan, millise graafikuga, millises väljaandes, millise palga eest. Ma tean, milles olen hea, milles kehvem, mida üldse ei oska. Ma tahaks minna uuesti kooli, aga selleks pole praegu ÜLDSE finantsi, no kohe ÜLDSE mitte. Ja samas on mul jälle tunne, et kui ma kohe nüüd ei lähe, siis jääbki see magister tegemata, sest millal veel mul tulevikus on aega koolile mõelda? Jap, iseenesest oleks võinud ju eelmine sügis kooli minna, aga siis mulle tundus, et ma kukun kohe katki, et ma suren siia imetamisse ja unetusse ja et iialgi ei jaksa enam midagi muud teha.

Nüüd ma jätkuvalt suren (enam mitte imetamisse, küll aga unetusse), aga koolimineku hetk on jälle nagu maha magatud (rahaliselt) ja töö… Oh, kuidas ma tahaks tööd teha! Õigemini, ma teen tööd ju pidevalt, siiski. Aga karjääri tahaks ka teha. Või siis… mingeid oma väikseid asju, asju, mis mulle meeldib teha ja milles ma olen hea ja et see kõik ära toidaks.

Aga selleks, et vabakutselise elu toidaks, peaks mul olema üks väga tulus projekt ja mõned väiksemad. Mitte nii, nagu mul praegu on: hunnik väikseid, aga ei ühtki suuremat.

No miks ometi keegi blogimise eest raha ei maksa? Ahjaa, sellepärast, et ma ei oska reklaami müüa ja pole Dooce või The Bloggess ja kirjutan eesti keeles.

Appi ja see Hispaania-Portugali mäng tapab mu närvid ära praegu!!!

Oeh, ühesõnaga. Homme ootab töövestlus, üks neist sadadest, mida ma olen elus pidanud. Ja praegu, ma tean, võin ma veel natuke pirtsutada. Valin, kuhu kandideerin. Valin, kui keegi peaks mingit otsa pakkuma. Poole aasta pärast ma tõenäoliselt enam ei pirtsuta ja olen nõus tatrakottide eest tööle minema. Ja ometi sai Tallinna muuhulgas kolitud seetõttu, et siin on rohkem töövalikuid.

Ah, on muidugi, aga ma ise ka ju valin.

Ja samas on see tõesti põnev. Ma ei kujuta ette, mis mind ees ootab, see võib olla midagi väga lahedat.

Aga see võib olla ka aasta 2008 kloon, kus ma istusin tööta ja igasuguse motivatsioonita oma pulmalaenu otsas, kallis üürikorteris, masu alguses, Tartus. Vot see oli suurepärane aeg olla mina.

Praegune on parem selles osas, et korter on natuke odavam kui too üürikas, pluss see on mu unelmatekorter ja lisaks kõigele on mul Mila.

Parafraseerides klassikuid: pole võimalik olla õnnetu, kui sul on õhupall ja Mila.

boutros boutros

hoomamatu 5 kommentaari

Pildike autosõidult. Nagu ikka, eelneb sellistele vestlustele pikk vaikus, nii et need algavad sitcom’idele omaselt täiesti rändom koha pealt. Kui mu elul oleks laivpublik, siis nad sel hetkel teeks kohtlase naerukõhina. (Sest see on NATUKE naljakas, aga mitte väga.)

Mina: “Kes oli Boutros Boutros-Ghali?”
JR: “Ee… Ta vist oli ÜRO peasekretär.”
Mina: “Hmm…”
JR: “See, kelle järel tuli Kofi Annan.”

Ühine naerupahvak.

Mina: “Miks ta nimi Boutros Boutros oli? Kas üks Boutros oli ebapiisav?”
JR: “Ma ei tea. Umbes nagu selle Läti presidendiga oli, et keegi ei teadnud…”
Mina: “…kas ta oli Vaira-Vike…”
JR: “…või lihtsalt Vaira.”
Mina: “Mulle tundub, et ta oli Vike-Freigberga. Aga päris kindel pole.”

(Nutitelefone ju kellelgi pole, et järele vaadata.)

Mina: “Boutros Boutros-Ghali ja Kofi Annan…”
JR: “Jap. Sellepärast oligi kõigil vist mida-keppi-hetk, kui kaks selliste nimedega meest ÜROs tegutsesid.”
Mina: “Võib-olla see Boutros Boutros on umbes nagu Nikolai Nikolajevitš.”
JR: “Võib-olla tõesti.”
Mina: “Kas ma saaksin ka ÜRO peasekretäriks? Või on see võimatu unistus?”
JR: “Ei usu, vast ikka saaksid. Aga selleks pead ilmselt pikka aega õigetes ringkondades liikuma.”
Mina: “Ahnii. Või et kui ma praegu pihta hakkan, siis on lootust 50aastaselt ÜRO peasekretäriks saada?”
JR: “Täpselt.”

Hiljem kodus. Mila tõstab parasjagu köögikappi riisikottidest tühjaks.

JR: “No kui sina ÜRO peasekretäriks ei saa, siis Mila kindlasti saab.”
Mina: “Miks?”
JR: “Noh, ta juba praegu üritab meie riisi nälgivatele Aafrika lastele viia.”

PROJEKT: LAPS X Epiloog

hoomamatu 4 kommentaari

Siin on viimane osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Meie oleme täna tagasiteel Saarlandi legendaarselt jaanipäevalt (sest minu jaoks pole päris õige jaanipäev, kui see pole Saaremaal). Aitäh, et lugesite ja kaasa elasite! Võib-olla võtan tulevikus veel ilukirjanduse ja blogi omavahel miksimise projekte ette:)

I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa, VIII osa, IX osa

10. Epiloog

 

Täna saab Sigrid kuuekuuseks. Ma ärkan hommikul puhanu ja värskena ning kuulan virgudes, kuidas Mikk ja laps köögis asjatavad.

“Ääaaaäääee!” räägib Sigrid oma lapsehäälel võõrkeelset juttu.

“Kas sa tahad siis putru? Või üldse ei taha? Kui sa üldse ei taha, siis lihtsalt ütle nii!”

“Äääõõõuu! Ti-ti!”

“No sellest oleks võinud alustada!”

Laps kilkab rõõmust, tõenäoliselt selle naljaka näo peale, mida Mikk talle aeg-ajalt teeb. Mikk hakkab heledalt naerma ja ma naeratan tahtmatult kaasa.

 

Heidan pilgu aknast välja. Sajab lund, päike on peidus, aga sellised need Eestimaa sügistalved juba kord on. Ringutan, naudin seda, et ükski koht ei valuta. Juba mõnda aega tunnen ma end täiesti inimesena. Rinnad pole enam hellad ega valusad, sõna “piimapais” on vestlusteemade hulgast kadunud. Kõik sünnitusjärgsed füüsilised hädad on taandunud ja ma püüan meenutada, mida ma tegin aasta tagasi samal ajal. Kas ma kujutlesin, et tänaseks on mul pere. Ei, õigemini – kas ma oskasin arvata, et tänaseks on mul Pere, suure algustähega?

Continue reading

put your running shoes on

hoomamatu 8 kommentaari

Niisiis, pärast seda, kui kõik hakkasid hullunult jooksmisest kirjutama, nagu see oleks uus must või midagi, otsustasin anda jooksmisele VEEL ÜHE võimaluse. Ma olen jooksmisele sadu võimalusi andnud, peamiselt on see lõppenud sellega, et ma jõuan “Run 10k” programmiga umbes… kolmanda nädalani ja enam ei viitsi tegeleda selle minutite lugemisega. Noh, ja kuna Naabrinaine lippas juba siin möödunud kuul viis-kuus kilta, nii et polnud teist nägugi, loobusin programmist ja hakkasin lihtsalt jooksma. Enne ostsin veel Rootsi kruiisilt mingid alega jooksutossud ka, maksid nii vähe, et kahju ei olnud.

Okei, ma tegelt juba aprillis käisin paar korda, aga see oli rohkem siuke uisutamine pimedas. Päriselt olen nüüd tosin korda jooksmas käinud, see tähendab aktiivselt umbes kuu-poolteist. Esimese hooga (kui neid aprillikuiseid mitte arvestada) jooksin natuke üle kahe kildi, mis oli ikka VÄGA suur saavutus, sest Ropkas, ma mäletan, mõõtsin ma kildise ringi ja suutsin vaevu-vaevu selle läbida. Pigem oleks aus olla ja öelda, et ma ei läbinudki. Roomlesin rohkem.

Noh, eks see esimene kordki 2 kilti oli mitme kõndimispausiga – näiteks sellest sillast üles, mis Nõmme turu juures on, ja kõik need koerad ja… ja üleüldse. HEA ET MA ELLU JÄIN. Mis ma ikka vabandan siin. Kuigi tuleb tunnistada, et õiged jooksujalatsid teevad tõesti jooksmise tunduvalt lihtsamaks. Nagu ka õige jooksumuusika. Kõige parem alguslugu on Ewer and The Two Dragonsi “In The End (There’s Only Love)”. Siuke õige biit, et hoog sisse saada.

No ja nii ma vaikselt olen jooksnud. Kui tahan, siis kõnnin. Kui ühe korra Naabrinaisega käisime, siis natuke kõndisin ja venitasin, tema jooksis sel ajal edasi-tagasi. Aga rohkem meeldib mulle üksi joosta, sest ma kunagi ei tea, kaua ma jõuan ja kuidas ma teha tahan. Selles mõttes on erinevate tasemetega inimestel vist raske koos joosta, kuigi ma mäletan, et JR-iga käisime me küll kunagi õndsatel lapsevabadel aegadel koos jooksmas. Noh, okei, ta jooksis siis, kui ma südari olin saanud, veel paar kilti otsa.

Mingi hetk, jube järsu, tuli murrang. Et ma ei pidanudki enam kõndima. Sain pidevalt joostes läbida kildi, poolteist, vahel kakski. Oo, mõtlesin ma. Milline ime! Tuleb tunnistada, et pidevalt on ikka surm silme ees, aga Naabrinaine kinnitab, et see jääb nii pikaks ajaks. JR küll lohutab mind, et varsti läheb kergemaks. Eks näis.

Täna jooksin ma järjest 3,3 kilti, ilma ühegi kõndimispausita ja isegi sellest faking mäest jooksin üles. Küll megaaeglaselt, aga ikkagi. Jooksin! Alguses mõtlesin, et palju ei jõua. Et teen väikese kiltsase ringi, mul on siin umbes juba selge, milliseid tänavaid pidi kui pikk ring tuleb. Aga siis jõudsin esimese ärapööramise koha juurde ja mõtlesin, et lähen järgmisest. Jõudsin taas ärapööramise koha juurde ja otsustasin edasi lasta. Ja nii see läks, kuni koduväravas mõtlesin, et noh, paarsada meetrit jõuaks ikka veel. Aga enam ei viitsinud, tahtsin süüa ja vett.

Dooce on jooksmist kirjeldanud kui bipolaarset armukest, kes vahel ei võta oma rohtusid korralikult ja sa kunagi ei tea, mis päev täna on – hea või halb. Umbes nii ongi. Ma ei oska absull ette ennustada, kas ja kuidas ma sel konkreetsel päeval joosta jõuan, kuigi nüüd vähemalt on selge, et no kilt ei ole mingi props ükskõik millisel päeval. Aga see on ikkagi kõik väga suur asi mu jaoks. Ma olen alati osav olnud jõutrennis, aga jooksmine on hoolimata mu neljaliitrisest kopsumahust jäänud mulle mõistmatuks ajaviiteks. Eks ta praegu on ka parajalt mõistmatu, aga kuna ma muud teha ei jaksa praegu, siis on vähemalt seegi. Tunne, et olen midagigi teinud.

Jaanipäevale võtan kah jooksuriided kaasa, saate nüüd siis aru või! Uskumatu. Ja korra juba mõtlesin, et ei tea, kas sügisjooksule regamine oleks liigne optimism…

Ilmselgelt pole MINA oma rohtusid korralikult võtnud. Avalikule jooksule? Mina? Džiisas. Hull peast.

soovitusi suvelugemiseks

hoomamatu 5 kommentaari

Kirjutas üks noorpõlvesõbrants ja küsis, mida ma lugeda soovitan. On tõsi, et ma viimasel ajal loen ikka megavähe võrreldes tavaliste aegadega, aga mõned soovitused saan siiski anda. Oleks tahtnud siia ritta panna ka vähemalt ühe lasteraamatu ja hetke lemmik-kokaraamatu, aga kokaraamatud on ära pakitud ja pole raatsinud poest ühtki juurde osta, isegi kui tahaks. Ja lasteraamatutega pole veel nii hästi kursis. Aga järgmine kord ehk!

Daniel Vaariku “Praktikaaruanne”

…on põnev lugemine ka ajakirjandusvälistele inimestele, lisaks on see kohati ääretult naljakas. Murrangulised 90ndad aastad olid vist tõesti tõeline tripp kõigi jaoks, kes siis noored ja elujõulised olid. Ajakirjandusosakonna lõpetanuna tulevad mõnedki asjad tuttavad ette. Aga kõige ägedam on selle raamatu juures see, et ma ei tunne end enam kui värdjas. Vaadake, mul on koguaeg jäänud mulje, et ikka see meie põlvkond on kuidagi hukas ja et ainult mina ja minu kursakaaslased ja sõbrad oleme nii hulle asju teinud, võtnud elu teinekord mängleva kergusega ja juba tähtsatel kohtadel töötades kokku saanuna õlut libistanud ja imestanud, et mida hekki, kas tõesti MITTE KEEGI ei saa ümbritsevatest aru, et me ju ainult MÄNGIME täiskasvanuid? Ma ausalt olen veetnud tunde, kui mitte päevi, end veendes, et millalgi tuleb hakata elu ikka tõsiselt võtma, või vähemalt tõsisemalt kui senini. Oh, jumal tänatud, et ka inimesed enne mind on olnud samamoodi… segaduses. Gone with the flow. Vaariku “Praktikaaruande” algtekste ehk tõelisi praktikaaruandeid võib lugeda Memokraadi blogist. Neile ta siis kasva

tas liha peale, rääkis ja meeutas, ning valmiski kollasekaaneline raamat. Mõnusalt kerge suvine amps, kui ajakirjandus kolletub kiiremini kui päikese käes kuivav rohi ja peale hapukurkide suurt midagi lugeda pole. Ja samas on kerguse taga palju olulisi mõtteid, mida raamatut käest pannes edasi mõlgutada.

Kus ja millal lugeda? Võrkkiiges sumedal pärastlõunal, kui Ekspress on läbi loetud ja mõtled, et võiks ülikooli jälle astuda

Jenny Lawson “Let’s Pretend This Never Happened”

Eesti keeles seda veel saada pole ja kui on olemas e-luger, siis soovitan osta Amazonist e-variant. Jõuab sekundiga kohale ja ongi maailma parim raamat sul käte vahel. Tõsiselt, ma pole ELADES midagi nii hüsteeriliselt naljakat lugenud. Ma ei suutnud seda käest panna, ma ahmisin seda kõikjal ning oleks peaaegu nutma hakanud, kui läbi sai. Jenny Lawson peab üligigapoppi blogi The Bloggess ning see on tema (mostly true) memoir, nagu kaanel kirjas. Inimesed õudselt armastavad ütelda, et nad on ikka kõik jube erilised ia fucked up ja “oota sa, kui ma sulle OMA perekonnast räägin, sinu oma pole veel midagi minu omaga võrreldes!” Tõde on muidugi märksa proosalisem, pole meist keegi see lumehelbeke ja perekonnadki on oma veidrustega ikkagi üsna tavalised. (Välja arvatud Homode perekonnad, vot nemad saavad alles tõesti lugusid rääkida!) Aga Jenny lapsepõlv oli tõesti päris kreisi ning veel lahedam on see, et ta oskab selle kõik nii tohutult hästi kirja panna. Ja Victor! Oh jumal, Victor on täiega oosõm! Päriselt. Lugege. Vaadake tema blokki ka, ta luges kaks esimest peatükki juutuubi sisse, siis saate aimu asjast.

Kus ja millal lugeda? Kuskil, kus su valjud naerupahvakud kedagi ei häiri või siis paremal juhul positiivset tähelepanu tõmbavad. Näiteks suvekohvikus sõbrantsi oodates. Ja kui ta on saabunud ja sa naerust hingetu oled, püüa talle see lugu edasi rääkida, kuidas Jenny ükskord sarimõrvari käest näkku pussitada sai. JA RÄÄGI SEDA NII, ET SA EI NAERA. I dare you!

Thomas Glavinic “Öötöö”

Et vahepeal meelest ei läheks tõsiasi, et elu pole ainult lust, lillepidu ja karneval, võib kätte võtta “Öötöö”. See on painav teos. Kummituslik, õudne ja samas kohati nagu Eesti film, kus tükk aega pead vahtima õitsvaid välusid ja metsatukki. Mäletate seda multikat Pellest, kes ärkas hommikul üles ja oli maailma üksinda jäänud? Siis ta hängis ringi ja sõi komme ja sõitis trammiga (vist) ja tegi igasuguseid asju, mis pähe tulid, aga lõpuks hakkas nutma ja emmet igatsema. (SPOILER ALERT!) Siis tuli välja, et see oli ikka uni ja hommikul ärgates olid inimesed maailmas alles. The End. “Öötöö” mängib sama ideega – mis juhtuks, kui sa avastaksid ühel hommikul, et maailmast on kõik inimesed kadunud… See, mis juhtuma hakkab, on esialgu… mitte miski. Aga see mitte miski on nii painav, nagu palavik, mis aegamisi tõuseb ja tõuseb ja tõuseb…

Kus ja millal lugeda? Mitte pohmelliga, sest siis võib kassiahastus ära tappa. Võta kätte, kui tunned end natuke melanhoolsemana ja tahad mõtiskleda inimeseks olemise valu ja võlu üle.

Indrek Hargla Melchiori jutud, “Suudlevad vampiirid”

Kui sa oled veel üks neist vähestest inimestest, kes pole Indrek Hargla Melchiori jutte (“Oleviste mõistatus”, “Timuka tütar”, “Rataskaevu viirastus”) lugenud, siis soovitan soojalt. Hargla on mulle muidugi ammu juba meeldinud, isegi enne Frenchi ja Koulut olid tema jutud mõnes ulmeantoloogias alati need pärlid, mida viimasena lugesin. Magustoiduks. Apteeker Melchiori raamatud pole muidugi ulme per se, vist nimetatakse seda alternatiivajalooks? Või noh, ajaloolised kriminullid siis. Kuigi ilukirjandus. Noh, igaljuhul on tegu nauditava lugemisega, kui sulle pakuvad põnevust ajalugu ja krimkad. Nii mõnus, nii detailne, nii põnev, nii… mõnus. Praegu loen Hargla kogumikku “Suudlevad vampiirid”, kus tuleb tema kui kirjutaja mitmepalgelisus hästi esile. Hargla hakkaski mulle meeldima kunagi seetõttu, et mulle meeldis, kuidas ta Eestit ja meie pärimusi-uskumusi põnevalt ulmeks oskas kirjutada, ja ka selles kogumikus on mitu head lugu, mis just selle “vana” Hargla meelde toovad.

Kus ja millal lugeda? Õhtul pärast sauna, kui istud maamaja trepil, mets mustab eemal, veidrad ööhääled ja eemalt tõusev udu teevad olemise natuke ebamaiseks. Vot siis on õige hetk paar doosi Hargla lugusid manustada.

Manona Paris “Minu Moskva”, Mika Keränen “Minu Supilinn”, Vahur Afanasjev “Minu Brüssel”

Kolm “Minu…”raamatut üheskoos. Manona “Minu Moskva” oli üks mõnusamaid lugemiselamusi ja kuigi see ilmus juba eelmisel suvel, siis Moskva ju ei vanane. Manona pilk sellesse linna on kohati imestav, naljatlev, aga peamiselt analüüsiv ja eluterve. Sama saab öelda Afa “Minu Brüsseli” kohta. Need kaks raamatut käivad natuke nagu käsikäes – Moskva ja Brüssel, meie kunagine ja praegune “pealinn”, kas pole? Ja kõige selle kõrvale julgen soovitada Mika Keräneni “Minu Supilinna”, mis peaks suurlinlikkust natuke pehmendama ja agulifännidele mõjuma kui sõõm värsket õhku. Tõele au andes pole ma veel “Minu Supilinna” lugenud, aga uskudes kriitikuid ja tundes (põgusalt) Mikat, panin ta siia südamerahuga.

Kus ja millal lugeda? Raudteejaamas, rongis, lennujaamas, lennukis. Ja siis võtta “Supilinn”, kui oled tagasi koju jõudnud.

ühe ema lugu

hoomamatu 1 Reply

Mormelar on kirja pannud ühe südantlõhestavalt liigutava loo. Lugege tema blogist.

Nii palju on selliseid lugusid meie ümber ja kõrval. Iga kord, kui ma neist põgusalt möödun, imestan ma ikka ja jälle: KUIDAS on võimalik, et inimesed tulevad sellistest asjadest välja? KUIDAS on võimalik lapse kaotusvalu taluda, ratsionaliseerida, edasi minna, öelda: iga asi on millekski vajalik ja teada, et see on üks mõttetuim lause maailmas? KUIDAS inimesed suudavad?

Nii palju hämmastavaid lugusid ja inimesi on meie ümber. Iga lugu isemoodi traagiline, aga iga väljatulek, edasiminek ühtemoodi vapper ja uskumatu.

Ja mõned lood jäävadki rääkimata, surevad koos lugude kandjatega.

Osalt selle tõttu mind lood paeluvadki. Ma tahan lugusid kuulda, salvestada, edasi anda. Ma tahan teada, mis on see, mis meid inimeseks teeb. Kuigi vastust sellele ei leia vist iialgi.

Kui selleks pole just… lood.

PROJEKT: LAPS IX Esimesed elupäevad ja ehmatused

hoomamatu 1 Reply

Eelviimane osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Järgmisel nädalal on aeg otsad kokku tõmmata.

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa, VIII osa

9. Esimesed elupäevad ja ehmatused

 

Mikk seisab nõutult palatiuksel. Doris on näost valge, ema kudistab meeleheitlikult imikut lõua alt, et mitte kellelegi otsa vaadata. Keegi ei oska midagi teha.

“Mis… projektilaps?” küsib Mikk veel ühe korra.

Doris heidab mulle pilgu, siis Mikule ja lõpuks vaatab abiotsivalt emale otsa.

“Ma… tegin nalja?” proovib ta olukorda päästa.

“Nalja?”

Mikk ohkab ja tõmbab kätega üle näo. Ta näeb välja kohutavalt väsinud. Mõni ime, tal on selja taga elu üks ilmselt pikimaid öid. Nagu mulgi. Tunnen, et mu aju ei suuda enam selle olukorra analüüsimisega tegeleda. Ma olen ühtäkki nii lõppväsinud.

Continue reading

landmarks

hoomamatu 3 kommentaari

Täna hommikul hakkas Mila rääkima. Täiesti konkreetselt. Võttis niiskete salvrättide paki, tuli minu juurde, lõi mind nõudlikult lapiga ja teatas (sorri): “Kaka.”

Hiljem läksime vannituppa, vaatas vanni ja teatas: “Vanni!”

Ma olen harjunud sellega, et ta ikka aeg-ajalt ütleb mingeid asju, mis kõlavad nagu päris sõnad. Vahel on isegi kontekst õige, aga päriselt aru ei saa, kas ta ise aru saab, mis ütles. Niisiis ma küsisin üle: “Tahad vanni?”

“Jaa! Vanni!”

Eks ma siis tõstsin lapse vanni, mis mul muud üle jäi.

Ja kõige tagatipuks hämmeldusime me JR-iga hommikul, et kuidas küll Mila teisest toast oma küünekääridega tuli, ma oma teada olin need laua peale tuhatoosi tõstnud. (Seal pole tuhka, ainult staff.) Hiljem selgus tõde. Nimelt pole Milale enam mitte mingi props end toolile vinnata ja sealt lauale ronida. Asjatama.

Jep. Beebipõlv on ametlikult läbi.

Ja issand, mu laps on NII MÕNUS! Ma täna muudkui käisin ja surusin teda endale vastu ja ümisesin: “Mila… Sa nii mõnus…” Talus seda hämmeldunud naeratusega, nagu ikka. Ja siis sõnas kurvalt: “Kass…”

Kass indeed.