depressioonist ja muust, vol 2

Viimased kuu või kaks on olnud minu jaoks mingil põhjusel väga keerulised ja ma ei saa täpselt aru, miks.

Üks põhjus on ilmselt see, et mul olid väga suured lootused selles osas, et ükskord, kui tuleb see õnnis aeg, mil ma enam ei imeta ja ma saan taas hakata mingit ravi saama, siis saab kõik maagiliselt korda. Loomulikult see nii ei läinud. Õigemini, ma ju tean väga hästi, et ükski asi ei saa sõrmenipsuga korda, aga ometi ma lootsin, et midagi kuskilt hakkab paranema. Et ükskord hakkab see must pilv, mis on mind endasse imenud, otsast mõranema ja kuskilt tuleb jälle natuke valgust sisse.

Nagu ikka kõigi nende peahädadega, on minu ümbritsevatel väga raske mind mõista. Ma saan sellest aru, sest ka MINUL on MIND raske mõista. Objektiivselt on ju alati asjad täiesti hästi või vähemalt pole nad ju tegelikult sitasti, ometi mulle tundub, et nii on.

Käisime lühikesel šopingureisil Rootsis ja selle kahe päeva jooksul, mis ma olen netist eemal olnud, on blogosfäär plahvatanud. The Bloggessi postitus on pannud blogid kihama ja kõikjalt kostuvad hääled: jah, me saame aru! Me teame, mis on depressioon! Meid on palju, sa ei ole kunagi üksi!

Ja OMETI on tunne, et ma olen täiesti üksi, vähemalt selles võitluses selle musta pilvega. Mu lähedased on sellest kohutavalt väsinud. MINA OLEN SELLEST KOHUTAVALT VÄSINUD.

Kuskil keegi just kirjutas – võibolla tädi Becky, ma ei suuda praegu meenutada ja otsida – et depressioon on vana tropp. Vana valelik tropp. Ta valetab sulle otse näkku ja TEDA EI TOHI KUNAGI USKUDA. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et sa oled üksi, et sa oled väärtusetu ja et kogu maailm on sinu vastu. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et homne päev on ainult sitem kui tänane ja parem oleks üldse mitte ärgata. Sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et sa oled nõrk, et sa oled loll, kole, paks ja väärakas. Ja mis peamine, sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et keegi ei saa aru, keegi ei hakkagi kunagi aru saama ja et sa ei tohikski kunagi kellegagi rääkida, kedagi usaldada, kellelegi kurta.

Aga see on nii kohutavalt raske, seda pidevat sosinat mitte uskuda. See on teinekord meeletult raske, eriti siis, kui iga väiksemgi asi võib visata sind ärevuskeerisesse ja ajada paanikasse, nii et sa enam ei näe, ei kuule, ei suuda hingata.

/

Ma ei ole oma blogi kommentaare umbes nädal aega lugenud – või natuke rohkem. Ühe postituse omasid lugesin ja vastasin ka, aga teisi ei ole suutnud. Jah, ma olen täiesti seda meelt, et kui inimene blogib, siis ta peab olema valmis kõiksugusteks kommentaarideks ja ta peab nendega diilima. See on normaalne. (Muidugi ei pea kunagi leppima mõnituste, solvangute ja lihtsalt õelutsemisega, aga normaalse inimese kombel kommentaariumis suhelda – see käibki nii, nii ongi.) (Ja olgu öeldud, et ma ise ei salli kah blogijaid, kes kunagi oma kommentaariumis ise lugejale ei vasta.) (Ja nüüd olen ise jälle üks neist.) Igal teisel ajal ma suudangi seda, aga viimased nädal-paar mitte. Mul on olnud enne ka neid perioode, mul on olnud aegu, kus blogi on üleni parooli all, või aegu, kus kommentaarid on kinni keeratud. Ja siis see läheb jälle mööda ja ma suudan funktsioneerida nagu normaalne inimene ja mitte endast välja minna mingite suvaliste asjade peale, näha kurja hunti seal, kus tegelikult on karvane nunnu puudel.

Lisaks igasugustele muudele kriisidele on mul ka hetkel väike blogikriis, sest ma ei ole täpselt selgeks mõelnud, mida ja kui palju ma peaksin kirjutama. Naabrinaine märkis tabavalt, et ka see, kui ma EI kirjuta millestki, aitab kaasa selle pildi loomisele, mis lugeja peas juba olemas on. Mille ta on juba ise loonud. Näiteks Abikaasast kirjutan ma meelega vähe, mis tähendab, et ta on mingi taustamees selles blogis. Kui ma hakkaksin asju lähemalt seletama, siis ma küll muudaksin seda pilti, mida minu ütlematajätmised on lugeja peas loonud, aga see tooks kaasa laviini. Seletan üht asja, pean seletama ka järgmist ja nii edasi.

Ka on mul kriis sellega seoses, mida ja kui palju peaksin ma Emilianast kirjutama. Ta muutub iga päevaga rohkem inimeseks ja pole enam väike juuriktitt, anonüümne imik, üks sadade temasuguste imikute seas. Temast MITTE kirjutada on võimatu. Samas on palju asju, mida ma peaksin kohe talletama. Teemad, mis on mulle olulised ainult lühikest aega. Näiteks seesama imetamine. See pole absoluutselt enam mingi teema minu jaoks ja ma ei viitsi sellele isegi mõelda. Ometi on mul hea meel, et ma seda teemat ajal, mil see oli oluline, pikemalt lahkasin ja enda jaoks lahti mõtestasin. Teiega koos arutasin. See oli siis oluline. Enam ei ole – ja ka see on täiesti okei. Sest pigem ikka on mul hea meel, kui ma suudan arutelu tekitada ja mingitest teemadest avalikult rääkida.

Niisiis, ma tahan jätkata endale olulistest teemadest rääkimist, aga ma pean pidevalt end aina rohkem ja rohkem tsenseerima ja mulle ei meeldi nii. Järelikult pean ma asjad ümber mõtestama ja kuidagi teistmoodi jätkama.

/

Käisin Rootsis. Üksi. Üksi mõttes, et ilma lapseta. See oli kohutav selles mõttes, et terve eilne päev oli mul KUIVAL MAAL raskekujuline merehaigus. See oli kohutav ka selles mõttes, et niipea, kui ma üksi jäin, langesin ma tohutusse masendusse SEST ÕUGAAD MA JU HÜLGASIN OMA LAPSE KUIDAS MA SUUTSIN SEDA TEHA MA OLEN HÜLGUREMA! Ja see oli kohutav, sest minu ja Katsi kajutite vahel oli kajut, kuhu olid topitud kogu Eesti tüütud nagamannid, kes otsustasid öö otsa üleval olla ja narilt narile hüpata, ise meeleheitlikult röökides.

Peamiselt oli reis muidugi äge.

Ja ma ei taha aasta aega enam šoppama minna.

Tagasitulek oli suurepärane ja kohutav samal ajal. Lapsega oli loomulikult kõik korras (miks ei olekski pidanud), aga ma üldse ei osanud arvestada, kui väga ma seda kõike läbi elan. Kui raske võib olla esimest korda oma lapsest kaks päeva eemal olla. Või pigem – tagasi tulla, kui ta sind nähes hakkab kõigepealt nutma ja süles pärast vaikselt ümiseb: “Mme, mme…”

Ühesõnaga, kõik on hetkel justkui valesti ja justkui ei ole ka ja mul on raskusi aru saamisega, mis sellest on depressioon, mis mu kõrva valesid sosistab, mis on lihtsalt minu sisemine hälvikmina ja mis on päriselt.

Ja siis on see internet. Internet, mis on täis lõpptoredaid inimesi. Inimesi, kes riputavad oma blogidesse hõbedasi linte, märke sellest, et NAD TEAVAD. Et nad saavad aru. Et see ei ole ainult viga minu mõtlemises. Aga päriselus ei ole hõbedasi linte või vähemalt ei ole neil justkui mingit kaalu, kui nad isegi oleks.

We live to fight another day. Ja hoolimata sellest, et depressioon, vana tropp, ei jää kuidagi vait ja muudkui ajab oma mõttetut möla, peab järgmine päev siiski alati parem olema kui eelmine. Lihtsalt peab. Tegelikult on ju kõik siiski hästi. Ja tegelikult ei ole üksi ja alati on keegi, kellele helistada ja kes asjadele natuke perspektiivi annab.

Ükskord ma veel kikin selle depressiooni äässi. Kikin nii põhjalikult, et ta, vana mölakas, ei julge enam oma ninagi välja pista. See päev tuleb.

12 mõtet “depressioonist ja muust, vol 2

  1. Janeli

    Hei Daki.
    Mul on ka blogi. Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, aga üks võõras küsis mu käest ka seda lugedes,et kas mul on depressioon.. Oskasin öelda ainult,et ei ole. Samas, lugedes seda siin, tuleb nii mõnigi koht palju tuttav ette.
    Ma ei taha olla üks neist, kes ütleb,et mul on ka ja kõik saab korda. Ma tahan öelda, et sa ei ole üksi. Luba endal inimestele kurta, luba endal olla vahepeal kõigi peale kuri ja südamepõhjani õnnetu ja kui tuleb aeg, et sa tahad naerata kõige suuremat naeratust kasvõi sellepärast,et päike paistab, siis naerata ja lase südamel kas või korra rõõmus olla. Ja kõik saabki korda. Kõik läheb vähemalt paremaks ja kunagi sa veel vaatad järgi ja imestad. See on läbi tehtud.

    Vasta
  2. kristel

    Kõige raskem ongi vist need päevad kui sa ei suuda voodist tõusta ja istud päiksepaistelisel päeval toas end mitte mingi reaalse põhjuseta haletsedes üle elada NII, et sa arvad, et keegi teine ei ole kunagi nii õnnetu nii mõttetult.. jne

    Tegelikult aitab ja lohutabki see, kui tead, et teised mingil teisel ajahetkel ja oma spetsiifilist teistsugust moodi on samamoodi hellad ja katki olnud, ilma põhjuse või selgitusega, kui kõik on nagu ideaalselt okei ja peaks rõõmustama.

    Minu arvates on depressioon mingisugune keemia, ilma, elu, inimsuhete ja mõtete keeruline komplekt ja sellest ei tohi üldse nii alaväärselt mõelda, see ei tohi üldse nii tabu olla.

    See peaks olema okei öelda, et fakk ma kassin kodus ja olen depressioonis, keegi ei peakski otsima alati sellele põhjendust, sest väga tihti sellel ei ole mingit loogikat ju. See loogikapuudumine tekitab aga tohutu süütunde, mulle vähemalt, et noh loll, mis norutad, sa pead ju särama, tubli ja hea olema, mis sul viga on friik…

    Niipea kui avastad, et see on üldinimlik ja lihtsalt vahel ongi niii raske, siis ei tundu see võimatu sellest üle saada, taaskord.. 🙂

    Teiseks lohutuseks on mu arvates selline põhimõte, et loomingulised inimesed on õrna ja tundliku maailmatajuga ja sp lähevad kergemini peast sassi ka. Ning see ongi okei.. kui sa oled tundlik, siis ei saa ju sinna midagi parata ning vahepeal peab üle keema jälle kõik, et siis jälle saaks selgineda.

    See blogikriis ilmselt kah sp, et depressioonis tundub kõik nõme ja sa ise nõme ja inimesed pahatahtlikud ja kõik on ainult mõnitamine.. siis tahaks üldse urgu või maailmalõppu kaduda, rääkimata siis avalikult kusagil “esineda”

    See on okei,ma olen kindel, et KÕIK on vähemal või suuremal määral seal ära käinud.. iseasi kui tundlikult keegi seda tunnetab ja analüüsida viitsib, kui palju sellest end häirida laseb ja kui sügavalt sellesse end mässib.

    See on imetlusväärne, kui julgelt ja avatult sa sellest kirjutad

    Vasta
  3. Annekas

    Eelmised kaks kommentaari on piisavalt põhjalikud, mul polegi midagi erilist lisada. Lihtsalt pai teeks sulle. Olen isegi augus olnud ja lolli peaga abi ei otsinud. Raiskasin mitu aastat oma elust ja abielust lilhtsalt olemise peale. Ühtlasi suutsin endale teise inimese jagu kaalu juurde süüa ja kodus istudes selga kasvatada. Nüüd siis likvideerin neid tagajärgi tasapisi. Tegelikult ma ei pidanud siia endast kirjutama 😛 Üksi sa kohe kindlasti ei ole! Panen selle lindikese enda blogisse ka. Ma loodan, et rohud teevad lõpuks, mis nad tegema peavad ja sul läheb kergemaks!

    Vasta
  4. daki Postituse autor

    Aitäh.
    Ma ei ole muude postituste kommentaare veel lugenud, aga tegin siit algust ja aitäh. Isegi kui kõik muu on kräpp (ma tegeikult arvan, et pigem pole, aga kunagi ei tea, eks) on juba need kolm kommentaari parimad.

    Vasta
  5. Katri

    Aitäh teema tõstmise eest!
    Kõige hullem depressiooni juures (lisaks sellele, et kogu maailm tundub must ja mõttetu koht) ongi minuarust see, et ei saa ise ka aru, kuidas nii hädine ja mõttetu saab olla. Ja lisaks saad aru, et teised ei mõista Sind… ja tõesti, nagu Sa ütlesid, et ei saagi ju mõista, sest ise ka ei mõista.
    Olen ka depressioonis olnud, korralikus. Nii et ei jaksanud kõndidagi ja voodist välja tulla. Ravimite ja psühhiaatrite ja psühhoteraapiaga. Korduvalt arvasin, et nüüd on hästi ja asi korras ja siis tuli uus auk. Väga masendav on see, kui oled korra juba august välja saanud ja see ikka ja jälle tagasi tuleb. Siis tundub vahepeal, et kogu võitlus on asjatu.
    Aga tegelikult ei ole asjatu. Ja kindlasti ei ole depressioonist vabanemine “enda kättevõtmise” asi.
    Jaksu igapäeva üleelamisel. Tegele enda ravimisega (misiganes kujul), sest ravita see üle ei lähe. Ja katsu meeles pidada (isegi kui see hetkel usutav ei tundu), et tegelikult on kusagil nendel aukudel ka lõpp, või siis vähemalt pikemad vahed. Ja vahepeal tee endale pai – enesesüüdistamisest ei ole tolku, hella paid on hoopis endale vaja.

    Vasta
  6. mis seal ikka

    minul sama häda ja hommikud on need kõige hullemad.. umbes 1% muutis hommikud kergemaks see, kui ma õhtul kodus kõik ära koristasin. siis oli hommikul lihtsam olla. vaev ja äng ei tundunud nii ääretu silme ees. nüüd kui olen mõned kuud AD võtnud, jätan vahel õhtul kõik vedelema ja hommikul saan sellega hakkama. mõni kuu häid draage ja hakkab parem! ausõna.

    Vasta
  7. Ernestiine

    Mina ei ole elus teadlikult vähemalt depressiooni põdenud. Kui mul raske on olnud on mets, rääkimine ja kirjutamine aidanud. Tegelikult tahtsin öelda, et olen Sinu blogi pidev lugeja olnud ca üks aasta ja mulle meeldib see järjekindlus, millega Sa seda täidad. Sinu blogi avamine ei peta kunagi alati on midagi lugeda ja kaasa mõelda, tunda. Mulle meeldib Sinu huumorimeel.

    Vasta
  8. MrsB @ crankymonkeys in london

    Dude – sa EI OLE uksi 🙂

    Mind on kohutavalt aidanud see et nii paljud sellest blogivad ja twitteris raagivad, jne. Mul ei ole enam mingi friigi voi apu tunne. I am normal. Lihstalt normaalne inimene kellel on ajukeemiaga probleeme. So what. Monel on veresuhkruga proleeme ja on diabeetik, monel on kilpnaarmega probleeme, jne. We are all normal. Mul praegu onneks rohud toimivad, talvel muidugi on raskem, aga ma tean et varsti tuleb kevad…

    Vasta
  9. Ritsik

    Droogid on toredad asjad küll aga alati ja igaühele nad ei mõju, näiteks mulle. Ma ei saanud enne jalgu alla, kui põhjalikult endas sobrades ja mõistes, mis minu isiksuses, minevikus, kogemustes see must aine on, mis pidevalt põhja tirib.
    Alles siis sai paranemine alata. Mis muidugi ei tähenda, et nüüd elu alati pilvitu oleks, eks tagasilööke tuleb ikka ette.
    Kui ise ei jaksa eneseanalüüsi teha, võiks mõni ps-loog või terapeut otsa peale ehk aidata?

    Vasta
  10. maili

    jaksu!!!

    mul käib pea ringi iga päev ja ma pakun, et see tuleb pidevast ülemõtlemisest, aga ma veel ei tea, kuidas sellele lärmile lõppu teha.

    mul on ocd ja korrastamine (käekott, tuba, küünte viilimine jne) natuke aitab, aga samas keerab iga kord ära, kui keegi teeb midagi viisil, mis mu süsteemiga ei sobi (nihutab asju, jätab vannitoapõranda märjaks jne).

    aga ma tõepoolest usun, et ühel heal päeval on mu pea mõnusalt puhas ja mind üldse ei häiri, et raamatud riiulis pikkuse järjekorras pole.

    Vasta
  11. daki Postituse autor

    Täna on peaaegu kuu aega hiljem. Ma kõndisin poodi ja kirjutasin mõttes kolm artiklit ülehelikiirusel valmis ja sain aru, et praegu on augu vastand, laineharja algus. Läks vähem kui kuu. Uued rohud, rääkimine-rääkimine-rääkimine, palju häid inimesi, natuke magamist. JA TÄNA MA NAERATAN KODUTUTELE TÄNAVAL.

    Mrs B, mulle meeldibki kõige rohkem see võrdlus, et mõni on diabeetik, so what. Noh, nii ongi. SO WHAT.

    Minu puhul on muidugi alati oht, et see laineharja algus viib endaga kaasa, aga kuna ma selle kõik ära tunnen ja tean, mida oodata, siis äkki saan sabast kinni. Samas – ma pole maaniat, tundub, et igaviku kogenud. Ma isegi ei paneks pahaks, kui ta mind külastaks…

    Holistika peale olen mõelnud küll… Aga hinnad olid krõbedad. Ja tegelikult ma arvan, et ma tean, mis need mu asjad on. Need halvad teod ja minevikumälestused. Vaikselt õpin neist lahti laskma. See uus inimene aitab ka seda teha.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.