kuidas traumeerida last

Mila on viimasel ajal hakanud kartma asju, mida ta varem ei kartnud – lisaks sellele, et ta ei taha üldse, et ma kuhugi ära lähen (ja siis Abikaasa sõnade kohaselt seisab teinekord tükk aega ja taob käekestega välisuksele, ise valjult pahandades, et miks ma juba ei ilmu – sest kui ta vetsuuksele piisavalt kaua taob, ilmun ma ju alati välja!). Näiteks tekitas temas totaalset PAANIKAT see, kui ma üritasin mandariinikooki teha ja selleks saumiksrit kasutasin. Enne suhtus ta saumiksrisse umbusklikult, kuid mitte sellise jälestusega.

Nüüd on ta hakanud kartma ka dušši. Ja kui ma ütlen “kartma”, siis ma mõtlen KARTMA, mitte “heh, põeb veits”. Niisiis pole me teda enam duši all pesnud, kuigi varem tuli seda ikka ette. No et mitte lapsel tõelist traumat tekitada.

Eile tulin korteri pealt, pealaest jalatallani tolmune, sest nagu öeldud, puhastasime relakaga ahju värvist. Jõle kiire oli ka, kui lõpuks tuli võimalus duši alla minna, siis ei saanud seda enam edasi lükata. Mõtlesin-vaatasin, et käin kähku ära. Jätan ukse lahti, piilun ise kardina vahelt, mis tšikk teeb, no kaks minutit kannatab ikka ära.

Mila aga ei taha mind eriti silmist lasta, sest jumal teab, millal see hull jälle ära otsustab minna. Niisiis tuli ta vannituppa ja aina kasvava pahameelega hakkas dušikardinat eest kiskuma. Mina olin juba jõudnud end üleni ära seebitada, võtsin siis kardina eest, et ta mind näeks. Mila läks aga aina rohkem endast välja, ilmselgelt jõudis ta järeldusele, et see jube kaadervärk tegeleb tema kalli emme piinamisega ja on vaja koheselt sekkuda. Sekkuda! Aga teisalt jälle sidus teda käest-jalust totaalne hirm selle õudse kaadervärgi ees. Nii ta siis karjudes ja nutu äärel üritas ronida duši alla, sai üleni märjaks, minu sahmimine ajas teda veel rohkem endast välja ja nii me seal olime. Mina seebine ja paljas, tema märg ja riides ja ÄRRITUNUD.

Lõpuks otsustasin ma ta siis sülle võtta, et kähku saaks end ära loputada ja et äkki rahuneb maha. Märg oli ta ju niikuinii juba. Siis hakkas tal külm, värises nagu haavaleheke mul süles, ise samal ajal meeleheitlikult röökides ja SAMAAEGSELT püüdes minu sülest põgeneda ja minu süles olla. Kakkus kardinat, kui see mind ära varjas, siis tõusis kisa veel rohkem. Ja kogu aeg muidugi see lakkamatu VEEVOOL ISSAND JUMAL AIDAKE TAPETAKSE!!!

Hiljem vedelesime hommikumantlisse mähitult voodil ja rääkisime sotid selgeks. Mina andsin pühaliku lubaduse enam mitte iial duši all käia ja tema lubas mulle andeks anda, et ma ta eluks ajaks ära traumatiseerisin. Küll ta ükskord oma psühholoogile veel sellest juhtumist räägib.

Ja ma juba ootan huviga seda korda, kui me peaks juhtumisi kunagi autopesulasse koos sattuma… Mis tuletab mulle meelde, et Naabrinaise sarjas võiks homme kirjutada postituse “Naabrinaine ja autopesula”.

4 mõtet “kuidas traumeerida last

  1. Liana

    See hirm läheb kindlasti varsti üle.:) Mul tüdruk kartis pisikesena jubedalt piiksuvaid palle ja loomakesi, nüüd võtab ise palli ja piiksutab ennastunustavalt.:) Mis aga traumeerimisega meenus – tegin endale ükspäev näomaski(mingisugune saunaefektiga mask), mis mu näo halliks tegi. Samal ajal, kui mul mask näos, tuli vannituppa ka Nellu, aga minu ära näinud, pööras otsa ringi ja jooksis hirmunult vanaemale sülle:”Appi, kardan emmet!”

    Vasta
  2. Rents

    Siin on vist küll paslik koertega analoog tuua ja öelda, et ei tohi tampimise peale vetsust välja tulla. Kui sa seda teed, saab laamendamine auhinnatud. Tuleb oodata, kuni ta rahuneb ja siis välja tulla, tekib positiivne emotsioon seoses tema kena käitumisega. Koerad on küll hetkel su lapsest arengus veel tiba ees, aga õpetatakse seda ju ka vähem kui poole aasta vanustele kutsikatele. Ehk siis – tasu (ja emme/omaniku tähelepanu on suurim olemasolev tasu, ka siis kui emme/omanik on kurja näoga, aga vähemalt ilmus ta ju välja) peab järgnema positiivsele käitumisele. Negatiivset käitumist ei tasustata.

    Hau, koeraomanik on rääkinud. Järgmises peatükis õpetame, kuidas edukalt kontakti hoida ja varsti hüppab Mila sul läbi põleva rõnga nagu naks!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Rents, tegelt on jummalasta tõsi, et lapsed ja koerad on VÄGA sarnased. Ma olen püüdnud seda ignomise asja teha, kui ta näiteks vastu nägu kippus taguma vahepeal – aitas. Tal tekib jah see seos, et kui reaktsiooni saab, siis see juba on põnev. Umbes et there’s no thing like bad publicity – there’s no thing like bad reaction. Aga ma igavesti vetsus kah ei viitsi passida, pealegi on ta juba ukse avamise ära õppinud, nii et enam polegi vahet. Nüüd tuleb vaid piisavalt kiiresti harjutada potilt hüppamist ja ukse taassulgemist… Või siis harjutada “avatud ukse poliitikat”.

      Vasta
  3. maret

    heh, see koera ja lapse sarnasus läheb üsna varsti üle. Kui laps veel pisike on, siis läheb mõnikord sassi, et üsnapea läheb see pisike lasteaeda-kooli-ülikooli ja saab maru targaks, ning siis tundub, et näe, võiks teda treenida nagu koera.
    Mul on nüüd vanem poja 3 aastane ja tunneb tähti ja sellised labased vorsti-trikid enam ei tööta:) Koer on ka kolm ja veel “miks” küsimusi ei esita ja vorsti peale teeb trikke ludinal.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.