Kaheksa kuud

Kallis Miilur-Piilur Piimapea,

täna ärkad sa üles ja saad kaheksa kuud vanaks. Palju õnne!

Neil päevil olen ma korduvalt mõelnud, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma läheks suvise enda juurde ja virutaks endale täie litri vastu hambaid. Selle eest, et mul oli jultumust arvata, et SIIS oli kohati raske.

Läheks ja virutaks endale ühe hea litaka ja ütleks: “Raisk, ära vingu! Oota vaid novembrini ja SIIS sa alles näed, MIS on tegelikult lapsekasvatamises rasket!”

Kui ma ütlen “raske”, siis ma pean silmas füüsiliselt raske. Noh, jah, see sünnitamise osa oli ka raske, aga praegu on selline kurnav igapäev. Sest sa kullake, musirullike, hakkasid ju seisma ja sellega koos ka kukkuma. Ja põhimõtteliselt sa jooksed praegu, olgugi et neljakäpukil ja kui sa oled endale pähe võtnud kuhugi jõuda, siis sa sinna ka jõuad, NUI NELJAKS. Kui ma sind takistada julgen seejuures, siis lased sa lahti mu peale oma parima vingumiskoletise. Oh, see vingumiskoletis. See on üks jube elukas.

Niisiis, selle kuu verstapostid… Hmm. Novembri lõpus hakkasid sa seisma ja seda oskust – koos maha potsatamisega – oled sa sel kuul kõvasti harjutanud. Paljude lopsude ja nuttude ja kolakate hinnaga, aga siiski, harjutanud. Peamiselt unustad sa üsna kähku ära, mida sa täpselt oskad teha ja mida mitte ning lased ootamatult end lahti või siis sirutud kuhugi, kuhu tegelikult sirutuma ei peaks. Või siis… Oh, neid variante, kuidas sa endale haiget võid teha, on sadu.

Aga iga päevaga muutud sa ka aina osavamaks. Üleeile, vana aasta viimasel päeval, tegid sa kaks korda seda trikki, et lasid toest lahti ja SEISID niisama. Ilma toeta. Küll kümmekond sekundit vaid, aga siiski. Ja potsatasid siis istuli. Su põlved on pidevalt marraskil, sest on ju vaja ringi joosta, su käed on pidevalt prahised, sest seda sa kõikjalt leiad ja mitte miski, MITTE MISKI elamises pole sinu eest kaitstud. Ehk vaid asjad, mis on lae all, aga ma olen kindel, et varsti jõuad sa ka nendeni.

Mis tähendab, et ma pean sind iga sekund kullipilgul valvama. Õnneks sa juba hakkad vaikselt reageerima sõnale “Ei!” – või pigem sa reageerid vist röökele “EI JUMALA EEST PANE SEE KÄEST ÄRA KUST SA SELLE VEEL LEIDSID MIIIILA EIIIIII!”. Ka oled sa üsna osav kutsumise peale tulema ja järgnema. Eriti meeldib sulle õhtune vannikutsung, siis jooksed sa kribin-krabin issiga vannituppa ja küünitad end üles – noh, võtke mind nüüd juba riidest lahti!

Uued mängud on sul ka. Viskad end silda ja kui ma üritan su kõhule musi teha, siis püüad kähku käed ette saada. Kui mul õnnestub siiski musi ära teha, kihistad sa naerda. Aga kui sul õnnestub mind enne kinni püüda, rõkatad sa rõõmust. Ja viskad end taas silda – noh, emme, tule nüüd! Kardina taha peitumise mängu meeldib sulle ka mängida ja siis särasilmil sealt tagant välja piiluda.

Käppa oled ka hakanud viskama, seda vist seetõttu, et ma hakkasin ISE sulle lehvitama. Nimelt avastasin ma, et normaalsed inimesed ju igapäevaselt ei lehvita tegelikult. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kellelegi lehvitasin. Nagu päriselt. Seega pole sa saanudki seda kuskilt näha ja nüüd ma muudkui lehvitan sulle nagu ogar – köögist, toaukselt, sisenedes ja väljudes ja ka lihtsalt niisama. Ja sa vahepeal püüad vastu lehvitada.

Aga võib ka olla, et sa üritad lihtsalt kätt meelekoha juurde tõsta ja seal tähenduslikult ringe teha. Seda teeksin MINA, kui mingi hull mutt mulle asja eest, teist taga päevad läbi lihtsalt lehvitaks.

Kui ma tuppa astun ja sa pole mind mõni aeg näinud – näiteks viis minutit – siis jooksed sa minu juurde ja üritad mööda püksisäärt üles ronida. Ja kui ma siis ka vihjest aru ei saa, viskad käed valju pahase vigina saatel üles: “Noh, sülle, naine!”

Hambaid või hambaalgeid on sul tänaseks suus neli, ülemised kaks said nimedeks Jõuluhammas ja Uusaastahammas. Nende tulekuga kaasnes küll tavapärasest märksa rohkem vingumist ja viginat ja paistis, et su rahulolematus tekkinud olukorraga oli lihtsalt nii suur, et ei tahtnud su väikse keha sisse kuidagi ära mahtuda.

Sel elukuul soetasime me ka lõpuks endale OMA KODU, millest saab sinu esimene kodu. Ja sul saab olema oma tuba! Päris oma tuba! Oranž! Tuba! Sinu oma!

Mis tähendab, et lõpuks ometi saabub aeg, kus ka MINUL on jälle oma tuba. Lõpuks ometi saab jälle voodis lugeda! Issand, milline luksus!

Misveel-misveel…

Viimase paari päevaga oled sa tohutult palju rääkima hakanud. Sa häälitsesid varem ka palju ja katsetasid mõndasid silpe. Näiteks olid “pa-pa” päevad ja “da-da” päevad. Sa valisid ühe silbi ja korrutasid seda miljoneid kordi, justkui seda täiuslikult selgeks püüdes saada. Aga nüüd viimase paari päevaga on lisandunud ka tahtlikud m-id ja n-id ja kõiksugu muud võimalikud kombinatsioonid.

Ja kogu su selle pideva vingumise juures on siiski üks hea asi ka.

Sest mulle tundus, et ma lõpuks kuulsin, et sa püüdsid päriselt ÖELDA “emme”. See kõlas küll rohkem “mmmmmmmmme”, aga siiski. Ma arvan, et varsti tuleb sul see sõna ka päriselt välja. Ilmselt valju vingumissessiooni kestel. Ja kui see juhtub, siis ma luban, et ma hakkan nutma.

Armastades,

mmmmmmme

9 mõtet “Kaheksa kuud

  1. Peeter

    Vaene laps.
    Kui ta ükskord kooliealiseks sirgub, siis on klassikaaslastel pärast väikest guugeldamist lai valik nimesid, millega narrimiseks kasutada. Ja ka muid piinlikke seiku eraelust.
    Õndsad on lapsed, kelle emadel ei ole internetiühendust.

    Vasta
  2. marta

    ma mõtlen, et äkki on need lapsed, keda emad ei hüüa – olgu siis interneti vahendusel või ilma – naljakas-nunnu-tobe-armsate hüüd- ja hellitusnimedega (vastavalt – hilisema elus ei oska need lapsed seda tavaliseks, mõistetavaks pidada) nii mõneski mõttes vaesemad…

    Vasta
  3. Rents

    Minu nimi on internetis Rents, sest nii kutsus mind mu vanaema, kui ma väike olin, ja kui ühel hetkel mu sõbrad seda kuulsid, peeti seda hirmus vahvaks. Siin ei ole ka ju mingeid hirmsaid hüüdnimesid.

    Aga mina tahtsin öelda hoopis oma sõbranna hästi tsipa noorema lapse kohta, et sellel on üldiselt sama hoiak, aga lisaks veel EELDUS. Eeldus, et ükskõik kui lolli asja ta teeb (näiteks üritab ühest tugitoolist teise ronida, unustades, et ta ei oska veel kõndida, hüppamisest rääkimata), on emme-issi seal, et teda kinni püüda. Kui teda kinni ei püüta ja soovitud kohta ei tõsteta, tabab titte õigustatud raev, sõltumata sellest, kas ta sai haiget või vajus stardipakuks olevale diivanipadjale tagasi – sest MIS MÕTTES ta ei jõudnud sinna, kuhu ta minna tahtis? Õnneks on ta üldiselt hästi rahulik ja nunnu laps ja isegi tema vihastamine on üsna rahumeelne ja lühiajaline, aga see EELDUS, et vanemad on alati olemas, on minu meelest hästi nunnu.

    Vasta
  4. andris

    Mõtle kui huvitav – meie Albert sai täna täpselt nii vanaks (4 kuud) kui Mila oli Alberti sündides. Tollal tundus, et olete niiii kaugel ees ära juba 🙂

    Vasta
  5. daki Postituse autor

    Andris, see on naljakas jah, kuidas lapsesaamine ajakulgu muudab… Ei suuda üldse enam meenutada, milline ta neljakuuselt oli. PS! Palju õnne ka!

    Peeter, ole nüüd. OLE NÜÜD. Esiteks on täiesti omaette teema see, et meie lapsed kasvavad üles maailmas, kus on alati internet olemas olnud ja kus on normaalne, et kõike endast jagatakse. Neil on hoopis teine suhtumine privaatsusesse ja jagamisse ja netis elamisse, kui meil. Milline, seda ei oska mina veel arvata, sest mina olen teise ajastu laps.

    Teiseks. KÕIKIDE nimede juurde leitakse variante, kuidas neid mõnitavaks keerata ja sellest ei pääse keegi. Irjast saab Kaelkirjak, nagu Dagmarist sai Teksatagi. Lapsed on õelad ilma mingit erilist välistõuget saamata, neil pole selleks netiühendust vaja.

    Kolmandaks. Miilur-Piilur Piimapea on üks laul, mida ma talle laulan, sest temast tuleb piimapea. As in hästi valgete juustega. Piimapeadeks on neid lapsi alati nimetatud, nimetati mind, nimetati ka teisi piimapäid. Miilur-Piilur? See nimi kaob ilmselt ajahõlma nagu Põrnikaski. Aga kui kuskil on mõni Trixibelle, kes kunagi otsustab mu blogi üles otsida, et saada siit Milale mõnitavaid hüüdnimesid, siis tegelen ma sellega siis. Tõenäoliselt ise otse Trixibellega või tema emaga sellest rääkides. Või ma ei tea. Aga sa arvesta ka sellega, et just Trixibelled ja Bätrickud on ju need, kes saavad olema mu lapse eakaaslased, nii et ma arvan, et mõnitavatest nimedest peaks hoopis NENDEGA ja nende vanematega rääkima…

    Džiisas küll.

    //

    Aga jah, Rents, ta tõepoolest EELDAB seda. Mis on hirmus nunnu, aga jõle väsitav. Ma muidugi olen üsna last usaldav lapsevanem ja lasen tal teha mõistuse piires kõike. Et ta ikka ise ka õpiks, et alati mind pole püüdmas või õigemini, kuidas teha nii, et ei kukukski. Küll aga olen ma alati peale puhumas ja kaissu võtmas…

    Vasta
  6. Maire

    Mina ei saa ka nendest internetikartjatest aru. Mul oma vanem tütar ei pane ka põhimõtteliselt kuhugi netialbumisse lastest pilte, sest mõtle, igasugu peded ju näevad! No jumala eest, ei pea ju panema paljaid pepu-pildikesi, aga milleks karta toredaid laste pilte netti riputada? Mis see neile teeb? Laste pilte on netis miljoneid. Ise just mõtlesin, et teeks endast mingi albumi – skänniks enda lapsepõlvepildid arvutisse ja teeks mingi mälestuste-seeria. Kui minu ema oleks omal ajal mind netis Miilur-Piilur Piimapeaks nimetanud, siis ma täna arvaksin, et see on jube nunnu 🙂 Ma loeksin oma ema blogi suure heldimusega. Siililegi ju selge, et igasugu hellitusnimed on ühe ema poolt suure armastusega kirjutatud. Ma väga fännan neid nimesid, mida oma lapsele paned – Djuudur on näiteks üks mu lemmikutest 🙂 Hullult armas 🙂 Inimesed, kes manitsevad emmesid oma lapsi peitma ja noomivad liigse avameelsuse pärast, tunduvad mulle ausalt öelda kuidagi kahtlased ja salakavalad. Nagu neil endal oleks midagi varjata kogu aeg.

    Vasta
  7. Liis

    Täiesti normaalsest perekonnanimest Sulg tuletati ilma igasuguse internetita Solgitoru, nii et laste fantaastial pole niikuinii piire.

    Vasta
  8. daki Postituse autor

    @Peeter Bahahaaa! Täpselt noh. On mingi iga, kus kindlasti talle ei meeldi see, et on olemas mingi blogi (kui sel ajal veel on). Sellele mõeldes ma üritan kirjutada nii, et ta aju ei saaks väga suuri krampe. Aga, nagu öeldud, pole meil veel aimugi, mis meie lapsed asjast arvavad. Seda saab ehk 5-6 aasta pärast teada, kui esimesed mommybloginduse “ohvrid” teismeliseks saavad.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.