“PROJEKT: LAPS” IV Embrüo ja Caesari salat

Neljas osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”.

I osa. II osa, III osa

4. Embrüo ja Ceasari salat.

 

“Näete, ja seal ta ongi.” Arst osutab ultraheliaparaadi ekraanil kohale, kuhu peaksin vaatama. See liigutus on täiesti ebavajalik, sest pole võimalik, et ma teda ei näe. Teda – mu last! Seal ta istub, kägaras, väike inimkuju. Ekraanil paistab ta ehk käelaba suurune, kuid arst kinnitab, et embrüo on vaid umbes viie sentimeetri pikkune. Embrüo – mis kuradi embrüo! Ta on ju täiesti inimene! Väike, aga inimene. Uskumatu, mõtlen hallikirjut ekraani jõllitades. Minu sees kasvab 5sentimeerine inimene!

Ja ta hüppab!

Ma vist isegi võpatan ja hakkan juba küsima: “Kas…”, kuid arst ennetab: “Ei, neid liigutusi sa veel ei tunne.”

Jään taas vait, kuniks doktor oma mõõtmisi teeb ning jälgin oma ilmaimet. Minu laps!

Varsti ongi esimene trimester möödas. Aeg on ühest küljest läinud ääretult kiiresti, suisa lennates.

Päevad kulgevad tuimas rütmis töö-kohtumised-kliendid-toidupood-kodu. Ja kui ma ei tegele tööasjadega, elan ma mingis omas mullis. Mõneti pakitsen õnnest, tahtmisest kogu maailmale oma suurt rõõmu kuulutada. Teisalt jälle olen kõik inimsuhted hetkel pausile pannud, sest ma lihtsalt ei oska midagi öelda. Praegu on mul veel vabandus, praegu saan ma endale öelda, et paljud naised ootavad rasedusest teatamisega esimese trimestri ehk nii-öelda “ohtliku aja” lõpuni. Kuid varsti, mõne kuu jooksul, hakkab mu punu aina paisuma ja lõpuks ei ole mul enam ettekäändeid. Ja siis tuleb ka paratamatult küsimus: “Kes on isa…?”

“Niisiis, kuklavolt on korras ja kõik paistab kulgevat normaalselt. Teeme veel vereproovid ka,  TRIPLE-testiks nimetatakse seda. Siis arvutatakse individuaalne risk.”
“Individuaalne risk?” Puhastan paberrätiga kõhu ultraheligeelist puhtaks ja nööbin püksid kinni. Veel lähevad, kuigi riided on hakanud ebamugavalt pigistama. Mitte ei ole kitsaks jäänud, aga ebameeldiv on. Ei taha mingit survet kuskil tunda, eriti kõhul. Otsustan, et nädalavahetusel soetan endale korraliku rasedagarderoobi. Mõte spetsiaalselt ootavatele emadele tehtud tuunikatest paneb mind huuli kõverdama ja siis muigama. Kuram, ühe korra elus võib ju järele proovida!

“Jah, verest vaadatakse, kui palju seal kaht ainet on. Siis kantakse andmed spetsiaalsesse programmi, kuhu lähevad veel lisaks sinu raseduse suurus, kaal, vanus, ohutegurid, pärilikud haigused ja nii edasi. Arvuti siis ütleb, kui suur on risk kromosoomihaiguseks. Aga ma arvan, et sa ei peaks muretsema,” naeratab arst mulle rahustavalt.

Naeratan vastu. “Loomulikult ma muretsen! Ma olen ju rase.”

 

Hallikribune pilt lapsest näppude vahel, astun tänavale ja lülitan telefoni sisse. Ema ja õde on helistanud. Õige! Pidin ju nendega täna lõunatama. Viimasel ajal ei püsi üldse asjad meeles, hakka või uskuma, et see müstiline “rasedaaju” on tõepoolest olemas.

“Sonja, kullake! Kus sa oled, me ootame sind juba kümme minutit!” Ema hääl on rõõmsameelne, ta lausa rõkkab.
“Vabandust, emm, ma kohe jõuan, oodake kümme minutit veel, ma pole kaugel.”

 

Lippan üle sõidutee ja sööstan läbi lörtsisajus vihaselt tõttavate inimeste südalinna poole. Tahtmatult venib naeratus näole – ma olen nii õnnelik! Mul on tunne, et kogu mu eksistents on saanud järsku mõtte. Sest selleks ma ju olengi siia ilma tegelikult sündinud, et üks väike inimene valmis teha, enda sees turvaliselt ta lõpuni kanda ja siis tema eest juba pärismaailmas hoolitseda. Kõik muud asjad – tööstress, katkine saapakonts, majanduskriis või isegi Mikk – need on ebaolulised, taanduvad väikeseks täpiks selle imetillukese väikese inimese kõrval.

 

Raputan rasedamõtted peast ja astun kohvikusse. Ema ja Doris istuvad laua taga, ees kohvitassid, ja jutustavad elavalt. Jään neid hetkeks vaatama: kui armsad nad mulle on! Minu kindlus, minu kodu, minu seljatagune. Need kaks naist on mulle kõik. Süütunne kõhus torkimas, võtan mantli seljast ja istun lauda.

 

“Sonja, kallis! Doris rääkis just, kuidas ta möödunud nädalavahetusel Maitit kiusas.” Ema ja Doris purtsatavad mõlemad korraga naerma. Ilmselgelt olen ma millestki põnevast ilma jäänud.

“Vabandust, mul oli üks kohtumine,” pomisen ja libistan ultrahelipildi lauale. Ma ei oska kuhugi vaadata, põsed värvuvad punaseks.

“Jah, “kiusasin”,” osatab Doris. “See oli lihtsalt asjade selgitamine! Te ju teate mõlemad, et on minu viis asju teha, ja siis on vale viis asju teha.” Nad pahvatavad uuesti naerma, pilti märkamata.
“Igal juhul, me tellisime juba sulle Ceasari salati ära. Sa ju tavaliselt tahad seda?” Ema rüüpab kohvi ja vaatab mulle otsa. Järsku ma märkan, et ta on vanaks jäänud. Juuksed küll heleblondid ja nägu veatult meigitud, aga šikkide prilliraamide tagant paistavad elatud aastad. Kõik need tuttavad naerukortsud, murekurrud ja valatud silmaveed. Ikka meie, tema laste pärast on need ta nahale kirjutatud. Kui palju on ta meid armastanud, kuidas meid, hambad ristis, läbi tule ja vee vedanud.

“Ema… Ma armastan sind!” poetan ja pühin põskedele voolanud pisarad. Ema ja Doris vaatavad mind, suud ehmatusest paokil. Ema haarab mu käe.

“Mis juhtus, kullake?”

“Ära hakkad surema või?!” pistab Doris otsa.

Raputan pead, pisarad nöörivad kurku. Kuram, nagu mingi hormonaalne naine juba! Lükkan ultrahelipildi neile nina alla, ise nuttu alla surudes, suutmata sõnagi öelda. Ema võtab paberi, uurib seda üle prillide ja läbi klaaside ning ulatab siis Dorisele. Mõned hetked on mõlemad vait, ainult mina nuuksun nagu pätti teinud teismeline.

 

“Millal see siis nüüd juhtus?” küsib lõpuks ema, kordamööda mulle ja Dorisele otsa vaadates. Doris raputab pead, justkui öeldes: mina ka ei teadnud asjast midagi.

“Kaheteistkümnes rasedusnädal on, kolm kuud sai just täis…” pigistan.

“See… Tähendab, et… Sa… Oled sa…” Doris otsib sõnu, ei leia neid.

“Õnnelik? Jah, ma olen väga õnnelik!” suudan öelda ja mind tabab uus nutuhoog.

“No mis sa töinad siis! Jeisuke, siis tuleb ju tähistada! Ma saan vanaemaks!” Ema tõmbab mind üle laua ebamugavasse kallistusse ja Doris plaksutab käsi. “Kas šampuseks on liiga varajane kellaaeg?”

 

Teenindaja toob meie söögid ja jääb kummalist stseeni hetkeks piidlema. “Kas te soovite midagi veel? Kas kõik on korras?” pärib ta kohmetult.

“Kõik on kõige paremas korras!” hõiskab mu ema. “Tooge üks… tooge kaks klaasi head kuiva siidrit ja üks õunamahl, palun. Me peame tähistama!” Viimast ütleb ta rohkem meile kui ettekandjale.

“Sonja, sa vana valevorst! Ma ju küsisin sult alles, et mida sa jooksed vetsu vahet, rase oled või, ja sina jumalast tuima näoga valetasid mulle näkku!” Doris tögab, aga ma tajun, et ta on siiski päriselt solvunud. Kuidas ma sain midagi nii olulist nende kahe eest nii kaua peidus hoida?

“Jah, teate… Te pole kumbki veel küsinud…”

“…et kes on isa?” Vaatan emale otsa. Tüüpiline! Kõik, mis vähegi pähe tuleb, purtsatab ta välja. Selles osas olen mina emast ja Dorisest erinev, ma hoian asju rohkem enda teada. Naeratan heldimusest – minu naised, minu armsad naised!

“Nojah, eks ma sellepärast hoidsingi… Mul on nimelt selline projekt. Projekt: laps.”

Ja ma jutustan neile kogu loo, siidri, õunamahla, salatite ja pastade kõrvale. On harukordne, et ema ja Doris nii pikalt vaikivad kui sel lõunatunnil. Nad söövad, joovad, kuulavad, vahepeal üht-teist täpsustades ja õigete kohtade peale naerma hakates. Ma ei näe nende pilgus etteheidet, ma näen uudishimu ja kaasaelamist. Miks ma küll nende asjassepühendamisega nii kaua küll ootasin?!

 

“Sonja, kas ma saan nüüd õigesti asjast aru?” küsib Doris lõpuks.
“Mis mõttes?”

Oleme arve maksnud ja paneme riidesse. Meid kõiki ootavad ees kontorilauad, kuhu taha istuda.

“Sa siis ei kavatse sellele Mikule lapsest midagi rääkida?”

Sonja ja ema vaatavad mulle uurivalt otsa ja vastus, mis mul enne oli nii selge, seda enam järsku pole.

Kas ma tõesti ei kavatse Mikule midagi rääkida?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.