lahkuminekutest

hoomamatu 8 kommentaari

Dooce kirjutas eile, et tema ja Jon elavad hetkel lahus.

Kui ma seda lugesin, vajus mu süda saapasäärde. Kui ma üldse olen end kellegagi kuulsustest samastanud, siis Dooce’iga. Ja see, et Dooce’il on Jon – ideaalne, toetav, armastav, hooliv mees – on andnud mulle alati lootust, et see ON võimalik. Et ON võimalik olla… hmm… problemaatiline, mingite peaprobleemidega, ja samas ON võimalik, et sul on töötav suhe. Kui Dooce kirjutas raamatu “It Sucked And Then I Cried”, kus ta avameelselt kirjutab oma sünnitusjärgsest depressioonist ja kokkuvarisemisest, ostsin ma selle, lugesin läbi ja torkasin Abikaasale pihku sõnadega: “Kui sa tahad kunagi minuga lapsi saada, siis sa pead selle läbi lugema, et teada, mis ees ootab.”

Ta muidugi ei lugenud seda läbi ja võibolla sellepärast on talle praegu paljud asjad mõistmatud või tulevad suure üllatusena.

Mind on jälle see raamat ja Heatheri lugu üldse nii palju aidanud. Sest ta tuli sellest välja. Mööndustega – sest peab senini võtma ravimeid – kuid tuli välja. Ja sai veel ühe lapse!

Kõige selle juures oli Jon talle raudseks toeks ja seda, kui väga Dooce teda armastab, võis ka ridade vahelt välja lugeda.

Ja nüüd järsku siis see. “Me võtame väikse pausi.” Kas pausid on kunagi üldse töötanud? Samas ma väga loodan, et neil see töötab, et nad tulevad sellest välja. Because every crazy girl wants to find her Jon to her Heather.

Tegelikult ei tulnud see muidugi järsku. Mina näiteks panin tähele, et aegamisi kadus Jon tema postitustest. Nii see algabki – alguses sa lihtsalt ei räägi selles inimesest enam, sest sa ei oska, ei taha, ei tea, mida ja kas peaks, sest sa ei ole kindel, mis tuleb.

/

Me oleme Naabrinaisega arutanud, et teatud tüüpi meestele (nendele “normaalsetele”) meeldivad teatud tüüpi naised – tugevad, iseseisvad, väljakujunenud alfaemased. No need, kes on “tavaliste” naiste vastandid. “Tavaline” on siin tähenduses vaikne, tagasihoidlik, allaheitlik – naisetüüp, kes on teinud ilma kõik sajandid enne praegust ja eelmise lõppu. Kodukana tüüpi naised siis. Ühesõnaga, teatud tüüpi meestele meeldivad alfaemased, aga neile sageli ei meeldi, et kogu see suurepärane pakett – iseseisvus, iseteadlikkus – tuleb tavaliselt ka nende külgedega, mis meestele ei meeldi. Ehk siis need naised ütlevad alati oma arvamuse välja, ei lase endale pähe istuda ja on OLEMAS, ka siis, kui see on ehk ebameeldiv. Sest vahepeal oleks ju nii hea, kui saaks lihtsalt naise pimedasse kappi kinni panna! Sest kogu “normaalsuse” juures meeldib meestele siiski enamasti tunda, et nemad on juhtpositsioonil. Või vähemalt vahepeal meeldib neile nii tunda, isegi kui nad ratsionaalselt saavad aru, et suhe on siiski paarisrakend, mida tuleb koos vedada.

Ma igaks juhuks mainin vahele, et ma siin muidugi rämedalt üldistan.

Niisiis, kui see mees on juba endale võtnud sellise naise, siis paratamatult saab ta ka näha seda halba poolt – vingumist ja tänitamist, kui midagi on valesti ja pikki loenguid sellest, mis on täpselt “valesti” definitsioon. Aga samas saab ta ka naise, kes teenib ise endale elatist, on omal alal kõva tegija, kellega kunagi ei hakka igav, kel on lai silmaring ja kes seltskonnas ei ole kindlasti müürililleke. Ja voodis on see naine ka tõenäoliselt keskmisest seikluslikum.

Kui nüüd juhtub, et see naine on veel väiksel määral kreisi, siis on kõik need head ja halvad omadused võimendatud. Ja teatud mehi (või pigem: teatud teatud mehi, sest see on veel üks “normaalsete” alaliik) tõmbab see kreisi veel eriti. Ainult et… jah, nagu kõigega, avaldub see kreisi nii heas kui halvas.

Mis ma tahan öelda, on see, et Dooce on kõige selle musternäidis. Ja see, et ta leidis kunagi Joni, et tal on õnnestunud luua suurepärane perekond, olla õnnelik hoolimata tapvast depressioonipilvest, ärevushäirest ja sajast muust asjast, see on andnud kõikidele temasugustele naistele lootust. Et see on võimalik. Ja nüüd… nüüd puruneb lisaks tema elule ka mingi unistus, mille ta oma elu elamisega lõi. Nagu paljud tüdrukud unistavad printsessielust, olen mina unistanud seda unistust.

Kõik see läheb hinge veel seetõttu, et ma tunnen sõna otseses mõttes tema valu. Või vähemalt valu seda osa, mis puudutab avalikkuse silma all lahkuminemist (või pausi pidamist). Ma mäletan, KUI KOHUTAVALT RASKE oli 2007. aasta suvi, kui ma kõikide silme all abiellusin ja siis… ja siis pidin kuidagi kohe otsa teatama, et see kõik ikka ei tööta. Siis, kui ma isegi ei olnud veel kindel, mis juhtus. Ma tegin samamoodi. Alguses ma ei kirjutanud SELLEST. Keset tuba oli suur valge elevant ja ma kirjutasin kõigest muust.

Siis panin ma kommentaarid kinni ja ütlesin, et ma ei tea, mis juhtus, aga perses on.

Ja siis elasin ma tohutus eituses, sattusin haiglasse, kolisin Tartusse ja valutasin nii kohutavalt, et ma olin kindel, et ma ei tule sellest kõigest enam kunagi välja.

Ja siis otsustasid Inno ja Irja hakata oma blogis lahkama, et mis ikka juhtus ja kas ma petsin lugejatelt raha välja. Sest mäletatavasti tegid lugejad mulle pulmakingituse – pulmakleidi.

Ja siis… Ja siis kukkusin ma sõna otseses mõttes kokku. Pool aastat pidasin vastu, surusin hambad risti, rääkisin sõpradega, ei rääkinud sõpradega, käisin ja andsin lahutuse sisse, organiseerisin tööasjad Tartusse, töötasin kuu aega vahet pidamata jutti, siis natuke puhkasin ja siis töötasin edasi, jõin, pidutsesin, ei maganud, töötasin-töötasin-töötasin, hullusin ja…

…pidin netist lugema, kuidas ma olen see ja teine, kuidas mu eksabikaasa on see ja teine, kuidas mu sõbrad on need ja teised ja seda kõike ajal, kui ma niigi kõndisin äärt mööda. Tuhanded inimesed võtsid mind mõnitada, parastada, kahjurõõmu tunda. Ainult vesi Tähismaade veskile!

Sellele kõigele reageerisin ma nii, et panin blogi kinni. Kadusin, nii palju kui see võimalik oli. Ning lõpuks kukkusin ikkagi kokku. Sattusin jälle haiglasse, seejärel psühhiaatri juurde, võtsin haiguslehe ja hakkasin end otsast uuesti üles ehitama. Pool aastat pidasin ma kõigele vastu. Ja siis enam järsku ei pidanud.

Praegu tundub see aeg väga kauge, kuid ometi on see esimene kord, kui ma sellest avalikult kirjutan. Tähismaade nimegi pole ma julgenud mainida, kartes, et ma tulen neile jälle meelde ja nad mõtlevad midagi uut ja veel kohutavamat välja. Nad on interneti vaste koolikiusajatele, bullydele, kes topivad su pea vetsupotti ja tõmbavad vett peale.

Ometi on mul täna sellest kõigest väga ükskõik. See teeb haiget, aga ma ei oska enam olla vihane. Pigem kurb, sest kõige selle käigus said haiget peale minu ka minu lähedased. Ja samas ei ole mul ju tegelikult kedagi peale enda süüdistada. Ise ma ju seda blogi pidasin!

/

Kõik see tuli mulle eile Dooce’i postitust lugedes elavalt silme ette. See väljapääsmatuse tunne, mis mul tol korral tekkis – inimesed ootasid vastabiellunu õnnest nõretavaid postitusi, aga meie majas pakiti asju. Inimesed, kes juba aimasid, et kõik pole korras, ootasid selgitusi, et mis siis ikkagi juhtus, aga mina ei suutnud isegi veel aru saada, mis siis täpselt juhtus, saati siis seda kellelegi seletada. Ja ma kujutan ette, et Dooce tunneb praegu umbes sama. Ja mul on temast nii-nii kahju.

Lisaks on mul kahju, et see unistus purunes. Unistust sellest, et on võimalik leida keegi, kes armastab sind kõigi su vigade ja headega. Aga tõde on, et inimesed väsivad. Isegi kõige mõistvamad, toetavamad inimesed väsivad, kui nemad on need, kes koguaeg toeks peavad olema, aru saama, mõistma. Ja mingil hetkel võib tunduda, et su ägedast, kreisist naisest on järele jäänud ainult kreisi mutt… Siis võib ka kõige kannatlikuma kaameli selgroog tõepoolest murduda.

Disclaimerina siis lisan, et LOOMULIKULT on kõik suhted erinevad ja kõik inimesed erinevad ja muidugi ei tea ma, mis neil juhtus (ja ma ei püüagi seda öelda, et tean) ja üleüldse on ainult kaks tüüpi inimesi – ühed, kes liigitavad teisi tüüpidesse ja teised, kes ei liigita ja nii edasi ja nii edasi. Lihtsalt sellised mõtted on mind neil päevil ja öödel kummitanud. Ja nüüd said siis nad välja öeldud.

Ma loodan, et nad tulevad sellest välja. Et pausi pidamine tõepoolest töötab. Ma loodan seda. Ja ma loodan, et mis iganes ka ei juhtuks, on nad lõpuks ikkagi õnnelikud.

8 thoughts on “lahkuminekutest

  1. E

    Lihtsalt mõned mõtted.

    See on võimalik. Aga võib olla mõneks ajaks, mitte igavesti? Või ka igavesti, aga pausidega? Sest inimesed väsivad. Väsivad terved ja normaalsed ja “peaprobleemidega” ja kiiksudega inimesed. Kes väsib nö. tavalisest elust ja tahab midagi muud. Kes väsib pöörasest elust ja tahab midagi muud.

    Kõik toimib nii kaua kui toimib. Kui enam ei toimi, tuleb mõelda, miks nii ja kuidas edasi. Võib olla toimib see suhe kuidagi teismoodi edasi ja hoopis paremini? Iga asi on õige omal ajal. Vahel ka valel ajal.

    Ja vahel ütleb ainult aeg, miks kõik juhtus või mis sellest head sünnib.

  2. Jana

    Ma polnud millegipärast paar päeva Dooce´i lugenud ja nüüd…õudukas. Mul on ka temast nii-nii kahju ja loodan samuti, et äkki nende väike paus on üks tore erand ja kõik saab korda uuesti!
    Ja üleüldse suhetest – kunagi ei saa millelegi kindel olla, nagu sa oled ka varem kirjutanud, et tahad olla kindel, et suudad ka ise üksi hakkama saada, kui misiganes juhtuks. Elu on näitanud, et kõike võib juhtuda ja PEAB hakkama saama ja saabki. Isegi kui vahepeal tekib tunne et ei saa – nüüd on sul (ja mul) eelis, meil on väike inimene, kes annab TOHUTULT jõudu igasugusele valule ja probleemidele vastu seista ja välja tulla, enam-vähem normaalselt. Elu ongi keeruline, kui ei oleks, siis poleks see elu.

  3. kristel

    väga tabav: I’m sad and devastated, but I’m not sure I’ve ever been more stable than I am right now.

    sest kui sa ainult iseendale loota saad oledki kõigest lõppude lõpuks ikkagi üle

  4. daki Post author

    Hm, ma millegipärast olin kindel, et siin on hästi palju kommentaare, aga pole üldse. See hirmutab mind nüüd veel enam:)

    Aga jah, kui inimesel on laps, tunduvad mingid välised asjad, ka kõige kohutavamad, kuidagi teisejärgulise(ma)d. Kui praegu mind sarnane asi tabaks, ma ilmselt kokku ei kukuks, sest ma ei saaks seda endale lihtsalt lubada.

    Tõde on, et kõik väsivad. Nii ongi. Ja absoluutselt võib olla neil asi hoopis teistmoodi, kui mina praegu üldistasin, minu UNISTUS neist on lihtsalt omamoodi välja mõeldud ja seletatud. Sada muud pisiasja. Me ei tea. Isegi endi suhete puhul ju ei tea, mis alati toimub, saati siis teiste puhul.

  5. Laura

    Sul on olnud julgust siia nii hästi kirjutada ja isegi väga hästi, ausalt ja õiglaselt, tundlikult ja kaasatundvalt, see tähendab, et sa oled tegelikult Dooce’st kaugenenud, oma ellu sisenenud. Sa näed teda juba kõrvalt. Jah, see oli pigem unistus, unistus endast tema kaudu, korraks elasid tema toel.
    Suhted ON nii keerulised, et mingi mudel tegelikult ei tööta, alati on nüansid ja mis mida kallutab. Jah, tegelikult ka, kokku kukkumist ei saa endale enam lubada, ja sõbrad on selleks, kes õla alla panevad, kui komistama juhtud. Taevas olgu tänatud nende eest. Ja Dooce’st veel niipalju, et mitte midagi uut siin päikese all ei ole. KÕIK on juba olnud, kõik on klassika – see teadmine peaks rahustavalt mõjuma. No et kui mõtlema hakkad, mida loed ja kui naistega räägid. See ongi ELU, mida elatakse nii ja naa. Midagi uut ei mõelda välja, kõik kordub.

  6. maili

    kui ma õigesti mäletan, siis kunagi lugesin sel samal (su 2007. aasta) teemal ajaleheartiklist ning saatsin sulle ka kommentaari.

    sellepärast ehk ei olegi siin hästi palju kommentaare, et need on juba varem ära kirjutatud! =)

    aga! täna võin ma lisada, et mulle oli isegi vaid sugulaste pärimine piinav (ei taha mõeldagi, mis tunne olnuks kogu avalikkuse silme all olla), sest no vaata – kui sul ei ole üht väga konkreetset ja kõigile arusaadavat põhjust (a la mees peksab või petab või mina peksan või petan või kumbki leidis uue kaaslase jne), siis ei saa KEEGI aru, et miks küll?

    ja ega isegi täpselt ei saanud või vähemalt ei osanud kõigile arusaadavalt sõnastada.

    nüüd arvan oskavat – ei olnud lihtsalt õige aeg ega koht. nii lihtne ongi! kui täna sellesama inimesega kokku saaks, oleks kõik teisiti. praegusele kogemusele tugindeses oskaks ma kas varem laiali minna, kauem koos olla või ei tekikski seekord midagi! (teine aeg ja koht ju! inimesed kasvavad, maitsed muutuvad…).

  7. Pingback: Daki targutab: Sariabielluja tõdemus: abielu pole püha!

Vasta E-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.